Panin meelega pealkirja hüüumärgi ja küsimärgi korraga, sest paanikahoog on üks kole asi ja kui ta kipub kutsumata külaliseks tulema, on asi päris hull. Neile, kelle jaoks on paanikahoog tundmatu asi, jääb üle ainult õnne soovida: teie elu on lill. Paanikahoog on tugev ja lambist tekkiv hirmu-, ärevus- või paanikatunne, mis tekib ilma nähtava vallandava tegurita ja süveneb paari minuti jooksul. Ehk siis hinge kraapiv tunne, mis võib tulla ühtäkki, otsekui ilma põhjuseta. Meenub kõige drastilisem näide, kui lõunatasin sõbra ja tema kaaslannaga vabaõhurestoranis. Tegime nalja ja nautisime toitu, kui järsku neiu naerunägu muutus punaseks tomatiks, ta tõusis nõusid kolistades ja jooksis eemal kasvavate puude vahele. Sinna jõudes nägime teda köötsakil maas lõõtsutamas, higi niredena jooksmas ja silmad pahupidi peas. Me ei osanud teda kuidagi aidata ja tundus, et ka tema eelistas need hirmsad hetked üle elada pigem üksinda. Ja juba umbes viie minuti pärast oligi kõik möödas. Minu jaoks oli see üsna hirmutav kogemus. Läks mööda päris mitu aastat, kuniks ka minu enda ärevushoogudest kasvasid välja eraldi paanikahood. Millest, muide, ma pole päris lahti saanud tänaseks päevakski.
Kuidas ära tunda paanikahoogu? Meedikud ütlevad, et täiemõõdulise paanikahoo ajal peab esinema vähemalt neli neist sümptomitest: hingeldamine ja õhupuudus; südamepekslemine; peapööritus, tasakaaluhäired ja jõuetus; värisemine või vappumine; lämbumine; higistamine; iiveldus või ebameeldiv tunne kõhus; ebareaalsustunne; käte ja jalgade tuimus või pakitsemine; kuuma- ja külmahood; valud või ebamugavustunne rinnus; hirm hulluks minemise või kontrolli kaotamise ees; surmahirm. Ja just viimane – surmahirm – on minu jaoks kõige kohutavam tegur. Minul esineb see iga paanikahoo ajal ja see on vastikult abstraktne: sa ei karda isegi otseselt surra, vaid sul on tervet keha ja vaimu halvav hirm, et nüüd ja kohe lõpeb kõik. Vastik. Väga vastik. Kui keegi nüüd tunneb, et tal on võibolla olnud paanikahoogu meenutavaid episoode, soovitan soojalt arstidega ühendust võtta. Minu toimetulekuvõte paanikahoo puhul on tegelikult hästi lihtne. Ma otsin kiiresti-kiiresti võimalikult väikese pimeda ruumi – kodus on selleks WC -, istun pimedas poti peale, lasen higil voolata ja tõmban ennast kätega otsekui emmates võimalikult looteasendisse, kössi. Niimoodi ennast tasakesi edasi tagasi koogutades ootan lihtsalt ära, kuniks paanikahoog vaibuma hakkab ja ma suudan juba edasi tegutseda. Tean juba varasematest kogemustest, et kui paanikahoog tuleb, siis selle kõrghetkel ei suuda ma ei abi kutsuda ega minna sahtlist ravimeid otsima. Minu reegel on lihtne: varju pimedasse, tõmbu kägarasse, oota hoo möödumist. Ma ei tea, kas see on teaduslikult põhjendatud meetod, aga mind aitab see alati kõige tõhusamalt.
Kuidas ja miks paanikahoog ikkagi tekib? Ega tõtt öelda arstid ega teadus seda sajaprotsendiliselt seletada oskagi. Arvatakse, et paanikahäiret võivad põhjustada keemilise tasakaalu häired peaajus, stressi tekitavad sündmused ja pärilikkus. Paanikahäire võib tekkida igas vanuses, kuid sagedamini esineb see noortel, nii pubekatel kui ka inimestel vanuses 20-30 eluaastat. „Lohutuseks“ võin öelda, et mina olen juba 50 ja ma „naudin“ siiani aeg-ajalt väisavaid paanikahoogusid.
Veel mainiks seda, et seni pole tuvastatud ühtegi biokeemilist hälvet, mille ainus eesmärk oleks inimeses paanikahoogusid põhjustada. Küll on aga leitud, et suure katsumusega silmitsi seistes muutuvad meie neerupealised üliaktiivseks. Neerupealised on närvisüsteemi osa, mis toodab adrenaliini ja valmistab seega inimese ette lähenevate ohtudega tegelemiseks.
Samuti on tähele pandud, et läheneva paanikahoo eel kipud sa mõtlema hirmumõtteid, ise seda sageli tähele panemata – kui oled pinges, kiirustad või keskendud eelkõige tulevikule, võivad need mõtted sul märkamata jääda.
Asjalikus raamatus: „Kui paanikahoog ründab: tõhusad võtted surmahirmu võitmiseks“ on ära toodud, et kui hakkad tundma kerget paanikat, suudad oma liialdatud hirmumõtted tuvastada ainult siis, kui käesoleva tegevuse peatad ja paigal püsid. Seega, niipea, kui tunned, et hirmumõtted hakkavad peas domineerima, kõrvalda eos oht ja kasuta julgustavaid väiteid. Näiteks: „Tean, et mul pole tarvis südame pekslemist karta“, „aeglasemalt hingamine aitab mul rahuneda“, „mind ei ähvarda ühelgi hetkel oht“ või „praegused aistingud mööduvad peagi“.
Üks hea nipp, mis alati töötab ja mille ma omandasin kogemusnõustajate koolitusel, on vastata igale oma hirmumõttele tuima rahuga „Ja mis siis!“. Ehk kui oled hirmutanud end küsimusega: „Mis siis, kui...!“, anna endale kohe vastus: „Ja mis siis!“. Mina pean mõnikord endaga maha päris pika dialoogi, kui esitan ühe hirmumõtte – kasvõi idee, et jätsin korteriukse lahti ja nüüd tulevad vargapätid ja viivad ära minu padja ja kohvikannu – siis ma ütlen iga asja peale tuimalt: „Ja mis siis!“. Ühelt poolt aitab see keskenduda dialoogile ja jätta seega hirmumõtted taustale tiksuda, teisalt saavad ühel hetkel ärevust tekitavad väited lihtsalt otsa, sest „Ja mis siis“ on üks paganama võimas argument. Ja siis järsku tunnedki, kuidas oled kummaliselt rahulik ja võimalik paanikahoog on selleks korraks võidetud. Jess!
Kes ei viitsi seda „Ja mis siis!“ nippi kasutada, võib proovida laiemalt mõtete peatamist. Tasub meeles pidada, et negatiivne mõtteviis on lihtsalt üks halb komme, mis mõjub sulle kahjulikult. Tuleta seda endale konkreetselt meelde ja ütle: „Lõpeta“. Mina ütlen seda võimaluse korral – kui kedagi pole lähedal – kohe valjusti ja kurjalt. See meetod on ka üldiselt üsna tõhus oma mõttevoogude kontrollimiseks ja suunamiseks.
Comments