top of page
  • arengulugu

Ravimisõltlase pihtimused

Minu käest on ikka ja jälle küsitud, et milline on minu Lugu. Et pajatad siin pidevalt küll ärevusest, depressioonist, unetusest ja mitmesugustest sõltuvustest, ent kas sa ka tead, millest sa, vennike, tegelikult räägid?


Otsustasin, et avan nüüd natuke oma loo telgitaguseid. Kuna olen aastaid elanud Soomes, on mul kogemused nii Soome kui Eesti meedikute ja tugivõrgustikega. Ehk on minu loost ka teistele abi ja julgust oma elul taas ohjadest haarata.


ALGUSELUGU: Elasin toona Soomes. Algas kõik sellest, et umbes 25 aastat tagasi hakkas uni üha vähem ja vähem maitsema. Pugesin teki alla, kustutasin tuled, sulgesin silmad, aga mõtted jooksid ikka edasi. Kohati jäin tukkuma ja siis nägin unes mõne äsjase mõtte edasiarendust. Ärkasin, rahunesin, tukastasin ja kõik algas otsast peale.


Püüdsin ennast söögiga uinutada, siis öönapsiga, siis 24-tunniste tööperioodidega. Arsti juures polnud ma siis veel käinud ja mingisuguseid tabletikesi ei krõbistanud. Lõpuks päädisin lugu ikkagi sealmaal, et maandusin arsti juures, kes vaatas mu läbi ja tõdes ilmeksimatu häälega: ”Ma tean, mis Teid vaevab. Teil on lihtsalt liiga palju mõtteid.”


Ja hakatigi siis mõtteid peast tõrjuma. Apteegist tõin koju uhkete kirevate karpidega rohud, mida hakkasin kuulekalt manustama. Jah, uni tuli, isegi väga, aga tavaelu arvelt. Ma ärkasin kuskil pärastlõunal, käisin vetsus, tuikusin kööki külmkapi juurde, kust närisin midagi suhteliselt suvalist ja siis tagasi voodisse. Nurruma.


Tõsi, mõtteid oli vähem, õigupoolest, neid nagu polnudki enam. Samuti, nagu alles hiljem välja tuli, päris õigeid ”mõtete vähendamise tablette” pole olemaski. Kasutati keemiat, mis olid mõeldud mõne muu haiguse raviks, lihtsalt kõrvaltoimena arvati neil ravimitel olevat liigselt peas keerlevate mõtete pärssimise efekt.


Algul ma ei süüvinud, mida ma endale sisse ajasin, aga pärast hakkasin ravimite infolehtedelt lugema, et peamiselt, mida tarbisin, olid masenduserohud ja skisofreenia raviks mõeldud medikamendid. Aga toona polnud mul mingit masendust ega olnud ma ka skiso, lihtsalt uni oli hüppeline.


Üsna pea hakkasid ilmnema kõrvalnähud, nimelt kehakaal hakkas tõusma. Arst tõdes rõõmsasti, et see on ravimite tarbimise paratamatu kõrvalsaadus ja kirjutas uued rohud - neid uurides tuli välja, et tegemist on epileptikutele mõeldud ravimitega, mille kõrvalmõjuks on isu vähendamine. Aga ka need uued ravimid tõid omakorda kaasa uued kõrvalnähud.


Kokkuvõttes muutus unepuudus õige pisikeseks probleemiks selle kõrval, mida lõpuks 16 erinevat tabletti, mida ööpäevas võtsin, mulle põhjustasid.


Kui asi juba päris vussis oli, kirjutati suure virisemise peale unerohi välja. See tõi kaasa paanikahood, painajad. Uude kohta kolimine tõi kaasa uue arsti, kes unerohu retsepti nähes peast haaras: issapojuke, neid ei tohi ma isegi mitte sõrmega puudutada, kuna siin ravitakse tuld tulega. Ehk siis sõin rahusteid, mis põhjustasid erutust ja veelgi enam rahutust.


Olin täielikus nõiaringis. Minu ravimid olid mõttetapjad, mis lasid küll öösel magada, ent mis tapsid ka kogu loomingulise mõtlemise võime. Olin kui tuim masin: sõin, mida kätte juhtus ja jõin, mis näppu juhtus, sest mitte miski lihtsalt ei huvitanud.


Kui arstidele oma muresid kurtsin, siis jah, arvasite õigesti – kõige selle vastu sain taas uued rohud. Ja mis peamine - need ravimid on eluaegsed. Vastu vaielda ei saa. Tööle ka ei lasta. Oled mängust väljas ja punkt. Elu lõpuni. Rohud sisse ja tuttu. Tiksud sedasi, kuniks või suus sulab.


Tundsin, et niimoodi enam edasi ei saa. Kui ravimite koguhulk ööpäevas ületas juba 20 ühikut ja magasin nii päeval kui öösel, otsustasin, et midagi peab muutuma.


Rabelesin välja, kellelegi ütlemata. Lihtsalt kolisin Soomest Eestisse ja alustasin puhtalt lehelt. Tegin endale range päevakava, võimlesin ja jalutasin iga päev, valmistasin tervislikku toitu, lugesin tohutult vastavat kirjandust ja pidasin päevikut. Arsti juurde ei läinud, sest kartsin, et pannakse uuesti rohtude alla ja siis olen taaskord nagu siil udus. Tunnistan, see aeg ei olnud meelakkumine, sest ma ei tea, kas Soomes tarbitud ravimitest või Eesti raskest elust hakkasid mind külastama ärevushäired, paanikahood ja muud sellised toredad asjad.


Niimoodi elasin nagu nööri mööda paar aastat. Alkoholi vahest tarbisin, aga ülekäte ei lasknud kordagi minna. Ravimeid ei võtnud, isegi peavalurohtu mitte. Tundsin, et teatud ravimitest tunnen siiski puudust, sest uni oli ikkagi vilets, lisaks oli hakanud kimbutama bipolaarne häire. Pluss ärevus. Aga kuidagi tulin iseseisvalt toime.


Asjad hakkasid tasapisi paranema, läksin juba koolitustele, sain tööle. Lõpuks võtsin julguse kokku ja läksin – aasta oli siis 2018 – Eestis psühhiaatri jutule. Et näete, tegutsen ja toimetan, aga uni on endiselt vilets. Äkki saaks abi.


Olin muidugi siiras ja ladusin arstile ette, milliseid ravimeid ma Soomes võtsin.

Arst tegi ohh ja ahhˇ: millal olete viimati tablette söönud? Ma ei tea, ütlesin, ehk kolm-neli aastat tagasi. Arst jälle: aga need on eluaegsed, teisiti ei ju saa. Mina jälle: no…saab ju, näete, tööl ja elu ja tervis parem, ma juba mõtlen ja kirjutan jälle lugusid. Ainult uni on põduravõitu.


Jah, ütleb arst, aga enne uneravi ei saa, kui oleme taastanud sinu vana raviskeemi. Mina: aga siis muutun ju taas sombiks, siis ei ole ma enam ühiskonnale kasulik.

Arst nentis õlakehitusega: nojah, mis teha. Aga teisiti ei saa. Aga palun, küsin arglikult, äkki alustaks ikkagi uneprobleemidest. EI! lõikas arst vastu. Enne ei tee midagi, kui hakkad jälle rohtusid võtma ja üleüldse, siis kaob ka uneprobleem ära. Ei kao ju, mind lihtsalt lihtsalt tuimestatakse keemia abil tuimaks tombuks. Gangreenis jala saad ka lillelisse retuusi toppida ja on päris ilus vaadata. Aga see ei paranda ju haigust. Petukaup.


Ei saanudki arstiga kaubale. Tulin tagurpidi uksest välja ja seisin koridoris nagu viimane töllmokk. Mis on valesti? Kas olukorrast on väljapääsu? Kas üldse tahetakse näha väljapääsu või on lahenduseks hädas olevate inimeste uimastamine, nurka mängimine, et saaks nad ühiskonnal jalust ära?


Eelnevast ei maksa järeldust teha, et ma olen ravimite vastane. Oi ei, kaugeltki mitte, ma olen sügavat tabletiusku ja teaduslike meetodite ustav pooldaja. Lihtsalt tuleb meeles pidada, et iga ravim on keemia, sellel on mõjud ja kõrvalmõjud. Alati tasub kümme korda kaaluda, enne kui lubad endale midagi sisse sööta. Täpselt nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik.


Üks asi veel. Mina tegin selle vea, et üritasin vastutuse oma kaelast arstide kaela veeretada. Et võtke nüüd mind ja tehke mind korda. See süsteem ei tööta või kui ainult niipalju, et sinust tehaksegi sellisel juhul tuim juurvili. Sest ega arst ei saa sul ka ju kogu aeg kätt hoida. Kirjutab aga su murel põhineva ravimi välja ja saadab su koju puhkama.


Mina sain oma probleemil tutist kinni hetkel kui taipasin, et eelkõige tuleb vastutus võtta iseendal. Teiseks sain aru, et kui sul on ikka kindel diagnoos ja määratud ravi, siis tuleb seda järgida. Aga ainult täpselt niipalju, kui sul päriselt tarvis on. Täpse ja tõhusa raviskeemi saavutamine on paras katse-eksituse meetodil mängimine. Saan aru, et meie arstidel on ülekoormus ja nad annavad endast maksimumi ning neil ei ole ressurssi sinu ravimitega lõputult mängida (neid täpselt paika ajada). Siit tuleb minu kolmas õppetund: kui ühe arstiga koostöö ei suju, mine teise juurde. Või kolmanda juurde. Mina läksin ja sain kohe väga hea kontakti. Minu tänane raviskeem lubab mul magada ja enamvähem stabiilselt elada, samas olen säilitanud võime olla loominguline – see on minu jaoks ülioluline.



167 views

Recent Posts

See All

Maagiline sõna – prokrastinatsioon

Hea lugeja mõtleb nüüd kindlasti, et olen hakanud igavusest uusi ja võimalikult koledaid sõnu välja mõtlema. Tegelikult asi nii hull ei olegi: prokrastinatsioon on mõistena täiesti olemas ja selle all

Laiskus – meie kehasse (ja vaimu) istutatud parasiit

Laiskus. Oeh, kui palju erinevaid tundmusi ja emotsioone mahub selle pisikese sõna sisse! Seda võib võtta kurjalt ja negatiivselt, samal ajal võib laiskust defineerida ka nunnutades, suisa hellitledes

Kui sotsiaalne ärevus kummitab...

Ükspäev, kui külastasin toidupoodi, tabas mind ebameeldiv üllatus. Ühtäkki – mäletan täpselt, see oli hakklihaleti ees – tundsin, kuidas külm higi hakkas mööda nägu voolama ja süda tahtis otsekui kurg

Comments


bottom of page