Täna on emadepäev. Meil kõigil on ema, olgu ta siis lähemal või kaugemal, kas igapäevaseks toeks või meeles hea sõnaga. Ema roll on iga inimese arengus ülioluline ja seda alaväärtustada oleks suur viga. Seega palju õnne kõikidele emadele! Tänane ilus päikeseline pühapäev sobib otsekui naelapea pihta pannkookide tegemiseks ja emale tänutunde avaldamiseks.
Ometi, kui täna hommikul tuttavaga rääkisin, oli ta meeleolu must, mis sest, et käes on kaunis emadepäev. Minu jaoks oluline inimene kasutas väga huvitavat sõnapaari, nimelt seda, et tal on „hing valus“. Me oleme varasemalt rääkinud depressioonist üldisemalt, samuti puudutanud erinevaid füüsilise valu aspekte. Ent mida tähendab psüühiline valu?
Teadlased on selgeks mõelnud, et psüühiline valu paistab olevat depressiooni keskseim tundekogemus. Seega võime vabalt seoses depressiooniga rääkida ka valust. Jah, ma tean, et me oleme harjunud rääkima valuga seoses rohkem füüsilisest valust: pea valutab, põlv valutab jne.
Kui räägime depressiooniga seotud valust, lähtume depressioonile nii iseloomulikust enesehävitamisest ja psüühiliste ühenduste hävimisest. Midagi iseendast on kaotatud või hävinud, mina tuumas on midagi katki läinud. Ja just neid sisemisi kogemusi kirjeldab kõige paremini sõna valu.
Raamatus „Depressioon“, mille autoriks on Jorma Myllärniemi, leidub sõnale valu teinegi põhjendus. Depressiivne inimene langeb tagasi ka psüühiliselt. See võib tähendada näiteks seda, et tunded kaotavad oma psüühilise sisu ja justnagu muutuvad tagasi kehalisteks nähtusteks. Tunded naasevad algallikasse ja muutuvad jälle kehalisteks tundmusteks. Päris põnev, eks?
Mida sellega mõeldakse? Aga seda, et paljudel depressiivsetel inimestel on mitmesuguseid kehalisi vaevusi, millele ei leita tingimata füüsilist põhjust. Nendeks võivad olla mitmesugused organismi funktsionaalsed häired ja valuseisundid. Organism kõneleb oma sõnatul viisil depressiivse inimese pettumustest ja nendega kaasnevast valust. Minul näiteks hakkab depressiooni ilmnedes valutama pea ja selle vastu ei aita mitte ükski peavalurohi. Ja imelik on asja juures see, et peavalu ei ole konkreetne, vaid loksub otsekui peas ringi, sattudes vahest ka kaela, õlgadesse ja mujalegi.
Teinegi tark mees Neil Hardwick on valu kirjeldanud nii: „Enamik inimesi, kes pole kunagi depressiooni kogenud, ei saa muidugi aru, et depressioon teeb ka haiget. Depressiivsel inimesel on valud.“
Mittemõistmise põhjuseks on see, et valu täpset asukohta on võimatu näidata, erinevalt näiteks hamba- või kõhuvalust. Depressiivne inimene võib istuda tundide kaupa ühes asendis ja hoolimata sellest tunda abstraktset valu, mis hiilib ringi tema kehas. Et saada depressiivset valu täpselt diagnoositud, peaks inimene astuma oma kehast välja ja osutama endale: „Näed, see teeb haiget. Teeb haiget olla mina“.
Depressiivne valu on nii tugev, et kui selle asukohta saaks ka päriselt kindlaks määrata, siis see koht tuimestataks ja inimene pandaks kanderaamile lamama. Aga päriselus tuleb seda valu kaasas kanda kõikjal, kuhu minnakse.
See omakorda toob kaasa sõltuvusohu suurenemise, kuna depressiivsed inimesed ei oska mujalt abi otsida kui ravimitest, alkoholist ja uimastitest. Valulike, vaenulike ja ärevate seisundite puhul otsitakse neist rahustajat. Sünges ja mustas meeleolus otsitakse ergutajaid. Tühjusetunde ja psüühilise letargia asemele otsitakse elavuse kogemust. Ennast väärtusetu ja tühisena tundev inimene otsib midagi, mis tõstab enesehinnangut.
Tuleb siiski meeles pidada, et sõltuvused pakuvad ainult lühiajalist kasu, aga pikaajaline kahju mistahes sõltuvusaine tarvitamisel on alati kordades suurem.
Soovin siiralt, et kõik, kes tunnevad täna rinnus ängistust ja kogevad psüühilist valu, ei haaraks tänasel imekaunil kevadpäeval pudeli järele, vaid läheksid õue ja naudiksid päikest. Ja kui võimalik, võtku ühendust emaga ja soovigu talle palju tervist, jaksu ja õnne!
Ilusat emadepäeva!
コメント