top of page
  • arengulugu

Porise päeva mõtted

Õues on sombune, päikest ei ole, tuul sikutab alatult jopehõlmast ja pole ime, kui saad sahmaka vihmagi krae vahele. Niisugusel päeval on lausa kohustus krimpsus näoga ringi käia, naeratamine tundub kohane olevat ainult poolemeelsetele.


Ent miks oleme sellised, kiirustame kulm kortsus järgmisesse sihtkohta, miks on meil alati paganama kiire? Tänavapildist on naeratus kui selline täielikult kadunud, isegi emad lastega sikutavad oma jõmmi nagu mingit soolakotti: tee nüüd kiiremini, mängi oma mäng ruttu ära ja siis saame siit minema tõmmata. Või siis turistid, need imelikud anomaaliad meie hallis ühiskonnas: mõelda vaid, kannavad erksaid jopesid ja naeravad laia suuga, nii et nende kõik 32 hästi hoolitsetud hammast maarahva poole välguvad.


Ka mina olin täna mossis ja mõtlesin, et äkki toob päikesekillu päeva Barbara Bergeri raamat „Julge olla õnnelik“.


Noh, mõtlesin üsna trotsliku moega, eks neid õnneõpikuid ole mu raamaturiiulis terve meetrijagu – ja kas ma olen siis õnnelikum? Tühjagi. Raamatud on ilusad, aga sees on raagus sõnad (selle mõtte panin ühelt Eesti luuletajalt pihta ja katsugu ta nuriseda: mossitan ta igal juhul üle). Kartes teemast välja valguda, tuli mul raamatutega seoses meelde veel üks mõte: on teinegi kategooria raamatuid, mis näevad välja väga šefid, mida on igas majapidamises terve posu ja ometi, kasutust minimaalselt. Ei, mitte religioosset kirjandust. Pidasin silmas kokaraamatuid.


Aga nüüd tagasi teemasse. Võtsin täna kohvitassi juures eraldi aja ja mõtisklesin: miks ometi ma mossitan, miks lasen ennast tänasest ilmast kaasa tõmmata ja lõppude lõpuks, miks kuradi pärast pole ma õnnelik? Kõik peaks ju olemas olema. Jah, on, aga...


Ja siin mul välgatas. Kannatuste ja masenduse kõige esimene põhjus on rahulolematus tegelikkusega. Täpsemalt, ma kannatan võrdlusemaania käes. Usun, et see patt pole võõras ka teistele eestlastele, seepärast peatun siinkohal pikemalt.


Ma pidevalt tahan midagi. Uut autot, uut diivanit, uut remonti, uut telefoni, uusi tenniseid, uut kohvikeetjat, uusi kõrvaklappe, uut inimest, kellega õhtuti koos jalutada (see praegune räägib mul kõrvad küljest ära). Iha millegi materiaalse järele on vallutanud mu mõtted. Need mõtted on segamini ilusate mõtetega, näiteks kui ilusad on sügisesed vahtralehed või kui armas on töökaaslase koer. Mu peas käib pidev mõtete sõda, sest iga mõte tahab domineerida, tahab, et ta esimesena töösse võetaks. Ja see väsitab kuradi moodi.


Et te ei mõtleks, et ma niisama virisen, siis valan veel õli tulle. Lisaks sellele, et ma pidevalt midagi tahan ja need mõtted kipuvad teisi mõtteid varjutama, ma võrdlen. Juba hetkel kui hakkan ostma uut autot, võrdlen seda töökaaslase omaga ja ma olen õnnetu, sest minu oma on törts nigelam. Või kui ostan uut kohvikeetjat – peaksin olema ju seda tehes sigaõnnelik – olen juba õnnetu, sest nägin reklaamis sellist, mis oli läbipaistev ja kus värvid anuma sees mängisid samal ajal kui vesi kees. Kõrvaklappe ostes tunnen ma pigem piinlikkust kui rahulolu, sest pean ostma ikka juhtmega variandi, mitte neid moodsaid junne, mis kõrva käivad ja millel meetripikkust trossi taga ei ole.

Teoreetiliselt pole ma nii kehvik, et ei võiks osta uuemat autot, värvilist kohvikannu või neid juhtmeteta kõrvajunne. Aga ma ei tee seda. Sest tean juba eos, et see ei teeks mind samuti õnnelikuks, kuna ma võtaksin võrdlemiseks ette järgmise taseme.


Kurat, võtaks, aga need on ainult mõtted! Kõik meie kogemused on kõigest meie peas olevad mõtted. Sündmused nii meie sees kui meist väljaspool jäävad kõigest sündmusteks. Ainult meie enda mõtted panevad meid tundma hästi või halvasti, rõõmsalt või kurvana.


Tark raamat õpetab, et kui loobume sündmuste tõlgendamisest, leiame, et rõõm on meie olemuses.

Ma katsetasin seda teooriat ja kui ostsin uue kontoritooli, sisendasin endale, et see on ainult mõte, kui ma võrdlen enda ostetud tooli reklaamis nähtud über uhke arvutimängija tooliga. See on lihtsalt üks loll mõte. Proovi nii: sinu tool on vinge, ütlesin endale. Vaata, rattad liiguvad, saad kõrguse sättida endale kohaselt ja käepidemed on paganama mugavad. Ja ausalt, see tehnika töötas! Ma olin õnnelik oma ostu üle, mitte ei kadestanud kuskilt reklaamist silma jäänud über (kahtlast) tooli.


Edaspidi püüan sama tehnikat kasutada ka muude asjade puhul: kõik on kinni meie peas, meie mõtetes.


Ja kui see kõik ei aita, siis mõtlen ma paar päeva tagasi kuuldud-nähtud uudise peale, et ühel Ukraina poisikesel on üks jalg. Nädal tagasi oli veel kaks. Ja siis tuli rakett. Ja kusjuures, poisike on nii õnnelik, et olukord on nii nagu see on. Sest tema kahel mängukaaslasel nii hästi ei läinud.


Kui ma selle peale mõtlen, siis tunnen järsku, et mu kohvikannul pole häda midagi ja korteriust ei peakski ehk kohe välja vahetama.



9 views

Recent Posts

See All

Kui mind muidu ärritavad õhtused/öised alkoholireklaamid, mis telekasse aegajalt ikka ära eksivad, siis nüüd on tekkinud minu tujust ära ajamiseks uued sihtmärgid: jõulutoodete reklaamid. Issand halas

Suured saripühad on lähenemas ja mõtlesin, et täna võiks rääkida natuke alkoholist. Viimase kahe nädala jooksul olen rääkinud kolme inimesega, kes on laias laastus ajanud sama joru: praegu ma veel joo

Minu käest on ikka ja jälle küsitud, et milline on minu Lugu. Et pajatad siin pidevalt küll ärevusest, depressioonist, unetusest ja mitmesugustest sõltuvustest, ent kas sa ka tead, millest sa, vennike

bottom of page