Täna toppis Liina bussi meid pilgeni täis, sest käes oli aeg projektiks „Pesast välja“. Seekord oli plaanis külastada Otepää kuumimaid vaatamisväärsusi. Ja tarbida protsessi käigus mõõdukalt snäkke, vett ja natuke Coca-Colat.
Väärib eraldi märkimist, et meie trupiga vudis vapralt kaasas teraapiakoera staatuse üle tõsiselt juurdlev kutsu Bobik (tuntud ka pseudonüümi all Vova). Ja tuleb tõele au anda, et koer pidas – hoolimata halvavast kuumusest ja pikast kodjamisest mööda metsaradasid – päeva igati vääriliselt vastu.
Kui Otepääle jõudsime, olid Vene turistid juba kohal. Ja neid oli kõikjal. Isegi Energiasamba juures, mille piludesse nad seninägematu jõu ja väega erinevaid euromünte rammisid. Meie nii radikaalsed ei olnud, patsutasime sammast ja kõrval passivat elus tamme ning vurasime edasi.
Kes veel ei tea, siis Pühajärve kaldal kasvab vähemalt 400 aastat vana tamm, mille õnarustest õhkub tõelist põrgujahedust ning mille ümbermõõt olevat üle kuue meetri. Embasime ja kallistasime tamme nagu jõudsime, et jõud ning värskus hakkaksid ka meis tasapisi uuesti võimu võtma. Mis, muide, juhtuski.
Ent ka see pole veel kõik! Nimelt oli Liinal kavas veel üks õel salapaan: viia meid kuulsa Armuallika juurde, mille vett juures ning nägu selle sisse kastes pidi saama juurde kõva portsu tervist ja siledama näonaha. Paraku oli Otepää vallavalitsus ja Metsavana allika sügavasse metsa ära peitnud, nii et meil läks tükk aega ja valatud sai nii mõnigi higipisar, enne kui väärika allika üles leidsime. Ja mõistagi - korraks - peaaegu tühjaks jõime.
Tagasiteel väisasime kuulsat Elva promenaadi, kus patseerisid ringi Vene turistide lapsed, sõbralikult meelestatud kohalik kontingent ning taamal vihtus tantsu Elva seeniorite tantsugrupp „Hõbeseedrid“.
Oli tore päev. Kuulujutud sahistavad, et järgmine „Pesast välja“ reis tõotab tulla õige grillilõhnaline ja -maiguline.
Comments