top of page
  • arengulugu

„Litsid mehed need Vargamäe omad!”

Ma abiellusin väga noorelt. Olin siis tudeng, väge ja hakkamist täis ning harvad olid need päevad kui olin kaine. Elu tundus üksainus lillepidu ning kõik, mida ette võtsin, õnnestus otsekui imeväel. Toona, varastel üheksakümnendatel, oli Soome meiesuguste idaeurooplaste jaoks suhteliselt kättesaamatu paradiis, niisama lambist sinna elama ei pääsenud. Üheks variandiks, kuidas end Soomega siduda, oli sealt enesele abikaasa hankimine. Mida ma muidugi tegingi, sest Soome tundus siis unistuste riigina, kus maa seest kasvab odav õlu ja kirik jagab tasuta söögipakikesi.


Pääsesin küll Soome, aga enne kui arugi sain, olin juba auväärt isa staatuses. Esialgu ei osanud ma sellele uudisele kuidagimoodi reageerida ja elasin oma elu – vastavalt toonastele väärtushinnangutele tuginedes – rõõmsalt edasi. Ehk siis elu oli endiselt üksainus suur pidu.

Mulle tundus loomulikuna, et käisin last lasteaiast ära toomas purjus peaga või kui ma õhtul koju ei jõudnud, helistasin ja ütlesin täiesti siiralt, et olen hetkel teise naisega. Ja mis on imelik, kõik kuidagi klappis ja laabus minu korraldatud jamadest hoolimata.


Ma ei ole oma mineviku peale mõelnud päris pikka aega ja olen endaga ses osas rahu teinud. Aga eile töö juures gruppi tehes – me alustame tavaliselt meeleolu tõstvate kaartidega – sattus mulle järgmine küsimus: kas jätkaksin kooselu naisega, kes on osutanud viis aastat intiimteenust. Sel hetkel sain aru, kuidas mu väärtushinnangud on aastate jooksul muutunud. Noorest peast oleksin ilmselt sellele küsimusele rõõmsalt kaasa noogutanud ja organiseerinud õhtuks vägeva peo. Nüüd aga on lood sootuks teised: eilsest saadik ei lähe see küsimus meelest ja ma maadlen vägeva dilemmaga: mida ma võtaksin ette sellise naisega, kelle minevik sisaldaks minuga sarnast üle võlli elamist. Jah või ei? Vastust otsides kandusin mõtisklema väärtushinnangutest.


Targad raamatud ütlevad, et oma väärtushinnangute järgi käitumine pakub juba iseenesest rahuldust. See toob ellu mõttekuse, eesmärgi ja elujõu tunnetuse ning lisaks sügava rahulolu, mis tuleb iseendale truuks jäämisest. Samas öeldakse ka, et oma väärtushinnangute järgi kiivalt talitamine tähendab seda, et elust saab lust ja pillerkaar. Ka väärtushinnangutest juhitud eluga kaasneb valu ja ebamugavus. Eluorgu uurides komistame mõnikord; saame haavu, sinikaid ja kriimustusi; jääme äikese vihma ja lume kätte; külmetame ja saame märjaks, eksime ära ja oleme näljased üksildased ja hirmul. See kõik, nagu ütlevad targemad inimesed, on osa suurest seiklusest.


Ühesõnaga, kas järgida oma väärtushinnanguid või mitte, jama tuleb sellest igal juhul. Ainuke suurem pluss väärtushinnangutest kinnipidamisest on teadmine, et elan oma elu täiel rinnal. Lisaks tean, et esitan endale väljakutse ja arenen, mis on kindlasti parem kui raisata aega oma turvatsoonis.


Sedasi arutledes jõudsingi välja oma elu praeguse pudelikaelani: ma olen pidevalt muutnud ja lihvinud oma väärtushinnanguid selliselt, et minu elu loksuks võimalikult tasases turvatsoonis ja et ootamatusi tuleks ette maksimaalselt vähe. Kas see teeb mind õnnelikuks? Mnjah, nagu eelpool kirjutasin, on muidugi hea tunne jääda enda põhimõtetele truuks ja elada vastavalt oma väärtushinnangute poolt seatud koodile. Ent ikkagi, küsin eneselt veelkord: kas selline elu teeb mind õnnelikuks? Oeh, sellele küsimusele vastates visklen nagu libe luts kalamehe käes.


Mu praegune elu on kindel ja turvaline, kõik on välja arvestatud ja võimalikud nurgad maha lihvitud, nii et ootamatusteks ja üllatusteks pole jäetud suuremat ruumi. Iga päev on justkui millimeetripaberi peal piinliku täpsusega välja arvestatud mudel. Ja nii küsin eneselt veel kolmaski kord ja nüüd, pagana pihta, tahan saada ka kindlat vastust: kas selline elu teeb mind õnnelikuks? Tegelikult ilmselt mitte, sest minu muretu ja õnnelik elumudel on aastate jooksul varjunud tumeda ja saastunud viha, pahameele, masenduse ja hirmu, valu või kibestumise pilve taha. Ahaa, siin see konks peitubki! Selleks, et saada taas õnnelikuks, ei pea ma nuputama ja muretsema oma tulevase naise võimaliku kirju mineviku üle, vaid hajutama masenduse ja hirmu pilved, mis on minu võime elada muretut ja õnnelikku elu täielikult ära lämmatanud. Bingo!


Sellele järeldusele jõudes muutusin kohe rõõmsamaks: välja hakkas kooruma uus tegevusplaan, mida ma oma eluga peaksin peale hakkama. Selle asemel, et asuda hindama ja hukka mõistma teise inimese minevikku, pean kõigepealt hakkama saama oma probleemipilvega, sest selle olemasolul ei tule õnnelikust kooselust nagunii midagi välja.

Niisiis polegi hetkel oluline, kas mu tulevasel kaaslasel oleks kaasavaraks intiimne minevikutaak või mitte – tööd tuleb alustada iseendast, sest vastasel korral on kooselu mistahes nurga alt vaadatuna nurjumisele määratud.


Ja kui juba paarisuhe taas silmapiiril terendab, lappan kindlasti läbi tänase raamatusoovituse, milleks on Russ Harrise „Kuidas muuta suhted paremaks: müüdid ja reaalsus.“


Lisaks on mul selle üle siiralt hea meel, et juba päris mitu aastat pole inimesed minuga suheldes pead vangutanud ja ohates öelnud: Litsid mehed need Vargamäe omad“ – sedagi on, muide, päriselus päris mitu korda juhtunud.

170 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Comments


bottom of page