Appi! Ma olen nii üksildane!

Umbes nii kisendas midagi minu sisemuses veel 4-5 aastat tagasi. Mul ei olnud tööd, sõbrad olid ka asjalikemate vendade külge kinni klammerdunud, päeval polnud suurt teha midagi. Nii ma siis ostsin tavaliselt pudeli veini, istusin kodus peegli ette (jah, päriselt ka kasutasin seltskonnana peeglit!), timmisin vaikselt veini ja mõtisklesin, kuidas üksildus on nagu inimrooste, mis inimese tasapisi lõpuks läbi närib. Samas märkasin, et mina polnud ainuke õnnetu, selliseid üksildasi hunte oli minu ümber palju. Milles on asi, kas üksildus on eestlase üks rahvustunnuseid?

Vaikus rahvasummas: miks Eesti inimene tunneb end tihti üksildasena – ja mida sellega peale hakata

Oled sa kunagi olnud rahvarohkes kohvikus, istunud akna all, soe tass käes, ja tundnud, et keegi ei märkaks, kui sind lihtsalt... ei oleks? Et su ümber on hääled, inimesed, naer, ent mitte ükski neist ei ulatu sinuni?

Tere tulemast — see on üksildus. Mitte tingimata "üksi olemine", vaid üksinda olemise tunne isegi siis, kui ümber on teised. Ja meie, eestlased, tunneme seda sageli. Vaikselt. Sügavalt. Ja liiga sageli vaikides.

Aga miks me nii üksildased oleme?

Eestlane on nagu põhjamaine mänd — iseseisev, tugeva tüvega, vaikne. Kaunis, kui kaugelt vaadata, aga üsna keeruline ligi pääseda. See on meie iseloom. Aga see on ka meie lõks.

1. “Sõber peab ise aru saama” kultuur

Me ei küsi abi. Me ei helista lihtsalt niisama. Me ei ütle: “Mul on raske.” Me ootame, et kui inimene hoolib, küll ta märkab. Ainult et... tihti ei märka. Mitte paha pärast. Vaid sest kõik ootavad sama.

2. Meie keele ja kehakeele vaikus

Välismaalased ütlevad tihti, et eestlased ei räägi, kui ei ole midagi "olulist" öelda. Me ei täida tühikuid small talk’iga, ei tee juhuslikke komplimente, ei küsi “kuidas läheb?” kui meid tegelikult ei huvita. See on aus – aga vahel ka isoleeriv.

3. Sotsiaalmeedia: kõik on koos, aga eraldi

Instagramis tundub, et kõigil on "oma punt", oma “parimad sõbrannad”, oma “vennad eluks ajaks”. Sina aga istud kodus, vaatad storiesid ja mõtled, kas oled ainus, kellel pole kedagi. Sa oled mittekeegi. Aga see tunne on kuratlikult tõeline.

4. Vaimne tervis on endiselt tabu

Kui ütled, et oled üksildane, siis kardad, et oled nõrk, imelik, liiga emotsionaalne. Tegelikkuses on see tänapäeva suurim vaikiv epideemia. Me lihtsalt ei julge sellest rääkida. Eriti mehed. Eriti vanemad inimesed. Eriti... eestlased.

Okei, kurb on. Aga mis edasi?

Üksildus ei kao ise. See on nagu nälg — kui sa seda eirad, siis lõpuks ei tunne sa seda enam, aga su keha kannatab. Samamoodi vajab hing kontakti, kuuluvust, peegeldust.

Siin on mõned mõtted. Mitte lahendused — sest üksildus ei allu kiiretele nippidele — vaid võimalused nihkeks.

1. Ütle esimene “Tere” — ka siis, kui see tundub imelik

See võib olla naabrile. Või kolleegile, kellega pole kunagi pikemalt rääkinud. Või sellele tuttavale, kellele sa pole kirjutanud, sest “pole olnud põhjust”. Inimsuhetes ei ole vaja põhjust. Piisab tahtmisest.

2. Jaga oma tühjust. Jah, päriselt.

Kui oled endas piisavalt aus, siis proovi kellelegi öelda: “Mul on viimasel ajal üksildane tunne.” See võib tunduda hirmutav, aga see võib olla üks sügavaimaid vestlusi, mis sa kunagi pead. Sest 99% ajast ütleb teine inimene: “Mul ka.”

3. Tee midagi regulaarset koos teistega — isegi kui sa neid ei tunne

Kas joogatund. Koor. Lauamänguõhtu. Matkagrupp. Mitte seetõttu, et sa armastad mingit tegevust, vaid sest inimene vajab rütmilist kuuluvust. Kui keegi harjub su kohaloluga, muutud vaikselt kellegi jaoks oluliseks. Nii lihtne see ongi.

4. Katkesta oma “peab olema tugev” programm

Kui me kõik püüame olla “iseseisvad ja vaikivad”, siis me jäämegi üksi. Tugevus ei ole mitte tunde varjamine, vaid julgus öelda: “Ma vajan teisi.” Inimlikkus pole nõrkus.

5. Ära oota “õigeid inimesi” — loo ruum olemasolevatega

Võib-olla pole sul parimat sõpra, kellega jagada kogu hinge. Aga võib-olla sul on kolleeg, kellega saaks rääkida ilmast ja elust. Naaber, kellega vahetada naeratus. Alusta seal. Inimsuhted ei sünni valmis kujul — nad kasvavad.

6. Vaata teisi üksildasi — ja tee esimene liigutus nende suunas

Kui sina oled üksildane, siis suure tõenäosusega on seda ka keegi su kõrval. Küsi endalt: “Kas keegi tundub veel natuke liiga vaikne? Kas keegi pole kaua endast märku andnud?” Mõnikord aitab teise aitamine ka sind ennast.

Lõpetuseks: üksildus ei tee sind imelikuks. See teeb sind inimeseks.

Igaüks meist on tundnud end kõrvale jäetuna. Mõni eluperiood venibki hallina, kontaktivabana. Aga üksildus ei ole määratud seisund — see on hetk, kust saab edasi liikuda. Mitte hüppega, vaid väikeste sammudega.Soojuse suunas. Inimeste suunas.

Ja võib-olla, kui me kõik natuke rohkem räägiksime — mitte ainult sellest, kuidas “töö läheb”, vaid sellest, kuidas me päriselt oleme — siis oleks Eestis vähem inimesi, kes tunnevad end nähtamatuna.

Ja rohkem neid, kes tunnevad: “Ma kuulun.”