Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus, mis oskab end pikalt peita ning avalduda ühel hetkel kõige jõulisemal ja jõhkramal moel, mille tagajärgede silumine võib võtta kuid – kui mitte aastaid.
Minu lemmikleht peaasi.ee ütleb, et läbipõlemine on sündroom, mis tekib kroonilise tööga seotud stressi tagajärjel, mida ei ole edukalt maandatud. Siinkohal ma poriseksin natuke vahele, et läbi põleda võib mitte ainult töö kaudu, vaid ka muid radu pidi. Näiteks mina põlesin päris kindlalt läbi pereisana, sest ühel hetkel kasvasid perekondlikud kohustused ja vastutus üle pea ning ma tõstsin oma vorstinäpukestega palistatud näpukesed alistunult taeva poole. Samuti kahtlustan ma, et mul on olnud seoses vaimse tervisega mitmeid episoode, kus ma olen läbi põlenud. Aga see selleks, oleme siis viisakad ja noogutame kaasa, et läbipõlemist tuleks seostada eelkõige töötamisega.
Targemad pead on välja raalinud, et läbipõlemist kirjeldatakse järgmise kolme samba kaudu:
· Kurnatus – inimene tunneb ennast emotsionaalselt tühjana, ta ei saa enam tööga hakkama, on pidevalt väsinud, tunneb energiapuudust. Kurnatusega võivad kaasneda mitmesugused valusündroomid, seedetrakti vaevused ja palju muud vastikut.
· Võõrdumine – pettumine oma töös, pidades seda endale laastavaks. Võõrandumisega võib kaasneda küünilisus oma töökoha ja kolleegide suhtes.
· Vähenenud töö- ja tegutsemisvõime, mis põhjustavad raskusi keskendumises ja toovad kaasa loomingulisuse puudumise.
Siinkohal saan ainult mõtlikult kaasa noogutada, sest minu jaoks tähendab läbipõlemine – suure masenduse kõrval – samuti eelkõige just loomingulisuse järsku kokku varisemist.
Kui toetuda vahelduseks raamatutarkusele, siis on psühholoogid Christina Maslach ja Michael P. Leiter oma raamatus „Läbipõlemine. Mida saavad organisatsioonid ja töötajad teha läbipõlemise vältimiseks“ (eesti keeles ilmunud 2007. a) nimetanud kuus ohumärki, mis põhjustavad läbipõlemist.
1. Liigne töökoormus. Liigne võib inimese jaoks olla nii töö maht kui ka intensiivsus. Selle vastu aitab igapäevane ja -nädalane piisav puhkeaeg.
2. Kontrollitunde vähenemine. Inimene vajab kontrollitunnet. Kui töökeskkonnas on tema kontrolli alt väljas ka see, mille üle võiks ta ise otsustada, hakkab läbipõlemise oht suurenema.
3. Ebapiisav tasu. Üks osa tasust on töötasu, mida inimene töö eest saab, kuid selleks on ka tunnustus ja tänu. Kui inimene panustab, aga sellele ei järgne tunnustust, hakkab tema pühendumine vähenema.
4. Ebaõiglus. Inimene eeldab, et teda koheldakse õiglaselt ja temasse suhtutakse heatahtlikult. Kui töötaja tajub, et see pole nii, väheneb tema lojaalsus ja kasvab kibestumine.
5. Võõrdumine kogukonnast. Kui töötaja ei tunne end kollektiiviga seotuna või tajub enda suhtes ükskõiksust, on tõenäoline, et ta hakkab võõranduma. Töötaja enda võimalus on selles olukorras ise ennetavalt kolleegide ja ülemustega suhelda ning tuge küsida.
6. Väärtuskonflikt. Kui inimene tunneb, et asutus, kus ta töötab, lähtub põhimõtetest, mis lähevad tema isiklike väärtustega vastuollu, peab ta suure osa oma energiast kulutama väärtuskonflikti lahendamisele. Tihtipeale pole need vastuolud paraku põhimõtteliselt lahendatavad.
Alljärgnevalt mõned küsimused, mis aitavad kaardistada võimalikku läbipõlemist:
1. Tunnete tuvastamine: Kas tunned end kurnatuna, ülekoormatuna või emotsionaalselt ammendununa? Millised on need tunnete ilmingud sinu igapäevaelus?
2. Stressorite mõistmine: Mis on peamised stressitekitajad sinu elus, eriti seoses töö ja isikliku eluga? Kas on võimalik neid identifitseerida ja vähendada?
3. Piiride seadmine: Kas oled seadnud endale piire töö ja isikliku elu vahel? Kuidas saad paremini tasakaalustada oma kohustusi ja vajadusi?
4. Enesehooldus: Kui palju aega pühendad enesehooldusele ja taastumisele? Kas oskad tuvastada tegevusi, mis aitavad sul lõõgastuda ja taastuda?
5. Toetusvõrgustik: Kas sul on toetav sotsiaalne võrgustik, kellega saad raskustest rääkida? Kuidas saad luua või tugevdada toetavaid suhteid?
6. Eesmärkide hindamine: Kas sinu eesmärgid ja ootused on realistlikud? Kuidas saad seada eesmärke, mis on sinu võimetele ja ressurssidele vastavad?
7. Puhkuse võtmine: Kas võtad piisavalt aega puhkamiseks ja taastumiseks? Kuidas saad oma puhkeaega paremini planeerida ja kasutada?
8. Professionaalne abi: Kas oled valmis otsima professionaalset abi, kui tunned, et läbipõlemise sümptomid süvenevad? Psühholoog või terapeut võib pakkuda tuge ja nõustamist.
Nii, nüüd teame võrdlemisi täpselt, mis on läbipõlemine ja kuidas see erinevate ohumärkide kaudu avaldub. Ent kas on nippe, kuidas läbipõlemist ennetada? Jah, kindlasti, toon ära mõned paljudest võimalikest:
1. Sea esmatähtsaks enesehoid. Selgita enda jaoks välja, mis aitab sul end laadida, ja alusta taas seda tegevust.
2. Muuda vaatenurka. Mõtle läbi, mis on sinu kontrolli all ja mis mitte. Võta vastutus selle eest, mida sa saad muuta, ning loobu energia kulutamisest mittemuudetavale. Mõtle läbi, mis on su elus ja töös tegelikult suures plaanis oluline ning mis mitte. Seejärel kuluta piisavalt aega olulisele ja loobu vähemolulisest.
3. Tõmba töö ja eraelu vahele piir. Isiklik rahulolu on nagu tööstressi eest kaitsev kilp. Ära loe töökirju väljaspool tööaega ning pereliikmetega aega veetes keskendu neile ja unusta töömõtted. Tegele hobidega, mis sind paeluvad.
4. Loo toetavaid suhteid ja hoia neid nii töises kui ka eraelus. Paku ja küsi tuge. Lahenda probleeme koos teistega.
Lõpetuseks panen südamele, et läbipõlemise eduka seljatamise üheks peamiseks eelduseks on olla endaga maksimaalselt aus. Tähtis on märgata ja jagada oma muresid ning mitte pidada neid väikesteks ja iseenesest mööduvateks. Meie ühiskonnas on läbipõlemine üsnagi stigmatiseeritud (ehk maakeeli öeldes, häbimärgistatud), see tähistab midagi, millest ei taheta kõva häälega rääkida ja mida isegi häbenetakse. See on nagu vistrik ninal, mis tekitab häbitunnet ja mille olemasolu ei taheta tunnistada. Ometi on see olemas ja silmatorkav nii omanikule kui ka teda ümbritsevatele inimestele.
Läbipõlemist ei tohi häbeneda ega sellega tegelemist määramata tulevikku edasi lükata. Pigem vastupidi: tuleb julgelt süda rindu võtta ning läbipõlemisele julgelt peaga kõhtu joosta ning hakata seda probleemi otsast lahti harutama. Võin omaenda kogemustele tuginedes ausalt väita, et see on üsna pikk protsess, ent täiesti lahendatav. Õige menetlemise korral taandub läbipõlemine häbiga saba jalge vahel ning sina oled taas parketikõlbulik, õnnelik ja prink maksumaksja :)
Comments