Meie sisemised deemonid – need salakavalad toakaaslased, kes kunagi päriselt välja ei koli

Päevad pole vennakesed. Kohe üldse mitte. Mõnikord tunned, et elu edeneb päris hästi, suhted lähedastega on head, töö juures on kõik korras ja meeleolu stabiilne.

On üks tõsiasi, mida me kõik teame, aga keegi ei taha väga tunnistada: meis kõigis elavad deemonid.Ei, mitte sarvedega ega väävlihaisused olendid, vaid palju peenemad ja salakavalamad tegelased – need, kes sosistavad kõrva, et “sa ei saa hakkama”, “ära parem proovi”, “teised on sinust paremad” või “ah, milleks üldse pingutada?” või isegi selline halb mõte nagu ”ah, kõik on nagunii vussis, mine poodi ja osta üks pudel tulivett, küll sa näed, kohe hakkab parem!”Jah, seesama sisemine hääleke, mis ilmub alati siis, kui sul hakkab hästi minema või kui oled juba niigi väsinud.

Mõni meist elab oma deemonitega nagu vanad korterikaaslased – vahel tüli, vahel rahu, aga nad on alati kuskil olemas.Ja kui sa neid liiga kauaks tähelepanuta jätad, võivad nad hakata mööblit ümber tõstma ja pidu pidama su peas. Ma olen suvest saadik endaga kõvasti tööd teinud: loobunud alkoholist, toitun tervislikult, käin iga päev Emajõe ääres jalutamas. Kõik justkui tipp-topp. Ja siis lasin läbi saatusliku vea, isegi minusuguse vana kala petsid deemonid ära. Nad panid mind arvama, et nad ongi nüüdseks alla andnud ja igaveseks kadunud. Oh mind lihtsameelset! Nad lihtsalt ootasid kannatlikult aega, millal uuesti rünnata.

Nüüd olen mitmel korral maininud deemonitest. Mis deemonid need üldse on?

Deemonid on meie hirmud, kahtlused, süütunne, ebakindlus, viha, kadedus ja vana hea enesesaboteerimine.Nad ei ilmu välja plahvatuslikult – nad hiilivad.Nagu mõtted, mis algavad sõnadega “aga mis siis kui…” või “ma tean, et ma peaksin, aga…”.

Mõnikord on need deemonid lihtsalt vanad mustrid, mis lapsepõlvest kaasa saadud.Mõnikord need tööstressi saadikud, kes ütlevad, et sa pole piisavalt produktiivne isegi siis, kui oled juba üle töötanud.Ja vahel on need lihtsalt väsimusest sündinud hallid häälitsused, mis tuletavad meelde, et sa oled inimene – mitte superkangelane.

On juhtunud isegi nii, et deemon on maskeerunud sinu parimaks sõbraks, kes pakub enda seltskonda ja ehk isegi torditükki või pitsikest kangemat kraami. Ja kuigi oled endaga teinud kokkulepped, et deemoneid ei enam ei kuula, on nad mõnikord nii kuratlikult kavalad, et tõmbavad sulle ikkagi mütsi pähe.

Miks ei maksa oma deemoneid ignoreerida

Kujuta ette, et sul on kodus suitsuandur, mis hakkab piiksuma, aga sina pistad ta sahtlisse, sest “see teeb häält ja ajab närvi”.Noh, suitsuandur ei lõpeta piiksumist sellepärast, et sina teda ei kuule.

Sama on deemonitega.Kui sa neid eirad, nad ei kao. Nad hakkavad lihtsalt tugevamalt koputama.Ühel hetkel sa avastad, et oled täis seletamatut ärevust, kurbust või pahameelt, ja ei saa ise ka aru, miks.

Aga kuidas siis oma sisemiste deemonitega toime tulla?

Siin tuleb mängu meie salarelv – usk iseendasse.See pole lihtsalt ilus mõte, vaid psühholoogiline tõde.Kui sa usud, et sa saad hakkama – mitte kohe, mitte täiuslikult, aga samm-sammult – siis sa juba võidad poole lahingust.

Kuidas ma leidsin endas jõudu deemonitele vastu hakata? On olemas mõned hea nipid ja trikid, mida kasutada.

Minule meeldib deemoneid rünnata huumoriga, olen neile pannud oma nimed

Tee talle nimi ja iseloom.Alkoholideemon on ”Mister Õllekõht”, õgimisdeemoneid on isegi kaks: ”Nilbik ja Toslem”. Kui annad talle nime, saad teda paremini ära tunda – ja isegi natuke nalja visata tema üle.Hea huumor tapab deemoni võimu.

Deemonid üritavad sinuga pidevalt rääkida, õpi neid kuulama, aga ära usu kõike.

Deemonid räägivad kõva häälega, eriti öösiti.Aga sa ei pea kõike uskuma.Nagu uudiseidki – mitte iga pealkiri pole tõde.Kuula, mida su hirm ütleb, ja küsi endalt: “Kas see on fakt või lihtsalt tunne?”

Väldi üksinda jäämist ja oma murede sisse kapseldumist

Suurim viga, mida inimesed teevad, on see, et nad peavad oma deemonitega üksinda sõda.Aga vaata – isegi kangelastel on kaaslased!Leia oma “liitlane”: sõber, partner, terapeut või kasvõi lemmikloom.Keegi, kes kuulab ega naera su deemonite üle.

Kui sa ütled välja: “Mul on praegu raske,” juhtub üks maagiline asi – häbi kaotab jõu.

Sea endale realistlikud ootused

Deemonid toituvad perfektsionismist.Mida kõrgem latt, seda rohkem nad hõõruvad käsi ja ootavad, millal sa kukud.Selle asemel ütle: “Täna teen nii hästi, kui jaksan. Homme teen natuke paremini.”Ja siis tee seda.

Seekord astusin ma sama reha otsa, et tahtsin kõik muutused sisse viia ühekorraga, tuunida endast paari kuuga üsna täiuslik versioon. Ei, sõbrad, see pole hea mõte!

Hoolitse oma energia eest

Väsimus on deemonite kasvulava.Magamatus, liigne töö ja pidev info üleküllus teevad neist maratonijooksjad.Süüta küünal, mine jalutama, pane muusika mängima, venita liigeseid.Kui keha saab puhkust, saab meel selguse.

Minul on eraldi see jama, et uni ei taha enam sugugi tulla, ei aita ei unerohi, palderjan, soe piim meega. Ja nii sa siis istudki, öösiti, silmad punnis lae poole põrnitsemas ja tunned lausa füüsiliselt, kuidas deemonid sinu olukorda tunnetades mõnust väherdavad.

Lähedased – sinu nähtamatu kaitsekilp

Mõnikord me arvame, et tugev inimene peab kõigega ise hakkama saama.Tegelikult on tõeline tugevus see, kui sa julged öelda: “Mul on abi vaja.”

Lähedased ei saa meie deemonitega võidelda, aga nad saavad meelde tuletada, kes me oleme.Kui sa unustad, et oled väärtuslik, et sul on tähendus, et sa oled midagi enamat kui oma hirmud – siis nemad tuletavad seda meelde.See on nagu vaimne peegel, mis näitab sind ilma deemoni moonutuseta.

Ja lõpuks – väike tõde, mis on kurb, aga mille olen just viimasel ajal hästi selgeks saanud.

Deemonid ei kao kunagi täielikult.Nad võivad jääda elutuppa tukkuma, vahel ukse vahelt sisse piiluda, vahel köögis väikse draama korraldada.Aga kui sul on usk endasse, terve annus eneseirooniat ja head inimesed kõrval, siis nad ei juhi su elu.

Nad muutuvad lihtsalt... lärmakateks, aga kahjututeks naabriteks, kes aeg-ajalt meelde tuletavad, et sa oled inimene.

Ja see, kallid sõbrad, ongi kõige inimlikum asi üldse.