Oeh, jälle sai võetud tahvlike mõnusalt magusat šokolaadi ja see märkamatult kõrri krõbistatud. Ohkan, sügan nõutult kukalt ja lähen uut kohvilaari vaaritama. Korraks nagu lööb paremaks, siis aga tunnen end taas ootamatult kehvasti, mida püüan omakorda kompenseerida ühe maitsva sigariga. See on otsekui nõiaring, millest välja pääseda on ülimalt keeruline: ma muudkui tarbin, muutmaks olemist vähegi inimväärsemaks ja ometi, ikkagi lõviosa ajast on kehvakene olla.
Väga palju tarku raamatuid räägib tasakaalustatud toitumisest ja valge suhkru kahjulikkusest. Tuju ja energia regulaarset kõikumist seostatakse tihti veresuhkru tõusu ja langusega. Need on omakorda seotud toiduga, mida sööme ja joome, eriti suhkrurikka, magusa ning tärklist sisaldava toiduga. Jah, ma tean, et seda laadi toit võib ajutiselt rahuldada väsimusest ning ärritatavusest tingitud näljatunde, kuid paneb samas kõikuma veresuhkru taseme ning koos sellega tuju ja energiavarud.
Miks ma siis õgin pidevalt suhkrurikkaid toite, kuigi tean, et lõppsummas teevad need organismile ainult kahju? Niipalju kui ma olen aru saanud, on üheks „peasüüdlaseks“ aju. Aju vajab pidevat, optimaalset kütuse ning toitainete taset. Ja kuna mul on häire, mis sisaldab eneses aju võimetust end vahepeal välja lülitada, siis pean ma piltlikult öeldes pidevalt aju toitmiseks suhkrut ahju kühveldama.
Jah, lihtne on kõike aju kaela ajada. Tegelikult on lihtne süüdistada ka veresuhkru taseme laskmist liiga madalale. Sest kui veresuhkur on madal, tekitab see letargiat, unisust, söögiisu tõusu, mõnikord isegi ärevushäireid, südamekloppimist ning peavalu ja -pööritust. Ja seda kõike jama aitavad – AJUTISELT! – tasandada tass kohvi, karastusjook, sigaretike või šokolaaditahvel. Ma tean ka seda, et kuigi tassike kohvi või pulgake sigaretti ei sisalda iseenesest suhkrut, stimuleerivad nad suhkru vabanemist organismi ladudest ehk depoodest. Ka alkohol stimuleerib veresuhkru taseme tõusu, kuid kiirele tõusule järgneb kiire langus. See teadmine paneb ohkama: mida siis selle kõige vastu ette võtta, et oravarattast pääseda?
Et asi paistaks veelgi lootusetumana ja keerulisemana, on rida toitaineid, mis sisaldavad peidetud suhkrut ja mida me pahaaimamatult tarbime, arvates, et toitume õigesti, suhkruvabalt. Sellisteks petlikeks toitudeks on näiteks sai, konserveeritud toiduained, puuviljajogurt, mahlad, teravilja- ja maisihelbed, ketšup ning teised kastmed, samuti mitmed valmistoidud. Selles osas on lausa kohustuslik vaadata poes toidupakendite tagaküljelt toiduainete koostist ning kontrollida, kui suur on antud toidu suhkrusisaldus. Ma ise teen seda hooti, aga üldiselt ei viitsi ma poes seda kirbukirja uurida. Asjatult, see loeb. Tugevalt loeb.
Kui veresuhkru tasakaal on paigast ära, võivad isegi kasulikud toiduained nagu puuviljamahlad või kuivatatud puuviljad organismis tõelise kaose tekitada. Seetõttu on kaval mahlad veega lahustada ja süüa kuivatatud puuvilju koos valku sisaldava toiduga näiteks peotäie pähklite või jogurtiga. Veresuhkru tase püsib stabiilsena siis kui toituda regulaarselt.
Ma tean seda kõike, ometi meenutan ma oma kehakujult küpset ploomi ja hoolimata minu püüdlustest tervislikumalt toituda ei taha kaal kuidagi langeda. Ja ma tean ka, miks see nii on.
Lihtne aabitsatõde ütleb, et korraga on mõislik süüa rusikasuurune kogus toitu. Aga tule taevas appi, kas sellest siis piisab, et kõht täis saada? Oh ei, minu jaoks kaugeltki mitte. Kui olen püüdnud toidukoguseid mõõta, siis rusikasuurune toidupala alles paneb mu maitsemeeled elama ja kõht lööb ootusärevalt trummi: nüüd alles hakkab head ja paremat makku voolama! Mida ette võtta, et toidukogused püsiksid normaalsetena ja samas oleks säiliks ka täiskõhutunne?
Üks hea nipp, mille olen ära õppinud, on enne sööki klaasitäie vee joomine. See täidab magu ja vähendab sisse ahmitavat toidukogust päris mitmesaja grammi võtta. Teiseks võtteks, mida kasutan, on sagedane söömine (viis-kuus korda päevas), vältimaks näljatunde tekkimist. Piltlikult öeldes hoian ahjuukse kogu aeg avatuna ja loobin tulle tasapisi puid juurde, laskmata leegil liigselt paisuda ja samas vältides leegi kustumist. Kolmas nipp on leida toitained, mis pakuvad vähem kaloreid ja rohkem massi ehk igasugused salatid, pruun riis, kana, aga ka pasta, banaan ja isetehtud müsli. Viimast ei ole üldse keeruline ise kokku keerutada ja see tasub end kuhjaga ära, sest poemüslid on reeglina suhkrut punnis täis.
Palju on vaieldud selle üle, kas hommikueine on hea või halb idee. Mina olen täheldanud, et tasakaalustatud hommikueine annab parasjagu energiat toimetamiseks, kuniks lõunasöögi aeg kätte jõuab.
Kui eelnev jutt kokku sõlmida, siis tuleks jälgida hoolikalt oma veresuhkru taset, ei tohi seda lasta liiga madalale, sest siis tekivad keelatud isud magusa, kohvi, alkoholi ja tubaka järele. Eelistada tuleks kiudainete- ja valgurikkaid toite. Kui õhtul/öösel nälg ikkagi näpistab, tasub koogitüki asemel suhu toppida kas banaan või peotäis pähkleid, näiteks koos maitsestamata jogurtiga. Ahjaa, sagedaseks elupäästjaks ja vahepalaks on minu jaoks näiteks kodujuust.
Seda kõike on kerge kirja panna, veel kergem targutada, aga seda igapäevaelus kasutada hoopistükkis raskem. Kuigi, neidsamu eeltoodud nippe kasutades, olen varem kaalust alla võtnud suisa 25-30 kilogrammi ja seejuures teragi sportimata või nälga tundmata. Nii et kellel on kaaluprobleeme, tasuks mõelda mitte imedieetide peale – vihjeks, need reeglina ei tööta! – vaid keskenduda oma toitumise tasakaalustamisele ning veresuhkru optimaalse taseme hoidmisele.
Igal juhul minule andis selle jutu kirjutamine kõvasti motivatsiooni, otsin kohe üle oma vanad kaalupäevikud ja hakkan kohe tänasest taas oma toitumist jälgima!
Üks hea raamat, mis võiks olla tervisliku toituja öökapil, on Natalie Savona kirjutatud „Köögipsühholoogia“.
Comments