Tegin ristsõna ja sattusin sõnale „sümptoom“. Läksin kohe kribinal-krabinal netti õigust taga nõudma, sest minu teada, kui räägitakse meditsiinis mingile haiguslikule protsessile viitavast iseärasusest, haiguse märgist, siis räägime ikka sümptomist. Aga ei, tuligi välja, et õige on nii sümptom kui ka sümptoom. Jälle tsipake targem.
Kuidagi pooljuhuslikult jäi ristsõna ripakile ja hakkasin sümptomitest – või sümptoomidest, kuidas soovite – edasi lugema. Ja tõtt öelda oli see päris põnev eneseharimise viiv.
Sain teada, et sümptom ei ole ainult silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav haigustunnus ja haige poolt esitatav kaebus, vaid ka laboratoorse ja instrumentaalse diagnostika abil leitud kõrvalekalle. Tüüpilised sümptomid on näiteks köha ja peavalu.
Siis tuli meelde, et ma olin just kuskilt sümptomite kohta rohkem lugenud, täpsemalt arutlust, kas sümptomid on oma põhiolemuselt head või halvad. Või mõlemat.
Natuke ajukurdude vahel sonkimist ja tuligi meelde, et on olemas selline äge raamat nagu „Kopsude hämmastav maailm“, mille on kirjutanud Kai-Michael Beeh.
Selles raamatus räägitakse peamiselt – nagu pealkirigi viitab – kopsudest. Näiteks, miks armastab meie suurim elund puuvilju, miks me kontsertidel köhime ja miks meie hingetõmme on ainulaadne. Aga nagu ütleks Arnold Rüütel: mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Selles toredas raamatus arutletakse muuhulgas ka sümptomite ja sümptomaatika tarkuseterade üle.
Tuleb välja, et sümptomid on ühest küljest head, kuna nad on reetlikud. Nad näitavad, et midagi on valesti ja toimetavad inimesed nende mugavustsoonist välja arsti vastuvõtule. Sest olgem ausad: enamus inimesi ei viitsi tegeleda ennetusega. Autode või lemmikloomadega käiakse küll regulaarses kontrollis, aga kui jutt läheb inimese omaenese keha ja vaimu peale, jääb ennetustegevus miskipärast sageli soiku. Inimese loogika on ju lihtne: kui pole mingeid sümptomeid, järelikult pole ka arsti vaja. Selle põhimõtte järgi elab suur osa inimestest. Seega, sümptomid kergendavad arstide tööd. Seda mitte ainult diagnoosi panekul, aga ka ravi puhul. Sest vaevalt on üks sümptom esile kerkinud, kui arst peab – õigemini, on vastavalt arstieetikale isegi sunnitud – selle kohe kõrvaldama.
Minu meelest on huvitav ka see mõte, et kas oled oma raviarstiga rahul või mitte, sõltub ainuüksi sellest, kas su sümptomid alluvad soovitatud ravile või mitte.
Sümptomid on kõikvõimsad, sest isegi „süütud“ sümptomid võivad su elu põrguks muuta. Seega võime julgelt väita, et sümptomid on haiguse mõõdupuu, elukvaliteedi valvurid. Ja sellepärast ongi sümptomid head.
Kas asi ongi nii lihtne? Kaugeltki mitte, sest ettevaatust: sümptomid on ka halvad. Miks? Sest sümptomid on oma olemuselt ebausaldusväärsed. Mõnikord neid üldse ei esinegi, mõnikord ilmuvad nad hilinemisega, mõnikord on jälle nii suvalised, et ükski arst ei oska sinuga midagi peale hakata. Mõned haigused ei põhjust üleüldse mingisuguseid sümptomeid.
Näiteks varases staadiumis kopsuvähi puhul – hoidku Taara meid selle eest! – ei tunne pea ükski kannatanu mingeid sümptomeid, ei mingit sikutamist, ei mingit valu, ei mingit ebamugavust, ei mingit köha – mitte kui midagi. Ja kui sümptomid kunagi suvatsevad lagedale tulla, on vähk pea alati kaugele arenenud staadiumis.
Mida sellest loost õppida? Ehk seda, et sümptomid võivad olla küll toredad abimehed oma tervise monitoorimisel, aga alles siis arsti juurde joosta, kui sümptomid on muutunud väljakannatamatuks, ei ole ka õige.
Mida aasta edasi, seda olulisemaks muutub regulaarne tervisekontroll. Isegi siis, kui parasjagu mõni vastik sümptom ei vaeva. Pidagem meeles Supilinna vanasõna: arsti juurde minek on nagu hommikune vetsus käik: vahest tõesti ei viitsi minna, aga midagi pole parata, see käik tuleb varem või hiljem ikkagi ette võtta.
コメント