top of page
  • arengulugu

Lepingust iseendaga ja õnne valemist

Täna on õues nii palav, et puudub igasugune motivatsioon teha enamat kui vedeleda sohval, raamat kõhu peal ja külm jook käeulatuses.


Tegelikult võtsin ette korraga mitu raamatut, mis on kunagi ammu soetatud, aga millele pole siiani olnud mahti pilku peale visata.


Pean aga tunnistama, et alguses ei tahtnud raamatud kuidagi ajju imenduda, kuna tõtt öelda olen enese peale natuke pahane. Või mis natuke, päris palju. Sest eilses grupis rääkisime motivatsioonist ja lubaduste andmisest. Ma olen kaasa targutama päris kõva mees, aga ise olen endale antud lubadustega üpris hädas. Näiteks luban igas kuus regulaarselt, et homsest lõpetan sigarite popsutamine. Või et järgmisest nädalast ei söö enam (ülemäära) magusat. Teooria on tore, aga siis taban end taas sigari otsast või suu torti täis, süüdlaslikult külmkapi kõrval tammumas.


Kas see oli nüüd Jumala käsi või tõesti kokkusattumus, et nende kurbade mõtete saatel lõin huupi lahti raamatu, mis räägib papa Jungi mõtteteradest. Ja ennäe!, nagu tellitult leidsin järgmise mõttetera: tulemusrikas hinge poole pöördumine peab sisaldama endas lepingut. Hingele meeldib lepinguid sõlmida. Kui osake sinust on näiteks purulaisk ega soovi teha mingi tööd, siis ei aita karvavõrdki, kui tõotame endale jaaniööl, et nüüdsest peale hakkame virgeks. Või lõpetame suitsetamise. Või liigsöömise.


Asi paraneb oluliselt, kui ütleme oma laisale osale endas: „Sina lase mul nüüd tunnike töötada ja siis lasen mina sul tunnike laiselda – kas oleme kokku leppinud?“


Mina ütlesin endale: „Ok, sa saad oma torditüki, kuid selle eest pead olema nädal aega ilma sigariteta – kas oleme kokku leppinud?“

Olen natuke põnevil, sest tõepoolest, tunnen nüüd, et selle väikese lepingu sõlmimine iseenda sees süstis minusse ekstra motivatsiooni magusale piiri panema. Ja kui ma teengi nädalas ühe sigari, premeerimise mõttes, siis on see tühiasi praeguse igapäevase, sisuliselt lakkamatu, popsutamise asemel.


Muutusin natuke erksamaks. Väsisin Jungist ja otsustasin natuke lugeda Albert Ellise raamatuid. Ellis on mees, kes sisuliselt leiutas õnne ja õnnetundmise valemi. Et õppida seda valemit kasutama, on tarvis omandada mõned eneseabifilosoofiad. Mulle väga meeldis, et Albert ei hakanud kaagutama tüüpilist new age stiilis jama stiilis: sa oled täiuslik, õnne tundmiseks mine õue ja patsuta lepatriinut ning tee päikesele mõttes pai. Ei, õnneguru on läbinisti praktilise ja ausa mõtlemisega. Näiteks on üks tema eneseabifilosoofiatest järgmine: sa oled parandamatu! Ehk siis, samal ajal kui töötad enese ja teiste tervise ning õnne nimel, loobu ravimise mõttest! Sa ei saa kunagi terveks ega suuda ennast ravida kui inimest. Sa jääd alati ja igavesti eksivaks, vigu tegevaks ning ennasthävitavaid mõtteid ja tegusid ligilaskvaks inimeseks. Inimloomust ravida pole võimalik. Mida on võimalik teha, on muutuda vähem kaitsetuks ja rohkem ennast tähtsustavaks. Sa võid jõuda punktini, kus sind enese juures enam miskit ei ärrita, kuid mitte täielikult, mitte ilmtingimata ja mitte sada protsenti.


Kui usud täielikku paranemisse, jääd teatud punktis ikka toppama ja lased endal tagasi langeda, seega on targem unustada utoopilised mõtted enese täiuslikuks tuunimisest.


Oma raamatus „Kuidas saada õnnelikuks“ ütleb Ellis, et targem on unustada perfektsionism ja piirduda oma parimaga, mitte kõige-kõige paremaga. Ehk nagu ütlesid meie esivanemad: parem varblane peas kui vares katusel.


Niisiis tuleb – Ellise teooria põhjal – leppida, et meist ei saa kunagi täiesti ratsionaalset, täiesti mõistlikku inimest.


On loomulik, et inimene tatsab pidevalt enesetäiustamise rajal, püüdes endast vormida järjest paremat mina. Siinkohal on hästi oluline jälgida, millisele materjalile toetuda või keda oma eeskujuks võtta. Mulle väga meeldib Ellise-taadi manitsus, et oma teekonnal pole kindlat võrrandit, tuleb pidevalt katsetada, mis just sulle sobib. Mis oluline, tuleb hoiduda igasuguste gurude ja teiste hullude eest, kes lubavad silmapilkseid esoteerilisi imetegusid (jah, just nii ta ütleski). Et saada positiivset tulemust, tuleb otsida nõustajad, kes on praktiseerivad professionaalid, mitte soolapuhujad.


Selle koha peal lõpetan, sest tunnen end oma ebatäiuses piisavalt täiuslikuna, et igapäevatoimingutega edasi minna. Ja veelkord, Albert Ellis on väärt vana, tema raamatuid tasub lugeda.





237 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Commentaires


bottom of page