top of page
  • arengulugu

Aeg – meie ajastu suurim lõks

On paremaid ja vähem toredaid päevi. Mõnikord on tunne, et kõik on enamvähem hästi, aga kuskil hinge sügavuses on ikka tundmus, et midagi kas puudu või on kõike hoopiski liiga palju. Ühtpidi tajud, et päev on nagu enamvähem okei, aga ikka nakitseb kõhukoopas ärevus või pea tuikab, sest probleeme, mis vajavad lahendamist, on kuhjunud liiga palju.


Mul on see häda, et kipun asju vaatlema negatiivse nurga alt. Ja ka see, et elan mitte olevikus, vaid rändan liiga palju kas minevikku või püüan piiluda tulevikku. Ja see tekitab stressi. See on halb, sest minevikku enam muuta ei saa ja tulevikku ei saa ju ette ära elada.


Tean paari inimest, kes olid varem parajad närvipuntrad, aga siis õppisid nad elama olevikus, praeguses hetkes ja uskuge mind, nüüd on nad hoopis nagu ära vahetatud: rahulikud, õnnelikud ja ajavad varasemaga võrreldes hoopis mõistlikumat juttu. Kas tõesti on olevikus elamine õnne võti? Kas tõesti vabastab siin ja praegu mõtlemine negatiivse mustri pidevast kordamisest? See on huvitav mõte.


Üks asi, mis mind segab olevikus elamas, on meie – inimeste – endi välja mõeldud vidin ja see on aeg. Raske on keskenduda olevikule, kui sul on üsna mahukas märkmik ja sinna on juba kuude kaupa ette kirjutatud, kus sa pead teatud minutitel olema ja mida tegema.


Eckhart Tolle oma suurepärases raamatus „Siin ka praegu: kohaloleku jõud“ ütleb selle kohta, et aega tuleb kasutada praktilistes aspektides – nimetagem seda „kella ajaks“. Kui on vaja ajada asju, tee need muidugi ära, aga tule olevikuhetke tagasi niipea, kui vajalikud asjatoimetused tehtud on. Nii ei kogune „psühholoogilist aega“, mis tähendab minevikuga samastumist ja lakkamatut sunduslikku tulevikku visualiseerimist või projitseerimist.


Tolle ütleb, et kella aeg ei tähenda ainult kohtumiste kokkuleppimist või reiside planeerimist. See tähendab ka minevikust õppimist ja oskust mitte korrata vigu. See tähendab eesmärkide püstitamist ja nende poole liikumist, seaduste ja kogemuste najal tulevikku ennustamist ja tulevikus neile tuginedes käitumist.


Pean endale pidevalt meenutama, et isegi praktilises elus, kus on raske ilma mineviku ja tulevikuta hakkama saada, on olevik oluline. On ülioluline meeles pidada, et kõik minevikus saadud kogemused on tähtsad ja neid kasutatakse siin ja praegu. Ka planeerimine ja eesmärkide poole liikumine toimuvad siin ja praegu.


Teadliku inimese – kes ma loodan otsapidi olla – tähelepanu peab olema alati olevikus, aga ta on teadlik ka ajast. Teisisõnu, ta kasutab kella aega, aga on vaba psühholoogilisest ajast.


Mainisin alguses, et minu negatiivne mõttemuster on sageli suureks koormaks ja see takistab elamast täisväärtuslikku elu. Tuleb välja, et kogu negatiivsus on psühholoogilise aja kuhjumise ja oleviku mahasalgamise tagajärg. Ebamugavustunne, ärevus, pinge, stress, mure – kõik hirmu vormid – tekivad liigsest tulevikust ja vähesest olevikust. Sellest tekivad süümepiinad, kahetsus, vastumeelsus, kurbus, kibestumine ja kõik andestamatuse erinevad vormid.


Mulle endale ja võibolla ka teistele inimestele on raske aru saada, et kõikide probleemide ja kannatuste põhjustaja on aeg. Me usume, et nende taga on konkreetsed olukorrad ja tavaarusaamadest lähtuvalt on see ka tõsi. Aga kuni me pole tegelenud mõistuse probleemse olemusega – huviga mineviku ja tuleviku vastu ja oleviku mahasalgamisega – on probleemid tegelikult kõik ühesugused. Kui meie eludest kaoksid korraga kõik probleemid või murede ja kurbuse väidetavad allikad, aga me pole õppinud olevikus elama, vaevleksime üsna pea taas samade probleemide ja murede käes. Nad on varjud, mis alati me kannul käivad. Tegelikult on olemas ainult üks probleem – aja lõksu jäänud mõistus.


Kui eelnev kokku võtta, siis pole kahtlustki, et parema elukvaliteedi saavutamiseks on tarvis õppida elama rohkem olevikus ja laskma minna minevikul. Ja muidugi üritada mitte niiväga ennustada, mis tulevik toob. Elada tuleb nüüd ja praegu. Nii lihtne see ongi.

228 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Comments


bottom of page