Mõnikord jookseb meie kõnepruugist läbi õrnalt halvustav ja kergelt häbelik termin „õllekõht“. See hakkas mind kuidagi kummitama. Tulin otsusele, et laseks mõtte siinkohal vabaks ja arutleks veidi sellel teemal.
Õllekõht on tegelikult sõimusõna. Olgem ausad. Onju? Õllekõhu all mõeldakse – eelkõige meestel – sellist ebameeldivalt ette punnitavat punukest. Ka muidu täiesti saledal mehel võib olla õllekõht, või nagu hellitlevalt öeldakse, õllekas.
Kuidas õllekõht sünnib? Kindlasti pakub rõhuv osa vastajatest kohe, et lodeva eluviisi tõttu: vähene liikumine, ebaregulaarne toitumine ja mis peamine, rohke kääritatud joovastavate jookide tarbimine.
Osaliselt on siin muidugi tõtt sees . Aga mitte alati. Kui mees on jõudnud soliidsesse 45+ ikka, siis tema ainevahetus aeglustub ja kehas hakkavad toimuma erinevad muutused. Ta jaksab vähem liikuda (mitte ei muutu laisaks, lihtsalt vurtsu pole nii palju kui varem), ta keha ei põleta sisse laaditavat toitu endise leegiga ja kipub pigem ülejääke kehasse salvestama.
Teisel juhul võib olla tegu terviserikkega, mille tõttu kehakaal paratamatult tõuseb.
Kolmandal juhul – näiteks minu puhul – on liigne kehakaal tingitud erinevate kunagi manustatud ravimite kõrvaltoimena. On nimelt teatud liiki ravimid – eriti need, mis timmivad paika inimese vaimset tasakaalu -, mille kõrvaltoimeks on paratamatu kaalutõus. Mis väljendub näiteks öises hundiisus või teaduslikumalt öeldes, söömasööstudes. Teatud ravimite mõju all sa lihtsalt pead õgima kõike: kasvõi purgist lusikaga suhkrut või peoga purgist kougitud kamalute viisi hapukurke. Muidugi ei suuda organism seda sisse tangitud kraami ära seedida ja proovib tekkinud kalorikogust siia-sinna ära sokutada. Kõhule, seljale, reitele, lõua alla – kuhu vaid ruumi on.
Minule ütles omal ajal raviarst otse välja, et mul on kaks valikut: kas tarbin vastavaid ravimeid ja saan vaimse tervise kontrolli alla AGA pean leppima aastas umbes kümnekilose kaalutõusuga või siis lähen hulluks ja suren lihtsalt ära, tõsi, ilusa kõhna kehaga. Mina valisin esimese variandi ja jälgisin üha murelikumalt, kuidas tõepoolest igal aastal kaal tõusis umbes kümneka võrra.
Kui alustasin ravimite võtmist, kaalusin kuskil 70 kilogrammi, olin särtsakas ja tahtmist täis tavaline mees. Hea küll, vaimsete probleemide ja napsulembelisena, aga ikkagi, välja nägin nagu tavaline inimene. Seitsme aasta pärast kaalusin - oma parimatel päevadel – 142 kilogrammi. Ja sisuliselt, kõik, mida ma suutsin, oli veereda toa ja köögi vahet. Jah, mu meeleolu oli korras, ärevushood, unetus ja muud probleemid olid kadunud, aga ma nägin välja nagu pärielu-Karlsson.
Kui olin nii suureks paisunud, et mu riidekapis oli ainult üks telki meenutav t-särk ja kuskilt kaltsukast saadud hiigelsuured dressipüksid, otsustasin, et nüüd aitab.
Tegin kannapöörde, ja veel millise! Hakkasin päevapealt veganiks ehk rangeks taimetoitlaseks. Enne muidugi põgenesin sõna otseses mõttes Soomest Eestisse, kuna Eestis ei teadnud arstid mulle määratud ravimitest tuhkagi ja ma valetasin siinsetele tohtritele, et ma ei vaja peale unerohtude mitte midagi. Et olen lihtsalt paks, aga muidu täiesti korras Eesti mees.
Minu teekond kakukesest rangeks taimetoitlaseks ei toimunud mõistagi päevapealt – kui on huvi, võin sellest perioodist pikemalt pajatada – aga ma jõudsin 140-kilose keha pealt napilt alla sajakilose kehani välja. See oli ränk täispäevatöö. Liialdamata.
Siis mingil hetkel ma enam ei viitsinud edasi jännata, lasin rihma lõdvaks ja tagasi tuli kilokest paarkümmend. Aga ma saavutasin tagasi enamvähem normaalse kehakuju.
Mis aga ravimitest päranduseks jäi, ongi seesama neetud „õllekõht“. Ükskõik, kuipalju ma vaeva ei näe ega ürita kehakaalu vähendada, siis see on ikka vapralt punnis ees. Kuna ravimid keerasid mu kehakeemia põhjalikult tuksi. Jah, ma tean, et ka selle kõhu saaks meeletu töö ja vaevaga viia uuesti väga pisikeseks ja kortsuliseks nagu kuivanud viigimarja. Aga ka see on juba teine lugu.
Tänasel päeval ei tarbi ma tilkagi alkoholi ega energiajooke ega üldse mingisuguseid magusaid kihisevaid jooke. Aga sellest hoolimata kannan endaga kaasas minevikupärandit – õllekõhtu. Mis teeb mind muidugi kurvaks. Eriti siis, kui isegi arsti juures käies vaatab meedik mind mõtlikult üle prillide ja soovitab õlletarbimist piirata. Ma ei joo ju, kurat võtaks! Aga tee seda maailmale selgeks :)
Yorumlar