Minu käest küsitakse seda põhjatut küsimust vaat´ et iga päev. Kuna töötan muuhulgas kogemusnõustajana, peaks mul ju vastus lausa varrukast võtta olema. Aga oh paraku, niipalju kui on inimesi, on sellele küsimusele olemas ka erinevaid vastuseid. Ühele sobib üks variant, teisele teine. Kolmas peab leiutama sootuks vaid temale sobiva viisi, kuidas oma deemonitega rahu sõlmida. Jah, just nimelt – rahu sõlmida! – mitte neist lõplikult vabanema. Riskides saada järgneva jutuga vastu pead, väidan, et kord juba sõltuvuse küüsi langenud inimesel ei ole enam võimalik sõltuvusest sajaprotsendiliselt puhastuda. Seda on võimalik kontrollida ja sellega teha normaalset elu võimaldavat kompromissi, kuid päris sõltuvust oma elust välja peksta pole enam võimalik. Nii see lihtsalt on.
Miks? Sest meie aju ja närvisüsteem on väga keerulised tegelased, kes on väga visad asju unustama. Täielikult ja igavesti unustama. Selleks, et natuke asja lahti seletada, pean paari reaga ära mainima, kuidas meie aju tegelikult töötab.
Meie aju koosneb umbes sajast miljardist tibatillukesest närvirakust, mida kutsutakse peene sõnaga neuroniteks. Igal neuronil on omakorda tuhat kuni kümme tuhat sünapsit ehk kohta, mille kaudu peetakse ühendust teiste neuronitega. Kujutage seda natuke endale ette, millise täiusliku sidepidamise süsteemi on aju endale loonud!
Neuronid moodustavad nende ühenduste abil omavahel võrgustikke. Need ühendatud närvirahud moodustavad närvivõrgud ehk neuronvõrgud. Kui me nüüd asja väga lihtsustame, siis võime öelda, et iga neuronvõrk esindab ühteainsamat mõtet, mälestust, infokildu või oskust. Näiteks kui käisid lapsepõlves naabri aias õunaraksus, on ajul selle kohta omaette närvivõrk. Äge, kas pole?
Kuid ka need neuronvõrgud pole üksteisest eraldatud. Nad kõik on omakorda omavahel ühendatud ja tänu sellele ühendusele oleme võimelised looma keerukaid mõtteid, ideid, mälestusi ja emotsioone.
Näiteks „pudeli“ neuronvõrk pole üks lihtne neuronite võrk, vaid palju suurem võrgustik, mis seob omavahel teisi võrgustikke, näiteks „maitsev“, „nädalalõpp“, „pääsemine“, „pohmell“ või „raha“.
See „pudeli“ neuronvõrk on ühendatud omavahel paljude teiste võrku, nii et kui näed poeletis alkoholipudelit, siis nägemiskeskus, mis on samuti ühendatud, aktiveerib selle võrgustiku, et anda sulle kujutluspilti pudelist.
Igaühel meist on omad oskused ja kogemused, mis on esindatud neuronvõrkudena meie ajus.
Neuroteaduses peamine reegel kõlab: närvirakud, mis aktiveeruvad korraga, on omavahel ühendatud. Mingi teo ühekordsel sooritamisel ühenduvad üksteisega teatud neuronid, mis ei pruugi olla omavahel väga seotud. Kui sooritada mingit tegevust üks kord, ei jää sellest järele erilist võrgustiku „rada“.
Kui jõid nooruspõlvel korra vanematelt pihta pandud rabarberiveini ja oma tegu rohkem ei korranud, ei jäta aju sellest kindlat ja tugevalt sisse töötanud võrgustikku. Kui aga tegu korratakse areneb nende närvirakkude vahel välja järjest tugevam ühendus ja selle võrgustiku aktiveerumine muutub järjest lihtsamaks. Ehk siis kui oleme juba kümme korda järjest õlle ostmise tagajärjel end purju joonud, on meie aju loonud päris tugeva võrgustiku, mida on üha lihtsam aktiveerida – piisab kasvõi süütu telereklaami nägemisest, kui meie aju juba tööle hakkab ja paneb meil „ila voolama“.
Ühenduse kasutamisel üha uuesti ja uuesti muutub see tugevamaks, seab ennast kindlamini sisse, tallates piltlikult öeldes ajju sisse üha tugevama teeraja. Kui tegemist oleks näiteks millegi kasulikuga – näiteks inglise keele õppimisega – oleks ju sellise teeraja tekkimine ainult tervitatav. Paraku joomise puhul on see teerada kõike muud kui hea asi.
Õnneks on meie aju ehitatud ka niipidi, et närvirakud, mis ei aktiveeru korraga, pole enam omavahel ühendatud. Ehk siis närvirakkudel pole pikaajalisi sidemeid. Iga kord, kui katkestame närvivõrgus peegeldunud vaimse või füüsilise protsessi, hakkavad omavahel ühendatud närvirakud ja rakugrupid oma ühendusi üles ütlema.
Tähendab: mida vähem sa pudelile mõtled, seda vähem on ühendatud vastavad neuronvõrgud, kuni lõpuks kaob ühendus sootuks. Neuronid on omavahel ühendatud peenikeste jubinatega, mida nimetatakse dendriitideks. Kui sa pikemat aega vastavat mõtet ei mõtle – näiteks pudelist – haagivad dendriidid end omavahelisest sidemest lahti. Nad on nüüd vabad ja valmis haakuma uute neuronitega, mis moodustavad juba uusi mõtteid ja ideid – näiteks mõtet minna tungi ajal jalutama või haarata kalastustarbed ning veeta järgnevad paar tundi mõnusamalt õngitsedes.
Minu vastus ja ühtlasi ka lahendus küsimusele, kuidas vabaneda sõltuvusest, on lühidalt selline. Ma katsun võimalikult vähe elada meenutustes ja mõelda võimalikult vähe alkoholist, lubades seetõttu ajul lõhkuda seniseid alkoholiga seonduvaid neuronvõrke ja sisse harjutatud mõttemustreid.
Siin pole tegemist maagiaga või esoteerikaga – see on puhas teadus ja mind on see (suuremal osal) kordadest hästi aidanud. Mina aitan oma aju ja tema omakorda, teeb kõik võimaliku, et mind uutest pummeldamistest eemal hoida.
Commenti