Täna on tüüpiline Eesti talvepäev: ilm on sombune ja kõrvalteed on libedad, toas on poolpime isegi keskpäeval. Selline atmosfäär on siin sündinud ja kasvanud inimestele parajaks proovikiviks – eks katsu olla õnnelik kui taevasse vaadates tunnetad, et isegi Jumalal on pilk tusane ja habe sorakil.
Ometi on meil sada tuhat põhjust olla õnnelik: me jalad liiguvad ja silmad näevad, me suudame kompida ja tunnetada esemeid ning tunda jõululõhnu: piparkoogist glögini välja. Paljudel inimestel seda rõõmu ei ole, seega peaksime olema tänulikud selle eest, mis meil on olemas, mitte olema õnnetud selle üle, mida meil ei ole.
Ennist ei võtnud ma Jumala nime kasutada päris juhuslikult, sest hiljuti sattus vanakraamipoes mu näppude vahele raamatuke „Õnn on enda teha“, mis on kirjutatud läbi kristluse prisma. Kuna aega nagu oli ja tuju niigi nullis, võtsin vaevaks raamatut lehitseda. Ja leidsin sealt nii mõndagi õpetlikku.
Sageli segab meie teed täiusliku õnneni hingevalu. Me tunneme seda tunnet liigagi tihti. Miks?
Üks hingevalu põhilisemaid allikaid võib olla madal enesehinnang. See saab alguse juba lapsepõlvest, kui vanematel on panna lapse õlgadele suuremad nõudmised kui laps suudab välja kannatada. Sageli on vanemate ootused lastele väga kõrged – loodetakse ju, et laps saavutab need eesmärgid, mis vanematel täitmata jäid. Nii võib laps – vanemate utsitusel – saavutada küll hiilgava karjääri, kuid kuna ta ei ole seda tehes elanud enda, vaid vanemate elu, on rõõm saavutatust pisike.
Samas pole harvad juhtumid, kui last kiputakse peres üle poputama ja hellitama. Ka sellisel juhul võib lapse hilisemas elus tekkida enesehinnanguga probleeme, sest kuigi lapsele ei meeldi, kui vanemad tema eest mõtlevad, on ta sellises mugavustsoonis, et ei taha ka ise väga mõelda ja otsuseid vastu võtta. Mis viib omakorda selleni, et laps tunneb ennast alaväärsena, kuna eakaaslased on temast palju iseseisvamad. Kompenseerimaks seda tunnet, kaldub ta naeruvääristama neid omavanuseid, kelle suhtes ta alaväärsust tunneb. Niisugust kompleksi ei ole kerge kanda ja sageli viib see enesele suunatud viha viia kliinilise depressioonini.
Teine põhiline hingevalu põhjus on puudulik lähedus teiste inimestega ehk teisisõnu üksildus. Inimestena vajame teiste lähendust, sest nagu targemad pead on öelnud, inimene on karjaloom ja normaalseks funktsioneerimiseks vajab ta sotsiaalseid suhteid.
Intiimsete suhete loomisega kaasnevad alati riskid. Kuna inimene on loomu poolest isekas, seetõttu võivad isegi lähedased sõbrad teineteisele aeg-ajalt haiget teha. Kuid lühiajalist konfliktidest põhjustatud valu on palju kergem taluda kui tunda üksildusest tingitud hinge närivat piina.
Üksikud on need inimesed, kes ei taha teha pingutusi uute sõprussuhete loomiseks. Sageli püüavad inimesed kompenseerida seda muutudes üleliia ekstravertseteks, soetades enesele hulga pinnapealseid tutvusi (mida soosib näiteks Facebook), kuid siiski otsimata tõelist sõpra, kellega rääkida oma sügavamatest tunnetest ja hinge kriipivatest saladustest.
Paljud üksildased inimesed arvavad, et teised inimesed ei ole huvitatud nendega lähedastest suhetest. Nad süüdistavad teisi ega taha midagi kuulda palgist enda silmas (oli kunagi selline ütlemine, et inimene teise silmas pindu näeb, aga enda silmas palki ei näe). On tehtud palju uurimusi ja jõutud tõdemusele, et lähedaste suhete puudumine teiste inimestega on emotsionaalse valu peamiseks põhjuseks. Üksildus ei ole depressiooni sündroom, kuid need kaks nähtust on teineteisega väga tihedalt seotud. Üksik inimene kas kogub viha teiste vastu, kes temast tema arvates eemale hoiavad või siis enda vastu, sest ta on enda arvates ebahuvitav või isegi eemaletõukav. Ja see kõik põhjustab hingevalu ja takistab olemast õnnelik.
Kolmandaks põhiliseks hingevalu põhjuseks on usu puudumine. Ma ei räägi siinkohal usust kui religioossest komponendist vaid usust iseenda, sõprade ja kogu maailma suhtes. Jällegi on tehtud mitmeid uuringuid, mis jõuavad tõdemusele, et usu puudumine avaldab otsest ja kahjulikku mõju inimese vaimsele tervisele.
Õnn on alati meie õuel, peame seda lihtsalt õppima märkama. Õnn võib peituda pisiasjades, millest me iga päev osa saame, ent ei oska sellele eraldi tähelepanu pöörata.
Vähem hingevalu ja rohkem õnnetunnet iga inimese põue, isegi sellisel hallil ja masendaval ajal nagu meil praegu on!
Comments