Täna öösel läksin magama nagu iga teinegi tavaline Eesti mees: kastsin lilled, kammisin ära toasusside tutid ja ütlesin Astrid Kannelile telekas head ööd. Seejärel heitsin voodisse, kammisin teki lõuani ja jäin ootama Une-Mati küllatulekut.
Öösel ärkasin ja arvasin end olevat otsekui põrgus: külm higi jooksis sirinal mööda nägu alla, tundsin tugevat ärevust ja isegi surmahirmu. Süda puperdas otsekui viimaseid lööke andes, kogu keha värises samamoodi nagui Ülemus oleks teatanud palgakärpest. Kui ennast liigutada püüdsin, märkasin, et ahmin õhku otsekui kuivale jäetud ahven ja pea pööritab tugevalt. Mõte ei liikunud selgelt, aga alateadvus pani diagnoosi kiiresti paika: selge, paanikahoog.
Püüdsin viimaste jõuvarudega riided seljast kiskuda, mis selle aja peale higist suisa lirtsusid ja taarusin wc poole. Istusin pimedas poti peale, tõmbasin ukse kinni ja kössitasin pimedas, värisev, hirmunud ja higist tilkuv nagu haleduse võrdkuju.
Paanikahoogude vastu otsest ravi ei ole. Või noh, kui täpne olla, siis on küll, aga need ravimid on sisuliselt juba narkootikumid ja neid psühhiaater heameelega välja ei kirjuta.
Õnneks on kõik mööduv ja seda teeb ka paanikahoog. See on kehale niivõrd suur stress, et keha lihtsalt ei jaksa väga kaua seda seisundit hoida.
Ülejäänud öö möödus rahutult viseldes ja külla tulid mõistagi eriti napakad õudusunenäod.
Aine Tubridy kirjeldab raamatus „Kui paanikahoog ründab“ esimest paanikahoogu väga tabavalt (olgu ära märgitud, et minu tänane paanikahoog polnud kaugeltki esimene).
Esimene paanikahoog on hirmuäratav sündmus – tõeline elu ja surma küsimus, mis mõistagi jätab inimesse sügava jälje. Sarnaselt maavärina üleelamisega ei ole sedagi lihtne unustada. Raske on see kogemus lihtsalt sinnapaika jätta ja eluga edasi minna nii, nagu poleks midagi juhtunud. Pärast esimesi paanikahoogusid võib tekkida tunne, nagu oleks sinu sisse asunud elama mingi verejanuline koletis, kes on iga hetk võimeline pead kergitama ja märatsema, ning iga edasine paanikahoog äratab selle koletise taas üles. Kui teda ärritada, hakkab ta sinu sees pidurdamatult laamendama ning sul pole tema ees mingit kontrolli. Paanikahoo möödudes tunned end vapustatuna, väsinuna ja lööduna. Hoogude vahel koletis magab ja sina hiilid kikivarvul tema ümber ringi.
Tulemuseks on see, et sa hakkad kartma oma koletist üles ajada. Hakkad hoiduma kõigist normaalsetest toimingutest, mis võivad su südame kiiremini lööma panna, sind higistama ajada või südant kiiremini lööma panna. Väldid alateadlikult teravaid arutelusid, märulifilme, hoogsat sporti, seksi, trepist üles jooksmist ning umbseid ruume. Niisiis hakkadki loobuma kõiksugustest tegevustest, olgugi, et sa ei tea loobumise põhjust ning mõtled enda ja teiste jaoks välja mannetuid vabandusi? Tuleb tuttav ette? Minu jaoks küll.
Kuigi mõned inimesed kardavad eeskätt paanikahoo füüsilist kogemist – iiveldust või peapööritust , hirmuäratavalt kiiresti pekslevat südant ja värisevaid põlvi –, on teiste jaoks hirmutav hoopis see kontrolli puudumise tunne kui keha ei kuula sõna ja pähe tikuvad kutsumata mõtted. Nendest jubedatest ja sürridest mõtetest, mis poevad pähe paanikahoo ajal, võiks kirjutada omaette postituse.
Paljude jaoks on aga kõige hirmutavam hoopis see, kui hakata muretsema ka selle pärast, mida mõtlevad teised, kui juhtuvad nägema sind higistamas ja närveerimas. Lisaks pidevalt paanikahoo kartusele muretseb su mõistus ka tulevikuväljavaadete pärast, kui paanikahood ei lakka.
Kuna paanikahoog põhjustab energiapuudust, püüavad paljud leida meeleheitlikult abi, sest tahavad iga hinna eest oma loiuks jäänud energia „taaskäivitada“. Nii kirjeldavadki nad oma olukorda arstile, kes määrab näiteks kliinilise depressiooni ja peotäie antidepressante. Kahjuks muudab see aga asjad veelgi hullemaks, sest depressioonivastased ravimid on mõeldud meeleolu tõstmiseks ja inimeste meelte ergutamiseks, aga kõnealuse paanikahoo käes vaevleva inimese puhul on meeled niigi ülemäära erksad. Ärevuse vähendamiseks määratud ravimid võivad valveolekut küll vähendada, aga paljudes tekitab see pigem hirmu, et nende kaitsesüsteem muutub uimaseks ja ebausaldusväärseks, ning nad tunnevad ennast eriti haavatavana, sest nende kaitsevõime on puhkeseisundis.
Nii et lihtsat, head ja lollikindlat lahendust paanikahoo puhul kahjuks ei ole. Selle koletisega tuleb õppida koos elama ja tema möllamised võimalikult väikeste kahjudega ära taluda.
Comments