Kui mind muidu ärritavad õhtused/öised alkoholireklaamid, mis telekasse aegajalt ikka ära eksivad, siis nüüd on tekkinud minu tujust ära ajamiseks uued sihtmärgid: jõulutoodete reklaamid. Issand halasta, neid reklaame tuleb praegu ikka söögi alla ja söögi peale. Ja ükski kaupmees ju ei reklaami pelgalt jõulurahu ja üksteisega olemist. Ei, neil on ikka oma sõnum: osta! osta! osta! Ja veelkord osta! Kaks ühe hinnaga, kolm kahe hinnaga, jõuluehetest mahlase seaprae ja tolmuimejani välja. Ma saan muidugi aru, et kaupmees tahab ka elada ja arved vajavad maksmist, aga mind teeb kurvaks just see, et ära on unustatud jõulude algupärane tähendus ja selleks pole kindlasti mitte iga hinna eest sulle mõne toote pähe määrimine. Kingituste tegemine on tore asi, aga sellest on tehtud mitte rõõmus žest, vaid stressirohke kohustus. Oi, ma ei kadesta praegu neid lapsevanemaid, kellel on kodus ringi siblimas parajas vanuses järelkasvu, kes loevad kannatamatult päevi Jõuluvana tulekuni: siis saab ju uut ja uhket nänni, mida vanemate ja vanavanemate käest on edukalt välja pressitud!
Ma olen alati mõelnud, et sellised kollektiivsed sunniviisilised kinkide jagamised ja miks mitte ka lillede kinkimised (näiteks naistepäev, emadepäev) on puhas totrus: ühiskond survestab meid ühel kindal hetkel tegema midagi samasugust – ja see on tavaliselt seotud rahakulutamisega. Miks ei võiks lilli kinkida siis, kui tuju tuleb ja teha kallile inimesele kingitus hetkel, kui see tundub sulle endale sobivana? Jah, siin on vastus lihtne: elame ikkagi röövkapitalistlikus ühiskonnas, kus raha teenimine ja selle kulutamine on vaat’ et sama tähtis toiming kui hingamine ja vetsus käimine. Mida rohkem inimesi korraga kulutab, seda tulusam on see ühiskonnale. Aga inimeste vaimsele tervisele?
Minu jaoks on juba päris mitu head aastat olematuks kulunud selline asi nagu jõulurahu mõiste. Enesega tegelemise ja kalli sõbraga aja veetmise asemel püüab ühiskond mind raugematu jõuga veenda, et parim viis jõule tähistada on osta kokku kohutavates kogustes mõttetut kräppi, see kõik laiali jagada, siis istuda laua äärde ja ennast kurguni täis õgida. Ja täiskasvanute puhul, miks mitte ka ennast mõnusalt pildituks juua. Ja selline on meie tänane ettekujutus jõuludest. Mida küll vaene Jeesus selle peale ütleks?
Ühesõnaga, jõulud ei ole minu jaoks mõnus küünlavalgel istumine, vaid stressirohke sündmus, mille tahaks võimalikult kiiresti ja valutult kaelast ära saada. Millest on muidugi kahju, sest mäletan veel hästi lapsepõlve, kus jõulud tähendasidki midagi ilusat, puhast, siirast, valget ja lõbusat. Nojah, mis siin imestada, lastel ju puudub kinkide ostmise kohustus ja igavene nuputamine, kuidas detsembrikuus oma eelarvega kuidagigi toime tulla.
Mulle ei meeldi olla ärritunud. Raamatus „Stressijuhtimise käsiraamat“ on kirjas, et ärrituse väljendamiseks on kolm viisi. Sa kas karjud ja lähed endast välja, neelad oma tunded alla ja plahvatad sisemiselt või kasutad mõistust, hingamist, armastust või huumorit, et tulla toime valuga, leida toimunus mõte ja suuta kaasa tunda ning hallata lõppkokkuvõttes olukorda rahumeelselt. Oh, oleks vaid seda võimet ja oskust võita ärritus mõistuse ja huumoriga! Mina lähen isiklikult tavaliselt teist teed, neelan kõik alla ja kogu see pinge ja stress muudkui kerib ennast minu sees justkui järjest paisuv laavapall. Ja kui see ükskord plahvatab, on jälle jama oi kui palju. Praegu ma tunnen selgelt, et lähenevad jõulud on mu stressipallile tule alla teinud ja küpsetavad seda parajal tulel suure mõnuga.
Kuidas siis ärrituse ja stressi vastu võidelda. On üks tore kaartide ja käsiraamatu komplekt „Tehnikad stressi vastu“, mida täitsa tasub rasketel hetkedel sirvida ja lapata. Mõned näited, kuidas stressi leevendada:
Positiivsuse kinnitamine. Sa lihtsalt võtad mõne ilusa lause nagu „ma olen kaitstud“ või „mind armastatakse ja mina armastan“ ja kordad seda niikaua, kui tuleb tagasi see hea tunne, et oled suurepärane või et kõik on korras.
Tähelepanu sihtmärk. Kui su mõtted on laokil, koonda nad kokku, keskendudes mõnele väikeobjektile nagu puuleht, kirjaklamber või üksik nööp, mida saad pihus hoida. Püüa seda vaadelda täiesti uue pilguga, justkui näeksid seda elus esimest korda. See võib tunda küll mõttetuna, aga tegelikult on leevendust pakkuv mõtteharjutus, mis lahustab stressi päris efektiivselt.
Loenda asju viiest allapoole. Kui tunned, et stress hakkab lainetama üle pea, kasutada jada 5-4-3-2-1, et end tagasi turvalisusse tuua. Ehk siis sa lihtsalt loetled viite asja, mida sa näed. Need ei pea olema midagi erilist, sobib näiteks kriipseldus seinal, aken, su enda käsi...
Kui stress ikka kannast näkitseb, võib seda harjutust viia kaugemale, näiteks mõelda, millist nelja asja sa kuuled või millist kolme asja sa haistad. Ühel hetkel lähed sa seda harjutust tehes niivõrd selle sisse, et ärritus ja stress ununevad – kasvõi üürikeseks ajaks, aga parem seegi kui mitte midagi, eks ole.
Kokkuvõtteks soovin siiralt, et inimesed ei läheks kaasa meeletu jõuluostuhullusega ja leiaksid pigem aega enese ja oma kallite lähedaste jaoks. Keda huvitab, käige ära kirikus, süüdake õhtul aknalaual küünal, pange peale hea muusika ja lihtsalt nautige hetke.
Σχόλια