Andestamine – kui kerge või raske see on?

„Anna mulle andeks!“ Nii ütles mulle eile üks sõber, kes oli eelnevalt täiega mäkra mänginud. Või üle lasknud. Siga keeranud. Ehk otse välja öeldes, lihtsalt valetanud.

Olin keerulises positsioonis. Mida ma nüüd teen? Kas mängin solvunut ja mossitan natuke aega? Katkestan mõneks ajaks suhted? Noomin isalikult? Või nagu soovitab kristlik maailm, pööraku ma ette teine põsk ja kannatagu kõik ära.

Kristlastele võibolla meeldib, kui neid mööda põski pekstakse. Aga minu elukogemus ütleb, et kui sa püüad andestada, kasutatakse see hetk julmalt ära. Sest – see on vaid minu arvamus – Eesti ja üldse Skandinaavia karmis kliimas tähendab andestamine nõrkust. Ja nõrkus, oma põhiolemuselt, eeldab ärakasutamist.

Kas ma olen oma mõttekäiguga üksik hunt keset steppi? Päriselt mitte, sest juba kuulus mõttetark Friedrich Nietzsche on leidnud, et andestamine on vaid nõrkade karakterite murdumine tugevama jõu ees. Andestus on vaid nõrkade jaoks, tugev ei andesta. Teine äärmus on see, kui antakse tingimusteta andeks ja seeläbi soositakse vägivaldsust ja ülekohut, mis vohab seda enam.

Mind hakkas see teema huvitama. Mida tähendab üldse andestamine ja kas andestamist on teaduslikult uuritud? Tuleb välja, et on küll. Raamat „Suhtlemiskonflikti psühholoogia“ (autor Tõnu Lehtsaar) räägib kliimast pärast konflikti ja seal on andestamisest päris pikalt juttu.

Tuleb välja, et on suisa kuut erinevat andestamisviisi.

Tingimusteta andestamine.

Sel puhul ei esitata mingeid tingimusi ja luuakse täiesti uus suhe ühise tulevikuga. Öeldakse näiteks, et „Ma andestan sulle täielikult ja alatiseks“ või „Me läheme koos edasi“ või „Ma jään alatiseks sinu juurde“.

Tingimuslik andestamine.

Tähendab kindlate nõuete seadmist andestusele. Näiteks „ Ma annan sulle andeks, aga sa pead tegema seda ja toda“ või „Andestan, kuid ma jälgin, kuidas sa edaspidi selle inimesega käitud“.

Skeptiline andestamine.

See on tuleviku suhtes kahtlev. Kujuneb äraootav hoiak. Näiteks „Annan andeks, aga ma ei ta tulevikus enam midagi niisugust näha“ või „Andestan, aga ma pole kindel, kas võin sind usaldada“.

Tõrges andestamine.

Andestatakse ainult juhul, kui teise kahetsuse kohta on küllalt tõendeid. Näiteks öeldakse „Ja vaata, et sa kahetsed!“

Ohverlik andestamine.

Sellisel juhul antakse küll andeks, kuid sunnitakse taas ja taas eksimust heastama. Ja tegelikult see ei ole andestamine. Näiteks „Ma annan andeks, kui sa pead mulle oma muutumist tõestama. Sa jääd mulle võlgu.“

Kättemaksev andestamine.

Sellisel juhul ei anta andeks ja esitatakse ähvardusi. Näiteks „Ma ei andesta sulle iialgi. Ma teen sulle tagasi. Kunagi sa veel tunned ennast süüdlasena!“

Nagu näeme, siis täiuslikust andestamisest saame rääkida vaid esimesel juhul. Kõik need andestamise liigid, millest viimane tähendab sisuliselt andestamatust, võivad esineda ka pärast konflikti ja kujundada konfliktijärgset suhtluskliimat.

Millist andestamise liiki ma oma sõbra puhul kasutasin? Alguses olin päris vihane ja ma ei tahtnud talle mingil juhul andeks anda. Ehk siis kättemaksev andestamine. Aga siis vaatasin tema suurtesse paluvatesse silmadesse (teate küll, nagu kassil Shreki multikas) ja minus tärkas kaastunne. Mis seal ikka, mõtlesin, kõigil ju juhtub. Ja ma valisin tingimusliku andestamine. Ma võin küll inimesele andestada, kuid mingi okas jääb paratamatult südamesse ja ma ei saa midagi parata, kui olen edaspidi selle inimesega suheldes ettevaatlikum.