top of page
  • arengulugu

Ülitundlik inimene - kas hea või halb variant?

Suur osa inimestest on normaalse närvikavaga. Olgugi, et mõni inimene näiteks töö ajal bossiga vaidleb ja see tal korraks harja punaseks ajab, ei takista see intsident inimesel lõbusalt õhtul aega veeta ja öösel vägilaseund magada.


On aga teatud liik inimesi, kelle jaoks võib vähimgi kulmkortsutus või ebaviisakas inimene toidupoes on täielik katastroof, mis võib terve päeva või rohkemgi täielikult tuksi keerata.


Need on ülitundlikud inimesed, kellele on kaasa sündinud eripära, mis võimaldab neil tajuda kõikvõimalikke väga raskesti hoomatavaid (kergeid) sõnumeid nii inimese enese seest kui teda ümbritsevast ühiskonnast. See ei tähenda muidugi, et ülitundlik inimene oleks üli-inimene, kelle kuulmine ja haistmine ning nägemine on superkangelase tasemel. Oh ei, kaugel sellest, ülitundlik inimene lihtsalt töötleb vastu võetud informatsiooni põhjalikumalt.


Mina olen ülitundlik inimene ja soovitan kõikidel huvilistele natuke puurida raamatut „Ülitundliku inimese töövihik“.


Mille poolest ülitundlik inimene on sedavõrd eriline? Üks põhjus on selles, et meile meeldib mõtiskleda, arutleda, analüüsida. Iseenesest pole see ju paha omadus, aga näiteks minul endal on kalduvus sellega liialdada. Sageli on olukordi, kui ma analüüsin või maakeeli öeldes lihtsalt mõtlen asju üle ja see toob kaasa igasugust jama.


Teine asi ülitundliku inimese puhul on suure pildi nägemine ja töö alustamine nii öelda lõpust. Kui tavaline inimene saab töökäsu, hakkab ta otsast nokitsema ja teeb seda niikaua kui ese valmis saab. Või siis ei saa, sest projekt oli vigane või poldid olid keevitatud valepildi. Ülitundlik inimene ei saa sellist riski võtta Ta alustab tööd visualiseerimisega. Ta peab kõigepealt nägema töötavat projekti ja alles siis hakkab tagurpidi tagasi liikudes projekti teostama.


Seepärast saab ülitundlik inimene hästi hakkama täpsust nõudva tööga ja märkab projektis ka kõige väiksemaid vigu, mis tavainimesel sagedasti jääb kahe silma vahele.


Ülitundlik inimene tuleb hästi toime väikelastega, loomadega ja taimedega – kõige sellega, kus nõutakse vaevumärgatavate märkide tähele panemist. Minule isiklikult meeldib väga toimetada ka vanainimestega, sest sageli on nende kommunikatsioon nõrk või häiritud ja nende soove tuleb lugeda niiöelda silmadest. Ja see pakub mulle hingelist rahuldust.


Aga ülitundlikel inimestel on see jama, et neil on meie kapitalistlikus röövühiskonnas raske hakkama saada. Meie aju on ehitatud nii, et me lausa naudime mõtisklemist. Aga ühiskond ei vaja niivõrd mõtlejaid, kuivõrd töökaid inimtöömesilasi, kes ei mõtleks niipalju, vaid täidaks täpselt töökäskusid. Ja veelüks asi, me ei kannata pikalt pinge all olemist.


Tänapäeval on ülitundlikel inimestel paljudes traditsioonilistes (töö)rollides hakkama saada. Tehnika kasutusvaldkonna laienemise ja kulude kärpimise tingimustes ülemaailmses majanduses konkureerimise nimel on inimesed, kes suudavad pikalt pinge all töötada, kõrgemas hinnas kui need, kes seda teha ei suuda. Seepärast peab ülitundlik inimene valima on töö neist valdkondadest, kus loovus ja mõtlemine ei ole keelatud, vaid pigem soositud: näiteks konsultant, õpetaja, nõunik, kohtunik, kunstnik, ajaloolane ja teadlane.


Meie, ülitundlikud, kanname arvatavasti enam kui teised endaga kaasas ülestimulatsiooni, stressi, hirmu ja traumasid täis hetkede tagajärgi. Seda põhjusel, et ülitundlikel on raske minevikus toimunud sündmustest lahti lasta. Mõnda tühist intsidenti võib ülitundlik inimene „närida“ aastaid ja üha uuesti ja uuesti masenduda või tunda kriipivat süütunnet.


Mina ise olen end minevikus pidevalt tundnud nii tundlikuna, et pidin neil ülestimuleerivatel hetkedel oma aistingud välja lülitama, et elu minust täie tuuriga üle ei sõidaks. Kahjuks olid nendeks lülititeks kas ravimid, alkohol või mõnel puhul ennast kurguni magusat täis pugimine.


Aga inimene on korrigeeriv ja iseparanev organism. Me peame vaid tekitama õiged tingimused, pöörama ära tähelepanu kas olevikus ärritavatest teguritest või minevikus kummitavatest pisiasjadest ja üritada olla – nagu nüüd moodsalt öeldakse – eluterve pohhuist.


Hea võimalus selleks on meditatsioon, hingamine või lihtsalt viibimine kuskil, kus ei segata - ja seda vähemalt tund aega. Jah, ülitundlikkuse jaoks on olemas ka eraldi ravimid, mida arstid üsna helde käega välja kirjutavad, ent oldagu farmaatsiatööstuse produktide tarvitamisega eriti tähelepanelikud.


Kuidas eelnevat lühidalt kokku võtta? Laske meil, ülitundlikel olla sellised nagu me oleme, olgu me pealegi kohati uimased, kohati ärevad, kohati kontakti vältivad. Ja andke meile vahest tunnike vaba aega, kus me saame mõnusalt mõtiskleda ja – nüüd tuleb teine moesõna – molutada.


97 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Comments


bottom of page