Nii ütles mulle hea tuttav, kui pooljuhuslikult trehvasime ja omavahel uudiseid vahetasime.
Tuttav kurtis, et ainus viis, kuidas stressi maandada, on õhtune napsi viskamine. Ta ei tahtnud kuidagi aru saada, et alkohol võib olla küll lühiajaliselt kasulik, ent pikaajaliselt kahjulik viis, kuidas stressiga toime tulla.
„Äh, mida see alkohol ikka kahju teeb, maks on mul terve ja pohmelli ma ei põe,“ rehmas tuttav käega.
Tõin kohe rida põhjendusi, miks alkoholiga ei tasu flirtida.
· Uimas peaga kipub inimene ütlema ja tegutsema viisil, mida ta pärast kibedasti kahetseb. Olen ise näinud ja kuulnud, kuidas purjus kirikuisa puhtas eesti keeles vannub ja oma ihuhädasid vastu kiriku seina kergendab.
· Alkohol ei paku lahendust, vaid läbi põgenemise ajutist illusiooni. Kui inimene joob, ühendab analüütiliselt mõtlev otsmikuaju end ülejäänud ajust lahti ja võimutsema hakkab primitiivsetel instinktidel töötav reptiiliaju. Seepärast hakkabki inimene sõna otseses mõttes käituma kui loom.
· Eelmise punkti täienduseks: kui inimene on purjus, kipub ta sageli sõnelema või algatama füüsilist kokkupõrget. Siililegi selge, et pärast on väga piinlik siluda tegusid, kui sai näiteks jõulupeol ülemust raputatud või abikaasa sünnipäeval kallis elukaaslane räige sõimuga üle valatud. Hiljem on tehtust tuline kahju ja rinda närivad süü ning häbi, kuid ajaratast enam tagasi keerata ei saa: olnut olematuks muuta on võimatu.
· Purjus peaga autorooli istumine ei ole eestlase jaoks võõras teguviis ja see on ääretult kahjustav käitumine. Mis seal salata, olen omal ajal isegi roolinud, ühes käes sigar ja teises pooleliitrine pudel konjakit. Praegu haaran peast kinni, kui mõtlen, mis oleks võinud juhtuda. Aga kui oled joobes, töötab su aju hoopis teises mõõtkavas ja ohu hindamise võimekus on surutud peitu kuhugi kopsude taha.
· Muidugi üks suurtest vaaladest, kui räägime alkoholi mõjust, on alkoholi kahju tervisele: pidev tinutamine kahjustab siseorganeid ja aju, pärsib immuunsüsteemi ning tekitab meesterahvastel – kuidas seda nüüd öeldagi – probleeme kubeme piirkonnas.
· Kui eelmises punktis sai ära toodud tõik, et alkohol närib füüsilist tervist, siis ega ta psüühilise poole pealt väiksemat laksu ei anna. Teadlased on ammu kindlaks teinud, et alkohol nõrgestab mälu, muudab mõtlemise katkendlikuks ja pinnapealseks, vähendab enesekriitikat, sunnib huvialadest loobuma.
Kui edasi tõin välja, et alkohol vähendab töövõimet, pani see ka minu tuttava särtsakalt kaasa noogutama. „Kurat, mulle tundub endale ka, et ma joon sellepärast, et mul on tööstress. Kuigi ega ma täpselt ei tea ka.“
Ütlesin, et kui ta tahab tööstress kohta rohkem teada saada ja leida alkoholi tarbimisele asendustegevusi, tasub kindlasti sirvida mõnusat raamatut „Stressi teejuht: kuidas saada lahti liigsest pingest“, mille on koostanud rida Eesti helgemaid päid. Seal tuuakse ära, et tööstressi saab defineerida läbi järgmiste faktorite:
· Ülekoormatus – liiga palju tuleb teha liiga lühikese ajaga või väheste ressursside tingimustes.
· Töö ei vasta õpitud oskustele ja võimetele.
· Töö käigus ei jagata soovitud määral tunnustust.
· Segased rolliootused – töötajale pole selge, mida talt oodatakse ja nõutakse.
· Suur vastutus.
Muidugi ei saa eeldada, et inimene leiab töö, kus pole üldse stressi. Mõõdukas närvipinge on tööl mitte üksnes vältimatu, vaid koguni soovitav – see sunnib end mobiliseerima, võimed mängu panema. Ametikoht, millega pidevalt kaasneb psüühiline alakoormus, ei paku enamikule tervetele ja töökatele inimestele erilist pinget, mis omakorda kergitab esile uued probleemid.
Tuttav raputas pead ja ütles, et stressi vähesuse üle ta töö juures kurta ei saa ja kõige rohkem ajab närvi see, et ülemus ei jaga absoluutselt tähelepanu ja tunnustust. Töötad hästi ja oma võimete piiril, aga kedagi see ei koti. Noogutasin kaasa: jah, ka see on tööstressi üheks tunnuseks.
Kui tuttav küsis, kuidas mul töö juures läheb, ei olnud mul palju kobiseda, sest kuidagi olen maandunud töökohale, kus tööstress minust - enamikul ajast – häbelikult mööda hiilib.
Seega oli meie töö ja stressi teema ammendunud ja me läksime Raekoja platsil olevasse kohvikusse... ei, mitte õlut kaanima, vaid maitsvalt kargeid smuutisid mekkima.
Comments