top of page
  • arengulugu

Täiskasvanu või laps – kes ma olen?

„No kuule, sa käitud ju nagu laps!“ Sellist – pigem negatiivses võtmes öeldud – lauset kuuleme ju ikka ja jälle. Ometi pole me tavaliselt midagi halba teinud. Jah, oleme ehk olnud pisut ülemeelikumad, avatumad, otsekohesemad, julgemad või ettearvamatumad. Kuid kas see on siis patt?


Targad pead on täpselt paika pannud, millal saab lapsest nooruk ja noorukist täiskasvanu. Ent need on ainult numbrid. Tegelikkuses kasvab igaüks meist suureks omas tempos ja ainult talle omaste muutuste ja üleminekutega. Mõni aga – ma ei taha küll isiklikuks muutuda, ent julgeksin näidata näpuga ka enda suunas – ei kasva kunagi suureks. Kas see on võimalik? Tuleb välja, et on küll.


Mõni on aga läinud oma mõtisklustes veelgi kaugemale. Näiteks Kimmo Takanen oma raamatus „Murra tundelukke“ on seisukohal, et me ei kasva kunagi täiskasvanuteks. Ehk siis, täiskasvanuid ei ole olemas.


Meie, kes me nimetame end täiskasvanuks või täisealiseks, oleme lõppude lõpuks vaid ebaküpsed lapsed, kes arvavad, et vanuse järgi võib neid täiskasvanuks lugeda. Arvame ka ekslikult, et teised suured ja vanad lapsed on täiskasvanud.


On tõepoolest väikseid lapsi, väiksemaid lapsi, suuremaid lapsi, suuri lapsi ja päris suuri lapsi, aga ei ole täiskasvanuid ehk täisealisi. Nõnda arvab Kimmo Takanen.


Hästi. Mõtleme edasi. Üks asi on inimese füüsiline, teine aga vaimne pool. Füüsilise poole pealt tundub asi olevat lihtsam: kui sul ikka habe hakkab kasvama – või mis veel hullem, kipub halliks minema – oled sa ikka valmis täiskasvanu. Ent mida teha vaimse küpsusega? Kuidas seda mõõta ja vaadelda?


Tegelikult on vist nii, et vaimset küpsust ja täiskasvanu mõistet ei saagi üheselt kokku kloppida. Inimene saavutab füüsiliselt täiskasvanu suuruse pärast 18. eluaastat (lepime nii kokku, et umbes nii see on), vaimset täiskasvanulikkust või täisealisust ei saavutata aga kunagi.


See mõte väärib kaalumist, sest ka kõige tõsisemad täiskasvanud panevad vahest „hullu“ ehk käituvad lapsikult. Võtame näiteks kuulsa pildi Einsteinist, kus ta fotograafile keelt näitab. Või dalai-laama humoorikalt visatud kilde, mis demonstreerivad selle suurmehe sees ikka veel elusolevat lapsemeelsust.


Miks nad nii teevad? Üks teooria on see, et nad on nagu füüsiliselt suured lapsed, kes endiselt ajavad taga heakskiitu, väärtustamist, lugupidamist või tunnustust. Nad tahavad olla pädevamad, parimad, edukad (no dalai-laama vast edukas ei taha olla, aga samas, mine sa tea). Nad kardavad hülgamist, ebaõnnestumisi, kiusualuseks sattumist, kõrvalejäetust, karistust. Nad on lapsepõlvest pääsenud ja tahavad nüüd täisealisena kõik kaotatu tagasi võtta.


Kimmo Takanen ütleb veel, et meis võib olla vilksatus täiskasvanulikkusest -, ent see ei tee meist veel täiskasvanuid. Meis elavad lapsed valitsevad meid igapäevaelus. Lapsepõlve vajakajäämised püsivad meis endiselt. Siit tekib uus küsimus: kui me oleme endiselt suured lapsed, kas suudame siis üleüldse olla oma lastele täiskasvanud? Kas on üldse olemas head vanemlikkust või on kõik halvad vanemad (ent head suured lapsed)?


Palju vastamata küsimusi. Minu jaoks väga põnev teema, sest nagu öeldud, on mulle pidevalt nina alla hõõrutud, et ma käitun nagu täiskasvanud laps. Varem ma solvusin või nohisesin niisama natuke nurgas, aga mida rohkem ma nüüd selle peale mõtlen, seda naerusemaks mu nägu muutub.


On tore olla suur laps! Jah, nüüd on see välja öeldud. Olen uhke, et minus on veel säilinud lapsemeelsust ja minust ei ole saanud kibestunud vanamehenässi, kellele ei kõlba ei keski ega miski.


Rohkem lapsemeelsust kõikide südametesse!

197 views

Recent Posts

See All

Kas suvise palavusega on ennast võimalik arendada?

Õues kerib kuuma iga päevaga juurde, istun toas, aknakardinad all ja aknad kinni ning higistan nagu kevadine konn. Tabasin ennast mõttelt: kas sellise palavusega on üldse aktiivne ajutegevus võimalik?

Alternatiivne mõtteviis – mis imeloom see veel on?

Me kõik mõtleme, see on inimeseks olemise üks osa. Tavaliselt on meil omad harjumused ja viisid, kuidas me oma mõtteid loome, koondame ja korrastame. Seda tohuvabohu meie peas nimetatakse mõttemustrit

Kuidas tulla toime läbipõlemisega?

Meie aja üks katkudest on läbipõlemine. Visaku see minu pihta esimene kivi, kes võib käsi rinnal vanduda, et teda pole elu jooksul läbipõlemine kasvõi vihjamisi riivanud. See on otsekui raske haigus,

Comments


bottom of page