Kevadväsimus – issand, juba jälle!

Kevadväsimus hiilib sageli koos lume sulamise ja lindude sirinaga. Ühtäkki tabad end mõttelt: miks ma olen korraga väsinud, ärritunud ja mitte päris mina – ja kuidas ma sellest välja tulen?

Igal kevadel tabab see tunne mind üllatusena. Päike paistab rohkem. Päevad lähevad pikemaks. Kõik justkui ärkab. Aga mina? Mina lohisen.

On peaaegu raudpolt, et kevadeti märkan järgmisi asju:

· väikeste otsuste tegemine võtab igaviku

· ärkan hilja ja jätan hommikusöögi vahele

· olen justkui maganud, aga mitte päriselt välja puhanud

· teen paar sammu ja olen juba kurnatud

· ärritun tühiste asjade peale

· ütlen midagi ja alles pärast mõtlen: “Miks ma nii ütlesin?”

· asjad, mis mind varem rõõmustasid, ei tekita enam sama tunnet

· näen kõiges negatiivset enne, kui midagi päriselt juhtunud on

See ei ole lihtsalt “halb tuju”. See on kevadväsimus – ja see on päris. Aga ma olen õppinud, et sellest saab välja tulla. Mitte küll ühe nipiga, vaid teadliku kohanemisega.

Miks kevad võib keha ja pea segadusse ajada?

Talv on aeglasem. Me liigume vähem. Päikest on vähe. Keha kohaneb rahuliku ja aeglase ringi lööberdamisega. Kõik käib justkui aegluubis ja poolunes.

Siis tuleb kevad ja järsku päevavalgus pikeneb, temperatuur kõigub ning hormoonid hakkavad ümber häälestuma. Hüppeliselt kasvavad ootused (“nüüd peaks energiat olema!”).

Mu keha ei tea aga nendest muutustest midagi ja on alles talverežiimis. See tekitab sisemise nihke – ja ma tunnen seda väsimusena, ärritusena, otsustusvõimetusena. Mida selle vastu ette võtta?

Kui otsused väsitavad, siis ma vähendan valikuid, kuna kevadväsimuse ajal muutub mu aju aeglasemaks. Väiksedki otsused tunduvad rasked.

Selle asemel, et sundida oma aju “efektiivne” olema, ma lihtsustan tema tööd ehk planeerin näiteks nädala söögid ette ja panen juba õhtul hommikused riided valmis. Samuti vähendan oluliselt niisama netis ringi tuuseldamist ja tarbetut infomüra.

Mida vähem mikrootsuseid tuleb teha, seda rohkem energiat jätkub päriselt olulise jaoks.

Uni ei ole luksus – see on ravi

Kui ma ärkan hilja ja jätan hommikusöögi vahele, on päev juba tasakaalust väljas. Kevadel vajan ma teadlikult kindlat magamamineku aega, samuti hommikust valgust (kasvõi kümme minutit õues. Päikesevalgus on tasuta antidepressant. Mu keha vajab signaali: “On uus rütm”). Kindlasti ei tohi õhtul enne uinumist internetis istuda, seega vähemalt tund aega enne voodisse kobimist lülitan kõik ekraanid julmalt välja.

Kui ma olen füüsiliselt kurnatud, ma ei lisa oma kehale ja vaimule karistust.

Varem ma vihastasin enda peale: “Miks ma nii laisk olen?” Nüüd ma küsin: “Kas mu keha vajab liikumist või puhkust?” Mõnikord aitab 20-minutiline jalutuskäik rohkem kui tass kohvi. Teinekord aitab hoopis uinak. Kevadväsimusega võitlemine ei tähenda enda piitsutamist. See tähendab enda rahulikult ära kuulamist.

Toit: vähem äärmusi, rohkem tasakaalu

Ma olen märganud, et kui ma söön kaootiliselt – liiga palju valku, liiga vähe süsivesikuid, liiga rasvaselt või jätan toidukordi vahele –, siis mu energia kõigub veel rohkem.

Selleks, et kevade saabudes mõnusalt ringi tiksuda, vajan ma regulaarset söömist, värskeid köögivilju ja piisavalt vett. Mida tuleks piirata, on liigne suhkur ja ülemäärane tassike kohvi. Mu keha ei vaja šokki. Ta vajab stabiilsust.

Kui ma ärritun kiiresti, siis ma pidurdan õiget vastureaktsiooni

Kevadväsimus teeb minust lühikese süütenööriga kellapommi. Ma võin öelda midagi teravat ja alles siis mõista, et see ei olnud päris see, mida mõtlesin.

Olen õppinud tegema ühte väikest harjutust: enne vastamist hingan ühe sügava hingetõmbe. See üks sekund päästab suhteid ja hoiab ära piinlikke olukordi.

Kui ma ei suuda andestada väikest tüli, siis tavaliselt ei ole asi teises inimeses. Ma olen lihtsalt ülekoormatud.

Kui miski ei paku rõõmu, ma ei vajuta paanikanuppu

Kevadel võib tulla ka tuimus. Asjad, mida ma nautisin – muusika, trenn, hobid – ei tekita enam sama sädet. Ma ei tee sellest kohe suurt järeldust (“mis mul viga on?”). Ma alustan väiksemalt. Näiteks ei jaluta tund aega, vaid kümme minutit. Või ei ahmi korraga sisse tervet raamatut, vaid loen ühe peatüki. Kui suhtlemine hakkab vastu, siis piirdun ühe telefonikõnega kallile inimesele, mitte ei sukeldu seltskonda.

Rõõm ei tule tagasi plahvatusena. Ta tuleb tasakesi, tipa-tapa, beebisammudega.

Negatiivsus ei ole tõde – see on väsinud aju filter

Kui ma märkan, et mõtlen: “See läheb nagunii halvasti” või “ta tegi seda kindlasti meelega”, siis ma küsin endalt: “Kas see on fakt või mu väsinud aju oletus?”

Kevadväsimus moonutab tajusid. Ma ei pea iga mõtet uskuma.

Sotsiaalne ühendus on energiaallikas

Kui ma hoian murekohti endasse ja ei lase väikseid asju lahti, muutub kõik raskemaks. Üks aus vestlus (ka iseendaga) võib ära teha rohkem kui kolm vitamiinikapslit. Ma ei pea olema superinimene. Ma võin öelda: “Mul on kuidagi tühi ja väsinud olla.” See juba leevendab survet.

Millal peaks tõepoolest muretsema?

Kui kevadväsimus kestab kuid ja rõõmutus muudkui süveneb. Kui uni on püsivalt häiritud ja ärevus või kurbus muutub valdavaks, siis võib olla tegu millegi enamaga kui kevadväsimus. Siis tasub rääkida arstiga ja kontrollida näiteks rauataset, D-vitamiini või vaimset tervist.

Ikka ja jälle kehtib vana ja nämmutatud (aga tõhus) tarkusetera: abi küsimine ei ole nõrkus.

Kevad ei pea mind murdma

Ma olen õppinud, et kevadväsimus ei tähenda, et minuga on midagi valesti. See tähendab, et mu keha ja meel kohanevad.

Kui ma annan endale rütmi, valgust, liikumist, toitu, und ja vähem enesekriitikat, siis hakkab energia tasapisi tagasi tulema.

Kevad ei nõua, et ma õitseksin esimesel päeval. Ta lihtsalt palub, et ma liiguksin koos temaga – sammhaaval.

Lõpetuseks annan paar head nippi, mida olen enda jaoks avastanud juhuks, kui kevadväsimuse saabudes ei viitsi kohe üldse hommikul voodist välja vupsata.

Kui kevadväsimuse ajal ei saa voodist välja, siis probleem ei ole “iseloomus”. See on närvisüsteemi ja energia küsimus.

Ära ürita kohe püsti hüpata – murra ülesanne tükkideks

a) Kui mõte “ma pean voodist tõusma” tundub liiga suur, tee sellest kolm mikroliigutust:

1. Ava silmad.

2. Istu voodiservale.

3. Pane jalad põrandale.

Ära mõtle kaugemale. Aju kardab suurt muutust, aga talub väikest.

b) Loo “liiga lihtne” hommik

Kui ärkamine tundub võimatu, tee esimene eesmärk absurdselt väikeseks.

Mitte: “Ma teen trenni ja koristan kodu”, vaid “ma teen kohvi ja istun 3 minutit laua taga.” Kui keha on natuke edasi liikunud, on teine samm juba lihtsam.

c) Kui voodist tõusmine on pidev võitlus, tasub mõelda, kas uni on olnud piisav, kas ma ikka võtan iga päev D-vitamiini või kas minu väsimus võib tegelikult olla kerge depressiooni märk.

Tavaline kevadväsimus kestab umbes paar nädalat. Kui see on sügav ja pikaajaline, siis see ei ole lihtsalt “kevad” ja kindel märk sellest, et probleemiga peab sügavamalt tegelema.

d) Kõige olulisem: ära sõima ennast

Halvim, mida teha saab, on endale öelda: “Ma olen laisk” või “teised saavad hakkama.” Enesekriitika kulutab viimasegi energia.

Kui hommik on raske, ütle endale pigem: “Mu keha kohaneb. Ma teen väikese sammu.”

Kui see esimene raske samm on tehtud, läheb edasine ludinal.