Suured saripühad on lähenemas ja mõtlesin, et täna võiks rääkida natuke alkoholist.
Viimase kahe nädala jooksul olen rääkinud kolme inimesega, kes on laias laastus ajanud sama joru: praegu ma veel joon, aga vaat´ kui jõulud läbi on, siis jätan joomise kindlasti maha. Siis mõtlevad natuke, kratsivad pead ja lisavad häbelikud: no uus aasta ka veel, siis võtan kah veel alkoholi, aga no siis on küll kõik, hakkan kaineks.
Idee on küll hea ja üllas, ent julgustamise asemel keerleb mul sellistel puhkudel peas üksainus mõte: kallid sõbrad, on suur tõenäosus, et sellise planeerimisega lõpeb teie ilus mõte suure paugu ja katastroofiga. Miks? Sest tegelikult te ei taha/pole valmis joomist maha jätma ja lükkate tähtsat otsust muudkui edasi. Miks mitte alustada täna ja kohe? Mnjah, see mõte tundub kuidagi hirmutav, kas pole? Mõtted sellest, kuidas ma saan – enesele valetades – veel tervelt kuu aega mõnusalt tinistada, kõlab palju paremini.
Kui praegu endises rütmis edasi paugutad, on väga vähe tõenäoline, et sinu joomine lõpeb nagu nipsust pärast suurt jõulupidu. Miks? Sest sa pole teinud karvavõrdki selleks, et muuta oma joomisharjumusi. Sinu aju ja (ala)teadvus on selles suhtes üsna pika vinnaga pidurid, et nad vajavad harjumist. Läheb tarvis päris mitu nädalat kainet olekut, enne kui su aju aru saab, et midagi on muutunud/muutumas. Alles siis hakkab sinu teadvus tööle koos sinuga ja kujundama uusi harjumusi, et hakkama saada kaines elus. Räägin seda enda valusatest kogemustest, sest ma olen ise joomist maha jätnud – sedasi venitades – ilmselt kümneid kordi. Ja ALATI on see lõppenud ebaõnnestumisega. Alles siis, kui ükskord põrutasin rusika lauale ja valasin pooliku pudeli kraanikaussi ning poodi uue järele ei läinud, hakkas midagi muutuma. Aga olgu, sellised otsused on sügavalt igaühe isiklik küsimus, pole siin minu asi tänitada.
Aga alkohol on mürk ja ükskord – kes varem, kes hiljem – peab selle probleemiga tegelema.
Kui rääkida alkoholisõltuvusest laiemalt, on igaüks ühel ilusal päeval valiku ees: kas muuta oma tarbimisharjumust või siis lasta ennast, jalad ees, välja tassida. Kõlab ehk natuke julmalt, aga nii see paraku on. Õndsa vanaduspõlveni venitavad välja vähesed alkohoolikud, selline on elu.
Veelkord, kõik muutused algavad iseendast. Vastutuse kellegi teise kaela veeretamine ehk lootus, et ainult arstid ja nõustajad sind terveks teevad, ei pea vett. Sina oled see, kes lükkab palli veerema ja hoiab rooli teekonnal kainuse suunas. Mida varem sa sellest aru saad, seda rutem saad muutused oma ellu tirida.
Muidugi, enne suure otsuse tegemist istub su õlal veel üks kurat teise igavese küsimusega: kas peaksin joomise täielikult lõpetama või on olemas kuldne kesktee: et ma lihtsalt piiraks joomist, mitte ei lõpetaks täielikult? Oh, kui magusalt see mõte peas ringi väherdab: kui ainult saaksin ma elada nagu sajad tuhanded teised inimesed, kes piirduvad nädalas klaasi pokaali või paari pudeli saunaõllega.
Paraku on nii, et kui alkoholitõbi on sinusse kanda kinnitanud, siis lõpeb sinu esialgne plaan alksi mõõdukalt sisse kallata ikkagi fiaskoga? Miks? Sest sa oled harjunud jooma, nii et maa on must ja lõpuks kaob pilt tasku. Sulle lihtsalt ei piisa paarist õllest, sa tahad veel ja veel. Kui oled otsustanud joomist piirata, on esialgu pilt muidugi suhteliselt ilus: sa libistad natuke alkoholi makku ja midagi halba nagu ei juhtugi. Sa saad julgust, enesekindlust juurde ja järgmine kord katsetad juba natukese suurema koguse alkoholiga. Ikka ei juhtu midagi paha. Kolmandal-neljandal korral oled juba päris julge ja katsetad nende kogustega, millega oled viimasel korral ennast pange joonud. Ja põmm! Oledki omadega tagasi samas kohas, kust alustasid. Pluss nüüd on sul endisest veelgi rohkem süümepiinu ja sul on endast nii kahju, et üks ilus üritus nässu läks.
Tegelikult on joomise täielik lõpetamine palju lihtsam kui joomise piiramine, sest sa pead tegema ainult ühe otsuse: sa ei joo enam kunagi. See kõrvaldab vajaduse kümnete muude otsuste järele, juhuks, kui peaksid soovima joomist piirata: kas ma peaksin täna jooma? Kui palju? Mida ma jooksin? Mida ma ütlen, kui keegi mulle alkoholi pakub? Kuidas vältida seda, et mind õhutatakse jooma rohkem, kui ma tahan?
Alkoholism on haigus ja seepärast ei tule sageli ka need inimesed, kellel on muidu suurepärane enesekontroll, mõõduka alko tarbimisega toime. Nad usuvad, et ainuüksi otsusekindlusest piisab, ega ole loonud omale süsteemi – näiteks eesmärgi seadmine, planeerimine ja teadlikkus – mis neid teadlikumate otsuste tegemisel toetaksid.
Alkoholist loobumine on terve teadus, see on pikem protsess ja vajab hoolikat ettevalmistust ning planeerimist. Miks mitte alustada sellega juba täna?
Lugemissoovituseks tänase teema kõrvale pakuksin head raamatut, mis on olemas ka eesti keeles: Rosamund Deani „Avameelselt alkoholist“.
Comentários