Tänapäevases kiires ja halastamatus röövkapitalistlikus maailmas võib sõna „südametunnistus“ kõlada anakronismina (ehk siis vananenud kombestiku näitena muutunud ühiskonnas). Ent ometi, ka kõige kalgimal ärihail ja kõige haavatavamal inimesel on südametunnistus endiselt olemas. Kes kasutab seda oma elukursi määramisel igapäevaselt, kes mitte, see on juba igaühe südametunnistuse küsimus (äge sõnamäng, eks?).
Tänane raamatusoovitus on Mike George poolt kirjutatud „Kuidas lõdvestuda“.
Targad inimesed on öelnud, et südametunnistus on inimese moraalse tarkuse varaait, allikas, millest ammutatakse eetilist intuitsiooni. Iga kord, kui tahame öelda midagi õelat või isekat, hakkab meie sisemuses lööma südametunnistuse häirekell.
Kui me alati kuulaksime südametunnistuse häält, seilaksime läbi elu rahulolevalt, et mitte öelda tüünelt, ja koguksime oma hea käitumise eest plusspunkte. Me ei astuks ühtegi valesammu ja oleksime pidevalt rahul nii iseenda kui meid ümbritsevaga.
Ometi juhtume me kõik – kes varem, kes hiljem – oma südametunnistust eirama. Kui teeme midagi, mis läheb meie südametunnistusega vastuollu, tunneme, kuidas miski meie sees lämbub.
On olemas kahe tüüpi süütunnet – tundmust, mida tekitab südametunnistus.
Esimene on sisekaemuslik süütunne, mis koputab meie südamele, kui tahame korda saata midagi halba või keelatut ja targem oleks kohe midagi ette võtta, kui tahame oma meelerahu tagasi saada. Talitades vastu südametunnistust oleme iseennast kaotamas ja võime vaid siis õigele rajale tagasi pöörduda, kui kuulame südametunnistuse häält.
Teine tüüp on programmiline süütunne, mille suruvad peale meid ümbritsevad välisjõud. Sellel tüübil on isiksust lammutav toime. Kui oleme lapsed, püüavad vanemad ja õpetajad õpetada meile, kuidas eristada head halvast. Täiskasvanuks saades peegeldavad aga pealesunnitud mõjutused moraali, mille me hoobilt kõrvale heidame kui iganenud ja tänapäeva olustikku mittesobivat tundmuse. Kui aga jätame kõrvale moraali ja eirame südametunnistuse häält, saab meie sisemine tasakaal rikutud ja meelerahu asemel kogeme ängi, ärevust ja isegi hirmu.
Kui inimene on ebakindel, võib ta teistel lubada oma käitumist mõjutada süütunde „tekitamise“ kaudu. Ometi tunneme end seejuures veelgi nigelamalt, kui ei suuda oma tõekspidamiste eest seista ja loobume oma sisehääle kuulamisest.
Ka kollektiivne, pärimuslik südametunnistus võib eksida. Üksiku indiviidi intuitiivse südametunnistuse seier näitab aga tavaliselt õiget suunda. Meil tuleb õppida neid kahte teineteisest eristama. Õppimise käigus kasvatame sisemist tugevust – julgust vastu astuda välissurvele, millele alistumist me sügaval südames heaks kiita ei suuda.
Sisemine konflikt võib tekkida ka siis, kui püüame süütunde tunnetamise kogemus enda jaoks lahti seletada: kas peaks selle ehtsust endale tunnistama või mitte? Kas peaks omaks võtma, et meil on südametunnistus ja talitama selle põhjal või ujuma sisemise tasakaaluga vastuvoolu, tehes samal ajal midagi, milleks oleme sunnitud (näiteks töökoha, sõprade, vanemate utsitusel ja mõjutamisel).
Kõige halvemal juhul võivad meid mõjutada jõud, mis kasutavad süütunnet oma eesmärkide saavutamiseks vajaliku vahendina. Kui väline jõud (kooli, perekonna, religiooni, kaaslaste surve) pidevalt peale surub, muutub meie südametunnistuse hääl kahtlusi tekitavaks. Me hakkame oma otsuste õigsuses kahtlema ja talitame nõnda, nagu teised käsivad – mitte nii nagu meie südametunnistus soovitab teha.
Kokkuvõtvalt panen igaühe südamele: kui midagi teete, milles kahtlete või tunnete sisemist kraapivat ebameeldivustunnet, kuulake oma südametunnistuse häält – ja võimaluse korral talitage viimase soovituse põhjal.
Comments