top of page
  • arengulugu

Suitsetamine – kas kõige võimsam deemon?

Kui vaatame suitsetamise statistikat, on pilt üsna masendav: 2020. aastal oli 17,9% elanikest igapäevasuitsetajad. Ehk teisisõnu, iga viies Eesti elanik – kaasa arvatud abitult rähklevad rinnalapsed ja korisevad raugad – viskab iga päev lõugade vahele erinevat liiki tubakatoote.

Moodsaid e-sigarette imevad Eesti elanikest 3,9 %, mis on samuti mõttekohaks, sest seda tootegruppi popsutab just noorem generatsioon (pahatihti isegi alaealised).


Mis on siis sigaretis nii maagilist, mis sunnib pidevalt rahakotti kergendama ja regulaarselt oma tervist rikkuma?


Mittesuitsetajad ütlevad, et tubaka kiskumine on pelgalt halb harjumus, mida on hea tahte korral võimalik sõrmenipsuga lõpetada. Kuid jah, sama väidavad ka alkoholi mittetarbivad inimesed, et viinaga lõpparve tegemine on puhtalt tahte küsimus: tahan, joon, ei taha, ei joo ja ongi probleem lahendatud. Oh, heldeke, oleks see kõik nii lihtne...


Kui viina makku libistamine toob endaga kaasa ajutisi olukorda kergendavaid ilminguid – tekib mõnus soe surin, aju muutub hetkeks tuimaks ja probleemid lükkuvad kaugemale –, siis sigareti kiskumine ei too endaga kaasa tuntavaid kergendavaid asjaolusid. Tõsi, kui hommikul tühja kõhu peale tubakat tõmmata, võtab minutiks pea surisema küll, aga see viiv möödub kiirelt. Niisiis, miks me ikkagi massiliselt suitsetame, kuigi suitsetajatega vesteldes ütleb keskmiselt iga teine, et tal on plaanis tubakatööstuse toitmine kindlalt plaanis maha jätta. Jah, just nimelt, on plaanis – aga millegipärast näed sa seda inimest teatud aja möödudes jälle sigareti otsa maandununa.


Kui jätame kõrvale tubaka keemilised mõjud, siis on suitsetamise üks võlusid selle rituaalne olemus. Viina tinistamine pole üldse nii põnev: valad omale topsikese igavat valget vedelikku ja viskad selle hinge alla. Igav! Tubakas on aga hoopis teine asi: seda naljalt toas ei tarbi. Sa pead riidesse panema, minema õue spetsiaalsesse nurka, seejärel kougid karbist maagilise torukese, võtad taskust tule, läidad sigareti põlema – ka tule süütamine iseenesest on ju aastatuhandeid vana rituaal – ja tõmbad õnnelikuna esimese mahvi. Viis, kuidas sigaretti näppude vahel hoitakse, millisesse punkti huulte vahele torgatakse, kuidas täpselt suitsu kopsudesse tõmmatakse, seda viivuks kinni hoitakse ja seejärel rahuldununa välja puhutakse – kõik see on inimesele ainuomane, väga isiklik ja intiimne tegevus. Erinevalt viinatopsist tekib inimesel sigaretiga ainuomane side. Kuidas aga seda rituaali ja sidet lõhkuda nii, et kaoks ära harjumus küünitada uue tubakapulga järele?


Selleks, et harjumust lõhkuda, on lugematud tubakast vabanemist soovitavad raamatud välja pakkunud mitmeid nippe ja võtteid. Üks neist on tubaka süütamine valest otsast ehk siis filtrist ja torkama huulte vahele just see tubakapurune ots. See pidavat näitama, kui tobe ja kahjulik suitsetamine on. Tuleb tunnistada, et olen isegi mitu korda – noh, olgu, see oli üsna ebakaines olekus – sigareti kogemata filtrist põlema süüdanud ja seda tõmmist mitu korda püüdlikult kopsu sikutanud. Oli küll vastik, ei soovita seda kogemust kellelegi!


Teine nipp on liigutada sigaretti huulte vahel harjumatusse asendisse, ka see pidavat rituaali lõhkuma. Siis sigareti hoidmine kahe käega, justnagu oleks tegemist püssiga – see tekitab turvalisuse asemel äreva seisundi, sest kes tahaks kogeda olukorda, kus talle on püssitoru suhu torgatud! Selliseid nippe on raamatute kaupa, ent kas need sunnivad ka reaalselt suitsetamist lõpetama, jäägu tarkade raamatute autorite südametunnistusele. Mind pole need küll aidanud, seevastu võtan ma selliseid raamatuid nagu huumori kullafondi.


Üks asi, mida ma julgen küll soovitada, on pärast vastava otsuse tegemist KOHE suitsetamine lõpetada. Lubadused stiilis, et „kahe nädala pärast jätan suitsetamise maha“ või „kohe kui olen saanud uue töökoha, lõpetan suitsetamine“ on määratud paratamatule hukule. Härjal tuleb sarvist haarata otsekohe, vaid siis on lootust õnnestumisele.


Ma enne küll lubasin, et ei räägi tubaka keemilisest mõjust organismile, kuid olgu siiski ära mainitud, et nikotiin on psühhoaktiivse toimega aine – teisisõnu, mõjutab tarbija mõttemaailma. Suitsetamine kui toimetulekukäitumine toimub just tänu meie vaimse seisundi mõjutamisele. Seega ei päde fakt, et suitsetamisest loobumine on lihtne, sõrmenipsuga saavutatav toiming. Jah, muidugi, keegi teine ei saa seda otsust sinu eest ära teha, aga keegi ei saa ka öelda, et loobumine on lihtne protsess. Tubakatarbimise needus on meie ühiskonnas ka see, et seda saab osta kõikjalt, igast toidupoest. Osalt kindlasti seepärast on ka tubakatoodete tarbimise lõpetajate seas tagasilangus kärme tulema – piisab vaid ühest uitmõttest ja juba on sõbra abistav käsi sigaretti pakkumas või saad paki lähimast toidupoest mõne tühise euro eest.


Nüüd olen päris pikalt heietanud, kuivõrd kleepuv harjumus on tubaka popsutamine ja miks sellest on nii raske lahti saada. Aga veelkord, otsus lõpetada peab tulema ikka meie enda seest ja see otsus tuleb täide viia kohe – isegi siis, kui teed otsuse lõpetada pärast paki lõppemist, ei suuda sa tõenäoliselt pikalt ilma tubakata vastu pidada.


Niisiis, mida teeme, kas viskame sigaretipaki minema või kingime e-sigareti vaenlasele ja püüame oma kopsud sellest hetkest puhtad hoida? Mina igal juhul katsetan – hüppa sina ka paati, koos on lõbusam sõuda!


Üks päris asjalik raamatusoovitus suitsetamisest loobujatele on „Suitsuvaba suitsupaus“, mis on kenasti eesti keeles olemas.

294 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Comments


bottom of page