top of page
  • arengulugu

Liigne mõtlemine ei tee õnnelikuks

Viimasel ajal olen end taas tabanud (üle)mõtlemiselt. Ükskõik, kas pesen hambaid, küürin põrandat või loen juturaamatut, tunnen tahtmatult, kuidas vajalike ja rahustavate mõtetega töötab paralleelselt täie rauaga teine, negatiivseid ja rusuvaid mõtteid toitev/tootev tööstus.


Miks see nii on? Isegi on meil õueolud nigelad: õues kogu aeg poolpime, porine ja vihmamärg ja nüüd ei anna ka minu oma (negatiivsed) mõtted mulle asu?


Targemad pead on kokku arvutanud, et meie peaajus on umbes sada miljardit neuronit ja seljaajus veel umbes miljard. Neuronite ehk mõtteid töötlevate rakkude vahelisi sidemeid on ühtekokku ligikaudu sada kvintiljonit sünapsi. See on number, mida mõistus keeldub ette kujutamast.


Meie võimas aju töötleb pidevalt kõikvõimalikke kogemusi ja analüüsib neid mõtete kujul. Mõtte kujundavad selle, mida me käsitleme reaalsusena. Ja meie ajule on vaikimisi ette antud töödelda ja analüüsida eelkõige negatiivseid mõtteid, sest see on meie ellujäämise vaatenurgast vaadates palju olulisem kui tegeleda mingisuguse lillelapse roosa ninnunännuga.


Kas me ise saame oma mõtteid suunata ja juhtida? Teadlased väidavad, et tõepoolest, me saame seda teha. Kas saame kontrollida kõiki mõtteid, mis peas ringi liiguvad ja endale eluõigust otsivad? See on miljoni euro küsimus.


Ma ei tea, kas viga on minus, aga mulle tundub sageli, et mu mõtetel on otsekui oma valitsus, oma aju, mis valitseb minu mõtteid ja tundeid, jätmata mulle endale suuremat sõnaõigust.

Mõtlemine on vajalik probleemide lahendamiseks, analüüsimiseks, otsuste tegemiseks ja kavandamiseks, kuid minu ajus on kanda kinnitanud mingisugune müstiline teine jõud, mis lohistab mind erinevate mõtteprotsesside vahel läbi heietuste ja negatiivsuse tihnikute, mistõttu aju ei jõuagi üpris sageli heade ja õigete mõtete sorteerimise ja analüüsini.


Ma loodan, et nüüd ei saadeta mind kinnisesse raviasutusse, kui väidan, et minu sees toimub katkematu sisemine dialoog. Ma pean pidevalt endaga nõu, vahest kärgin ja pragan, kuid tavaliselt olen ära eksinud mineviku meenutustesse või muretsen veel juhtumata tulevikusündmuse pärast. See kõik ei lase mul kogeda väärtuslikke elamusi, mis juhtuvad kohe nüüd ja praegu ning saboteerivad rõõmu, mida suudaksin tunda käesolevast hetkest.


Absurdsel kombel arvame, et me peame rohkem mõtlema ja juurdlema selle üle, miks me pole just praegu õnnelikud või rahulolevad, nagu me tahaksime praegu olla. Aga siin ongi üks konks. Mida rohkem me oma masenduse üle juurdleme, seda rusutumaks me muutume. Mõtted teevad meid rahutuks, tühjaks ja ärevaks, kui me kujutleme vastuseid otsides tulevikku või vaatame minevikku. Olen sellest varemgi kirjutanud, et on üks suuremaid kunste osata nautida praegust hetke koos oma rõõmude ja väljakutsetega.


Minu suur probleem on– ja ma kujutan ette, et selliseid inimesi on veelgi – mitte ainult liigsete mõtete olemasolu, vaid ka võimetusest neist vabaneda. On ju nii, et mida kauem me negatiivsetel mõtetel oma peas tiirelda laseme, seda halvemini me ennast tunneme. Mida kartlikumad, süüdlaslikumad, kahetsevamad on meie mõtted, seda rohkem on meie tunnetes stressi, ärevust, masendust ja viha.


Mida siis teha? Aju ei saa ju käsu peale välja lülitada. Kuidas vabaneda mõttemürast ja sellega seonduvaist tunnetest, mis ei lase meil elu täiel rinnal nautida?


Jah, muidugi, tõsi on ka see, et see koledate mõtete virrvarr ei keerle minu peas lakkamatult, ööpäevaringselt. Vahest tabavad ka mind toredad ja ootamatud vaimse rahu ja vaikuse hetked. Kust ja miks nad tulevad, on mulle siiani ebaselge. Lihtsalt, näiteks, kui jalutan õues ja olen tusane, märkan väikest toredat koerakest, ja mulle tuleb lambist peale heldimusetunne. Või kui olen hakkama saanud lihtsa söögiga, mis tavaliselt ei tekita ühtegi emotsiooni, tunnen ootamatut rõõmu – jess, õnnestus!


Selliseid positiivseid sähvatusi tuleb iseenesest ette väga harva. Paraku on nii, et kui soovida mõnda õnnelikku hetke esile manada, tuleb kasutada hoopis muid käepäraseid esmaabivõtteid: laadida ennast kurguni täis ebatervislikku toitu, lüüa punn pealt alkoholipudelil või sukelduda ülepeakaela töösse. Jah, need võtted annavad lühiajalist efekti, ent pikemas plaanis toovad need kasu asemel kahju.


Tegelikult on ikkagi nii, et võib küll tunduda, et mõtlemine on automaatne ja kontrollimatu, ent paljud meie mõttemustrid on harjumuslikud, sageli isegi mõttetud. Ehkki meie mõtted on meist lahutamatud, on meil olemas eneseteadlikkus, mis võib olukorda tahtlikult sekkuda ka mõtteid suunata. Seega pole olukord üldse nii lootusetu, kui algul paista võis. Meil on oma oma mõtete üle palju suurem kontroll, kui me arvata oskame. Üheks heaks võtteks, kuidas näiteks oma mõtteid paremini kontrollida, on ärksusharjutuste tegemine. Aga sellest juba mõni teine kord.


Tänane lugemissoovitus võiks olla raamat „Mõtted korda“, mis on täiesti eesti keeles saadaval.

152 views

Recent Posts

See All

Kuidas saavutada kohalolu ja õnnelik meel?

Iga päev toob meile uut infot ja õpetussõnu, kuidas paremini elada. Meie raamaturiiulis ja märkmetes on rikkalikult soovitusi, mida peaksime tegema, et olla õnnelikud. Teame, milliseid vitamiine tuleb

KAS SUVE ALGUS ON SÕLTUVUS(T)E LÕPP?

Tõepoolest, miks ka mitte! Soe kevad ja suve esimesed ilusad päevad on imehea aeg alustamaks sõltuvusest vabanemist. Olgu selleks siis narkootiline aine, alkohol, sigaretid, šokolaad või šoppamine – i

12 sammu õnneliku elu ja meelerahuni

Mul on olnud pikalt meeles kaks asja, mida olen soovinud ära teha. Esimene mõte on külastada Lootuse Küla, teiseks sooviks on minna ja vaadata, kuidas näeb välja AA (Anonüümsete Alkohoolikute) koosole

留言


bottom of page