top of page
  • arengulugu

Muretsemine on mõttetu!

Mulle meeldib muretseda. Ühe ööpäeva jooksul jõuan ma muretseda kümneid kordi: kas välisukse lukk sai ikka kinni keeratud, kas õhtusöögiks jätkub piisavalt kartuleid, kas autovõtmed said korralikult nagisse rippuma, kas ma jõuan õigeaegselt tööle, kas... ja nii käiab mu aju lõputu kettana lõputu joruna erinevaid muremõtteid. Millest lõviosa on täiesti mõttetud, sest sisemiselt tean täpselt, et jõuan tööle alati umbes kakskümmend minutit varem ja autovõtmeid nägin alles paarkümmend sekundit tagasi...aga ma muretsen ikka. See on nagu vastik kood, mis on ennast ümber aju sõlme keeranud ega kavatsegi lahti lasta.


Ajust ma saan iseenesest aru, sest nagu olen seda ka juba varem maininud, meie ajudele lausa meeldib kaevuda minevikumälestustes ja otsida üles kõige valusamad kogemused ning läbi mängida need kõige hirmsamad tulevikustsenaariumid. Seda seepärast, et palju aastatuhandeid (või isegi ainust aastasadu) tagasi oli elutähtis, et aju keskenduks pigem negatiivsele kui positiivsele.


Raamatus „Ärevuse vari“, mille on kirjutanud Kadi Kütt, on kirjas neuropsühholoog doktor Rick Hansoni väide, et inimese aju hoiatussüsteemi keskne osa mandeltuum pühendab tervelt kaks kolmandikku oma neuronitest negatiivse kogemuse töötlemisele. Seda oli kunagi vaja selleks, et mäletada, kus võis kohtuda ohtliku kiskjaga või kustpoolt võis rünnata vaenulik naaberhõim. Tänapäeval meil neid muresid enam pole, aga meie aju töötab ikka samamoodi kui tuhandeid aastaid tagasi: ta muudkui muretseb ja muretseb, sest püüab meid elusana hoida. Ja seda ei saa ju ajule pahaks panna.


Muretsemine on mõnikord täiesti omal kohal, aga see ei tohi võtta päevast liiga suurt osa. Halvimast aitab hoiduda asjade eest hoolitsemine ja aktiivne lahendamine, mitte muretsemine. Võtame näiteks tervise. Tervise eest hoolt kandes toitume tervislikult, teeme sporti ja loobume suitsetamisest, muretsemise puhul üksnes heietame muremõtteid selle üle, mis meie kehal võib viga olla.


Kui oled valmis muretsemise asemel probleeme aktiivselt lahendama, tasub eneselt küsida järgmised küsimused:


1. Mis on minu eesmärk?

2. Mida saan teha selleks, et olukorraga tõhusamalt toime tulla?

3. Mis takistab mul eesmärki saavutamast?

4. Kellelt ja millist abi vajan?

5. Mis on kõige hullem, mis võib juhtuda?

6. Kui see juhtub, siis mida saaksin sellega toimetulekuks ette võtta?


Aktsepteerimise ja pühendumise teraapias (inglise keeles ACT) kasutatakse üht lihtsat võtet, mis aitab inimest teda kimbutavate negatiivsete mõtete küljest lahti haakida.


Oletame, et keegi on veendunud, et ta napsitab liiga palju. Masendunult lausub ta: „Ma olen alkohoolik.“ Teraapia soovitab negatiivsuse vähendamiseks lisada lause ette „ma mõtlen et...“. Uus lause kõlaks siis nii: „Ma mõtlen, et ma olen alkohoolik.“ Järgmise sammuna tuleks seda lauset veel täiendada, lisades lause ette „ma panen tähele“. Nüüd kõlaks täislause nii: „Ma panen tähele, et ma mõtlen, et olen alkohoolik.“ Hoopis teine tera kui alguses, eks ole?


Mis nüüd toimus? Aga see, et nii saime oma negatiivsest mõttest distantseeruda, saades aru, et see, mida me peame pühaks tõeks ja vankumatuks faktiks, on ainult üks mõte, mis on meile pähe tulnud ja mida on aju võtnud eesmärgiks saagima hakata.


Loomad ei suuda ennast teadvustada, oma mõtteid ja tundeid objektiivse kõrvaltvaatajatena jälgida. Meie, inimesed, suudame seda. Kasutagem siis seda võimalust julgemalt!


Lõpetuseks, muretsemist aitab vähendada ka positiivse enesesisendamine. Kui tuleb mingi pusa ja jama, ei ole ju palju, kui muretsemise asemel rahulikult sisse hingata ja endamisi mõned korrad siiralt lausuda: „Ma saan kõigega hakkama!“, „Ma suudan probleemi vaadata teise nurga alt“ või „Ma olen avatud uutele lahendustele. Proovige seda teine kord järele ja uskuge, hakkab natuke kergem.


Muretsemine on mõttetu, rohkem rõõmu ja eneseusku igasse päeva!

15 views

Recent Posts

See All

Kuidas teada saada, kes ma olen?

Esmapilgul võib see küsimus tunduda isegi tsipa totter, sest esimene instinktiivne vastus tuleb sellele ju lihtsalt. Näiteks olen Jüri või Jaanika, töötan Maximas ja elan Tartu äärelinnas. Ent kui hak

Kokkuhoid on ostujõud ehk kuidas efektiivsemalt säästa

Viimasel paaril nädalal olen millegipärast kokku sattunud inimestega, kes kurdavad, et ei tule enam ots otsaga kokku. Tee mis tahad, punnita kuidas oskad, aga ikka on kuu lõpuks rahakott sama õõnes ku

Soovimatu külaline – migreen

Täna öösel ärkasin üles seletamatu ärevuse peale. Kõik oli justkui okidoki, alumise korruse ukrainlased olid selleks korraks oma märatsemise lõpetanud ja kõikjal valitses meie korrusmaja kohta harulda

bottom of page