top of page
  • arengulugu

ISADUS VÕI MITTE-ISADUS – SELLES ON KÜSIMUS

Ma olen 49-aastane mees. Lapsed ja abikaasa on suureks kasvatatud ning saadetud laia maailma omale leiba lauale teenima. Kõik nagu peab. Ometi kriibib mu tänaseni südant üks okas.


Nii mõnedki on viimaste aastate jooksul öelnud: „Miks sa elad üksinda? Võta omale uuesti naine, loo perekond, kasvata lapsi – sa ei ole ju veel NII vana!“


Aga just nimelt siia ongi see konks peidetud. Kuigi meestel käib bioloogiline kell pisut teist rada mööda kui naistel, on minu jaoks 49-aastaselt taas isaks saada lootusetult hilja. Miks? Kohe põhjendan.


Selleks, et saada last, on tarvis teist osapoolt. Minuvanustel naistel on - vähemalt lõviosas – selleks ajaks oma lapseteod tehtud ja pigem nauditakse juba vanaema staatust. Kes on tõesti jätnud lapse saamise nii viimase vindi peale, siis nende suunas viibutavad arstid hoiatavalt näppu – sellises eas sünnitamine on väga riskantne ning tõenäosus, et ponnistusest sünnib igati terve inimlaps, on ausalt öeldes kaduvväike.


Olgu, võtaks siis parimas lapsetegemise eas naise. Aga see tähendab paarkümmend aastat vanusevahet. Laps tuleb küll kõikide eelduste kohaselt vägev, aga siin varitsevad teised hädad. Mäletan ise aegu, kui kõikusin seal kolmekümne ümber. Ei möödunud õhtutki, kui ma ei tahtnud välja minna pidusse või kasvõi niisama ööklubisse, et sõpradega ringi tšillida. Või koju külalisi kutsuda. Mida mu potentsiaalne Kaaslanna suure tõenäosusega teha tahabki. Mida aga mina tahan? Tuled surnuks ja lihtsalt vaikuses vedeleda. Nagu vanameestele kombeks. Mis omakorda viiks varem või hiljem kodutülideni ja lapse vaimsele tervisele tuleks see ilmtingimata pigem kahjuks kui kasuks.


Ja kolmas põhjendus. Olen selle ise oma lapsega läbi elanud, kui kunagi kutsuti vanemad koos lastega kooli - oli mingi ühisüritus – ja ma nägin ühe lapsega kaasas reibast hallipäist taati. Minu esimene mõte oli kaastunne taadiga kaasas käiva põnni osas – vaene laps, sul puudub isa ja nüüd pidid vanaisa kaasa võtma. Pärast, kui tegime grilli ja lasime õlut (muidugi ainult lapsevanemad), tuli siiski välja, et tegemist ei ole vanaisa, vaid nö teise ringi isaga. Ja ma mäletan täpselt seda tunnet kui mõtlesin, et ekee, mina ei taha sellist olukorda, kui mu kümneaastane laps palub mind tulla välja õue mängima ja mina ütlen talle: „Jah, oota, kohe, ma panen enne need õue valehambad ette ja õlitan natuke puusaliigest. Võibolla isegi lasen küünarliigese kruvi natuke lõdvemaks. Ja siis kaua me ei saa ikka mängida, sest kell neli on mu päevaune aeg!: Kohe tulen, poiss, kohe tulen!“


Olgu, kui nii vana mees ei saa enam last, mis seal ikka. Aga nüüd tuleb mängu see vastik tunne südame all. Sest alati, kui loen sõber Henry blogi, käib südamest läbi nõksakas ja ma tunnen tahtmist olla veelkord lapsevanem. Või kui mööda kõnnib noorpaar lapsevankriga, olen mitmelgi korral – mõttes muidugi – ennasrt tüübi asemele vankri ja naise kõrvale sokutanud. Kas see külas natuke pervolt? Enivei, ma ma ei saa sinna midagi teha, et minus võitlevad siiani kaks vastuolulist tungi: saada ja mitte saada uuesti isaks. Aga kumbal osapoolel on õigus?


282 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Comments


bottom of page