Süü- ja häbitundest, dieetidest ning tsipake paleo toitumisest

Eelmisel nädala kirjutasin natuke kehakaalust ja toitumisest ning paistab, et teema kõnetas. Pärast blogipostitust võttis minuga ühendust päris mitu inimest, kes soovisid antud teemal kaasa rääkida. Kes kurtis oma kaaluprobleemide üle, kes nurises, et üks või teine dieet ajas teda hoopis rohkem sööma – mis omakorda päädis vöökohale liigsete kilode lisandumisega.

Üks inimene ütles, et muidu võiks ta ju ümarama kehakaaluga olla, aga tänaval valdavalt saledate inimeste keskel ringi liikudes tabavad teda pidevad süü- ja häbitundehood. Siinkohal ei suuda ma end tagasi hoida ja märgin ära, et inimesed ajavad sageli süütunde ja häbitunde omavahel sassi või kasutavad neid suvalises kontekstis. Tegelikult on neil väike vahe sees.

Kui süütunne puudutab seda, mida sa oled teinud, siis häbitunne puudutab kogu sinu olemust. Süütunde puhul suudad sa tõenäoliselt üles lugeda ebaõnnestumised, mis panid sind niimoodi tundma. Kui süütunne on põhjendatud, võid sa sageli ka midagi parandada või ülemäärase süütunde kallal töötada.

Häbiga on teine lugu. Sa võid tunda häbi ka siis, kui sa täpselt ei tea, miks see nii on, ega suuda seda sõnastada. Tavaliselt aimad, et sul ei ole õigus – ja sul on hirm selle ilmsikstuleku ees. Kui sul on häbi, tahaksid sa justkui pugeda peitu. Kui keegi tuleb sulle liiga lähedale, võib esmane reaktsioon olla viha. Häbitunne väljendab põhimõttelist viga. Sellest on raske rääkida. Sa häbened seda, et sul on häbi, ja tunned end sellest rääkides ebamugavalt.

Nonii, aitab nüüd targutamisest ja tulgem tagasi toidu- ja kaaluteema juurde. Ütlen ausalt, et kui jutt läheb kehakaalu peale, tulvavad minust üle nii häbi- kui ka süütundelained. On ka põhjust, sest aastate jooksul olen suutnud enda kehale peale kasvatada liigi poolsada kilogrammi lisaraskust. Ja see – uskuge mind – annab tunda ja piinab nii hinge kui ihu igal kuradima sammul.

Muidugi olen oma suhteliselt pika elu jooksul katsetanud erinevaid dieete. Mõni mõjus kohe ja lühiajaliselt, teine tekitas küll dieedi kestel kaalukaotuse, ent normaalsusesse naastes tulid kilod otsekui imeväel tagasi. Ja reeglina natuke rohkem kui dieeti alustades kaalusin.

Eriti selgelt on meeles Atkinsi dieet, mis tundus algul üsna ahvatlev, kuid mis keeras üsna ruttu kogu mu ainevahetuse pea peale. Või siis Kaalujälgijate sekti näpunäited, mis ajasid mu lõpuks tänu kalorite arvestamisele ja portsjonite kontrollile täitsa hulluks – ja sellest ajast ei talu ma raamatupidamist ja üleüldse igasugust numbritega arvestamist.

Proovisin ka kalorivaese supi dieeti, mis seisnes selles, et nädala alguses keedeti üks igavene larakas ülilahjat suppi, mida siis seitse päeva kibeda näoga lürbiti. Igasugune teravili, suhkrumagus, isegi kohvike oli rangelt keelatud. Jah, tunnistan, selle dieediga kaotasin ikka üle kümne kilo, ent muutusin kiiresti lõbusast vennikesest kibestunud ja okkaliseks tüübiks, kellega keegi ei julgenud jutulõnga üles võtta. Lõpuks hakkasin seda suppi ja hommikuti kuuma vette segatud kaneelijooki niivõrd jälestama, et kaneeli lõhn paneb siiani mu põlve närviliselt vibreerima.

Mis oli päris normaalne kogemus ja mõjus hästi, oli sellise veidra nimega dieet nagu „Söö, joo ja kaalu vähem“ – pole paha nimetus, eksole? Selle dieedi põhilised vundamendikivid olid: söö palju köögi- ja puuvilju, ütle „jah“ headele rasvadele, tarbi regulaarselt süsivesikuid, vali tervislikud valgud, tarbi rohkesti vett ja mis mulle toona väga meeldis – tarbi alkoholi mõõdukalt. Ühesõnaga, täitsa inimlikud soovitused. Paha oli aga see, et liigselt lõtvade piiridega dieedist venis ajapikku välja ikkagi üleliigsete süsivesikutega üle külvatud toitumisstiil. Ehk siis, ühel hetkel ma ei saanud enam aru, mis on siis õigupoolest keelatud ja mis lubatud. Ja, nojah, eks seda alkoholi sai ka manustatud parasjagu – sest dieet ju seda ei keelanud!

Kui ma täna peaksin katsetama, siis ma dieetide peale üldse aega ei raiskaks, vaid prooviks huvi pärast kiviaja toitumist ehk nagu moodsalt öeldakse, paleo toitumist. Paleo ei ole dieet, see on elustiil, mis hõlmab lisaks toitumisele füüsilist aktiivsust, stressi kontrollimist ja une kvaliteeti. Suurim erinevus ongi selles, et dieedid on ajutised, paleo eesmärgiks on aga pikemas perspektiivis oma elu ümber korraldamine ja edaspidi tervislikumalt elamine.

Keda see paleo värk rohkem huvitab, siis on sellest ka eesti keeles raamatud täitsa olemas, üheks põhjalikumaks neist Ardi Ravalepiku „Paleo toitumise 30 esimest päeva“. Dieedisõpradele soovitaks kindlasti raamatud „50+25 tuntud dieeti“ ja kes tahab end niisama natuke arendada ja parandada, siis võiks lapata toredat raamatut „Armastades ennast“.