Miks mõned inimesed muutuvad kannatustes tugevamaks ja teised kibestuvad?

Täna hommikul kohvi juures tabasin end sügavalt ohkamas ja pähe ronis vägisi mõte, mis hakkas mu ajus oma elu elama. Ega siis midagi, kallasin kohvi juurde ja andusin mõtisklustele.

On ju nii, et inimene võib tahta ja jumal juhatada, aga tegelikkuses elu ei küsi luba, kui ta midagi muuta soovib.

Ühel päeval võib sul olla töö, tervis, armastav suhe ja kindel tunne, et tulevik on sinu kontrolli all. Järgmisel hetkel võib üks telefonikõne, üks diagnoos, üks lahkuminek või üks ootamatu kaotus kogu su maailma pea peale pöörata.

Kannatused on ainus asi, millest keegi meist ei pääse. Küll aga on seal midagi, mis paneb mõtlema. Miks tuleb üks inimene läbi uskumatult rasketest katsumustest ning muutub selle käigus hoolivamaks, rahulikumaks ja tugevamaks?

Ja miks teine, kes on läbi elanud võib-olla isegi vähem, muutub kibestunuks, vihaseks ja usaldamatuks? Kas asi on iseloomus? Kas geenides? Kas saatuses? Või on selles midagi enamat?

Aastate jooksul olen mõistnud üht olulist tõde.

Kannatus ei muuda inimest automaatselt paremaks. Kannatus lihtsalt võimendab seda, kuidas inimene õpib oma valu kandma. Kannatus ei õpeta. Kannatusele antud tähendus õpetab.

Sageli öeldakse: "Raskused kasvatavad." See ei ole alati tõsi. Tõsi, mõnikord võivad raskused inimest kasvatada. Aga need võivad inimese ka murda. Kui inimene jääb oma valuga täiesti üksi, võib sellest sündida kibestumine. Kui ta leiab aga valu keskel tähenduse, võib sündida tarkus.

Need kaks inimest võivad olla läbi elanud peaaegu sama loo. Üks ütleb: "Ma ei taha, et keegi teine peaks seda seda valu kogema." Teine ütleb: "Las kõik kannatavad nagu mina kannatasin." Sündmus võib olla sama. Elu, mis sellele järgneb, võib olla täiesti erinev.

Kibestumine sünnib vaikselt

Keegi ei ärka hommikul mõttega: "Täna hakkan kibestunud inimeseks." See juhtub tasapisi. Pettumus pettumuse järel. Reetmine reetmise järel. Kaotus kaotuse järel. Ühel hetkel hakkab inimene uskuma, et maailm ongi ebaõiglane. Et inimesed kasutavad teda ära. Et kedagi ei saa usaldada. Et headus on nõrkadele.

Ja kui sellised mõtted jäävad aastateks, muutuvad need inimese maailmapildiks. Kibestumine ei kaitse inimest valu eest. Ta lihtsalt ehitab valu ümber müüri.

Probleem on selles, et müür hoiab eemal ka rõõmu, läheduse ja armastuse.

Tugevus ei tähenda, et valu ei tee enam haiget

Sageli kujutatakse tugevaid inimesi ette kui neid, kes ei nuta, kes ei murdu ja kes saavad alati hakkama. Tegelikkus on hoopis teistsugune. Kõige tugevamad inimesed, keda olen kohanud, ei ole need, kes pole kunagi nutnud.

Nad on inimesed, kes on nutnud palju. Kes on kartnud. Kes on kaotanud. Kes on vahel tundnud, et enam ei jaksa. Aga nad on otsustanud mitte lasta valul määrata seda, milliseks inimeseks nad muutuvad. See on tohutu vahe.

Kannatus võib õpetada kaastunnet

On inimesi, kes pärast raskeid aegu muutuvad teiste suhtes pehmemaks. Mitte sellepärast, et elu oleks neid hellitanud. Vaid sellepärast, et nad teavad, mida tähendab päriselt haiget saada. Nad ei naera enam inimese üle, kes võitleb depressiooniga. Nad ei mõista hukka sõltlast. Nad ei ütle leinajale: "Sa peaksid juba üle saama." Miks? Sest nad on ise olnud pimedas. Ja just seepärast oskavad nad märgata neid, kes alles seal kõnnivad. Mõnikord sünnib kõige suurem empaatia just kõige sügavamast valust.

Miks mõned inimesed jäävad minevikku kinni?

Minevikust lahti laskmine ei tähenda juhtunu unustamist. See tähendab otsust mitte elada igavesti selles hetkes, mis sulle haiget tegi. See ei ole lihtne. On reetmisi, mida ei unustata. On kaotusi, mida ei saa tagasi teha. On lapsepõlvi, mida ei saa ümber kirjutada. Aga kui kogu elu keerleb ainult selle ümber, mis kunagi juhtus, jääb tulevik elamata.

Minevik võib olla õpetaja. Ta ei pea olema vangla.

Üks otsus, mida me kõik saame teha

Me ei saa valida kõike, mis meiega juhtub. Keegi ei vali haigust, lähedase surma või reetmist. Aga mingil hetkel seisab iga inimene valiku ees. Kas sellest valust saab minu identiteet? Või saab sellest minu õpetaja? Need ei ole kerged küsimused. Mõnikord kulub vastuse leidmiseks aastaid. Ja see on täiesti normaalne.

Tugevad inimesed ei võrdle oma haavu

Üks ilus asi, mida olen märganud inimestes, kes on päriselt kasvanud läbi kannatuste, on see, et nad ei võistle valus. Nad ei ütle: "Minul oli hullem" või "minu elu oli raskem."

Nad kuulavad. Nad mõistavad. Sest nad teavad, et iga inimese valu on tema jaoks päris. Kannatus ei ole võistlus. Ja paranemine ei ole samuti.

Kuidas mitte kibestuda?

Sellele ei ole lihtsat retsepti. Aga on mõned asjad, mis aitavad.

Esiteks, mida soovitan kohe kindlasti - räägi oma valust. Vaikuses kipub valu kasvama. Jagatuna muutub see sageli kergemaks. Ära häbene abi küsida. Tugevus ei tähenda üksinda hakkama saamist. Ära toida pidevalt viha. Viha võib alguses anda jõudu. Aga kui sellest saab elustiil, hakkab see sööma sind ennast.

Teiseks, hoia alles uudishimu elu vastu. Isegi kõige raskematel aegadel tasub märgata väikeseid rõõme, olgu selleks siis tass kohvi, kaunis päikeseloojang, lapse naer või kutsika hullamine. Need väikesed asjad ei kustuta valu. Aga nad meenutavad, et valu ei ole kogu elu.

Kolmandaks, anna endale aega. Paranemist ei saa kiirendada. Mõned haavad vajavad paranemiseks kuid, mõned aastaid. Ja mõned vigastused jäävadki tundlikuks. See ei tähenda, et sa ei võiks samal ajal elada täisväärtuslikku elu.

Kui tundub, et elus on ainult kannatused, siis on väga raske uskuda, et midagi võiks muutuda. Sellises olukorras ei aita tavaliselt suured motivatsioonilaused. Rohkem aitavad väikesed ja realistlikud sammud.

Neljandaks soovituseks on, et ära lahenda kogu elu korraga. Kui kõik tundub olevat kokku varisenud, küsi endalt ainult: "Mis on järgmine väike samm, mille ma saan täna teha?" See võib olla duši all käimine, üks telefonikõne, arsti aja broneerimine või lühike jalutuskäik. Väikesed sammud loovad tasapisi liikumise edasi.

Viiendaks, luba endal kannatada ilma end hukka mõistmata. Raske eluetapp ei tähenda, et oled läbi kukkunud. Kannatus on osa inimkogemusest. Enda süüdistamine lisab valule veel ühe koorma.

Kuuendaks – see kattub natuke neljanda punktiga – hoia kinni lihtsast päevakavast. Söö enam-vähem regulaarselt, mine iga päev korraks õue ja püüa magama minna sarnasel ajal. Kui elu tundub kaootiline, annavad rutiinid ajule turvatunde.

Seitsmendaks, piira mõtet "alati" ja "mitte kunagi". Kui aju ütleb: "Mul on alati nii halb" või "mitte kunagi ei lähe paremaks", püüa see ümber sõnastada: "Praegu on mul väga raske." See ei muuda valu väiksemaks, kuid jätab ruumi võimalusele, et tulevik võib olla teistsugune.

Ja viimaseks soovituseks: ole enda vastu sama lahke nagu oleksid hea sõbra vastu. Kui sõber oleks samas olukorras, kas sa nimetaksid teda nõrgaks või läbikukkunuks? Tõenäoliselt mitte. Püüa sama kaastunnet pakkuda ka iseendale.

Tegelikult tuli meelde veel üks mõte, mis on paljusid aidanud:

Kui sa ei jaksa praegu uskuda paremasse homsesse, siis usu ainult sellesse, et pead vastu tänase päeva. Mõnikord piisab sellest täiesti.

Kui aga kannatus on muutunud nii suureks, et tunned lootusetust, mõtled, et elul pole enam mõtet, või sul tekivad mõtted endale haiget teha, siis veelkord, ära jää selle tundega üksi.

Räägi võimalikult kiiresti kellegi usaldusväärse inimesega või pöördu kriisiabi või erakorralise abi poole. Sellistes hetkedes ei pea kõigega üksinda toime tulema.

Kõige tugevamad inimesed ei ole need, kes pole murdunud

Nad on need, kes on end uuesti kokku korjanud. Vahel tuleb seda teha kümneid kordi. Nad ei ole kartmatud. Nad lihtsalt ei lase hirmul teha kõiki otsuseid. Nad ei ole kibestumisest immuunsed. Nad lihtsalt valivad ikka ja jälle lootuse. See ei ole ühekordne otsus. See on harjumus.

Kui elu on sulle haiget teinud, on sul täielik õigus tunda kurbust, viha ja pettumust. Need tunded ei tee sinust halba inimest. Aga ära lase neil muutuda oma alaliseks aadressiks.

Sest valu võib õpetada kahte asja. Ta võib õpetada ehitama müüre. Või õpetada ehitama sildu. Mõlemad sünnivad samast kannatusest.

Erinevus seisneb selles, millise inimese sa otsustad olla pärast seda, kui torm on möödas.

Ma ei usu, et tugevad inimesed sünnivad tugevana. Ma usun, et nad teevad ühel päeval vaikse otsuse. Mitte selle, et nad enam kunagi ei kannata.

Vaid selle, et nad ei lase kannatustel võtta ära oma võimet armastada, usaldada ja loota.

Ja võib-olla seisnebki tõeline tugevus just selles.