Täna palus mu Ülemus – olgu kohe ära öeldud, et tegemist on minust viisteist aastat noorema ja õnnelikus peresuhtes oleva naisterahvaga –, et ma tuleks temaga kaasa Elva surnuaiale, et ta saaks oma ema kalmule mõned küünlad poetada.
Et naisterahva sõna – eriti kui tegemist on Ülemusega – tuleb alati kuulata, liiatigi, mul polnud hetkel nagunii eriti tegemist, lubasin end kaasa.
Elvasse jõudes läks Ülemus kohalikku kaubanduskeskusesse küünlaid hankima, jättes mu üksinda parkimisplatsile tolknema. Ja mida teeb üks igavusest pakatav meesterahvas võõras parklas? Loomulikult viskasin ette sigari ja hakkasin mõnusalt popsima.
Ma ei tarbi alkoholi, ei kasuta narkootikume ega mängi hasartmänge, seega tunnen, et minu moraalne kompass võib vabalt näidata rohelist suunda ühele väikesele pahele – suitsetamisele. Ent ometi.
Päris mitu korda tabasin eneselt möödujate hindavaid pilke. Mehed olid pigem kartliku loomuga – ikkagi tätoveeritud ja veel sigariga, kindlasti on tegu mingi kohaliku paharetiga – naised, aga vaatasid mind ilmse halvakspanuga. Miks on see nii, et suitsetamine on kohati suurema kaaluga patt kui viinapitsi kummutamine? Sest tean omast käest mitut juhtumit, kui naine, kellega tihedamalt suhtlen, pigem tolereerib väikest napsitamist, ent tubaka tarbimine manab esile pikemat sorti tõsise jutuajamise. Ometi, suitsetamises pole ju midagi hirmsat. Raha neelab kordades vähem kui mõni muu sõltuvus ja Jeesus Maria, ega ma ju kunagi kinnistes ruumides suitseta! Jah, tean, üheks argumendiks on vastik suitsuhais, ent jällegi, kui räägime tavalisest sigaretist ja sigarist, siis nende lõhnagamma on sama kui võrdleks vana Ford Sierrat uuema BMW maasturiga.
Ja mis kõige põnevam. Kui suhe naisterahvaga on algfaasis ja käib alles nii öelda sebimine, siis reeglina naist mehe suitsetamine ei näi eriti huvitavat. Ei ühtegi paha piuksu sellel teemal. Kui aga asi kisub tõsisemaks ja suhe regulaarsemaks, võib juba oodata vestlust teemal: „Kas sa, palun, võiksid selle vastiku junni tõmbamise ära lõpetada?“.
Tõsiasi, et paljud naised ise samal ajal suitsetavad, ei näi erilist rolli mängivat. Suitsetav naine on justkui ok, aga suitsetav mees on ikkagi kuidagi poolik, mitte täisväärtuslik, nõrk kaaslane.
Ja ei väsi ma kordamast, et nii mõnigi kord vaatab naine napsusena koju tulemisele parema pilguga kui kord õhtu jooksul õues sigari popsutamist. Või noh, kaks korda. Igal juhul mitte rohkem kui kolm korda.
Miks naised ei salli suitsetavat meest? Kas see näitab mehe tahtenõrkust? Või teeb naist tusaseks, et ta ei suuda meest oma tahte järele vormida ja mehele jääb ikkagi tükike tema maailmast, mida ta täielikult kontrollib?
Mina ei saa sellest aru. Isegi minu sõber Henry suitsetas ju noorest peast nagu korsten ja nüüd on ta sellest hoolimata poole maailma lemmik. Nojah, selles jutus on muidugi loogikaviga kohe sees: Henry TEGI kunagi tubakat, aga mina popsutan tänaseni.
Mind täitsa huvitab, kui ma suitsetamise maha jätaksin, kas siis üksinda Elva parkimisplatsil tuiates ja tegevusetult nina näppides vaataksid naised mind hoopis teise, empaatilisema pilguga? Peaks täitsa hasardi pärast järele proovima :)
Muide, teise sigari panin ette Elva surnuaias ja sain muidugi kohe – ja seda täiesti teenitult – ühe eaka memme käest pragada. Et surnuaed pole koht, kus seda koledat tossumasinat kiskuda ja kadunukeste hauarahu rikkuda. Fair point.
Ega mu Ülemus ka – kes on ise e-sigareti suur sõber – minu sigarilembust eriti ei tolereeri. Kuigi ta ütleb, et kirsitubaka lõhn on igati mehelik ja okei, siis läheb minul alati suitsunurgas pahvides oma sigariga vähemalt kolm korda rohkem aega kui teistel, kes oma vastiku haisuga tubakatoru ahvikiirusel ära ahmivad. Mistõttu minu tööle naasmine paratamatult viibib.
Kui ma oleksin pereinimene, siis ma tõenäoliselt ei suitsetaks, sest tean hästi, et passiivne suitsetamine rikuks mu lähedaste kopsusid ja närvisüsteemi. Samas ei tea ka, sest kui olin noor, siis pahvisin ka pereisana samamoodi üht koma teist paremat. Kuigi, kui nüüd hästi meelde tuletada, siis kisa oli juba toona mu pisikese ja süütu pahe üle üle taeva ja mägede suur.
Ent õhku jääb rippuma endiselt suur küsimus: miks naistele ei meeldi suitsetav (muidu igati korralikult riides, kaine ja suht selget juttu ajav) meesterahvas? Mis teeb tubaka naiste jaoks sedavõrd tülgastavaks, et selle nimel ei peeta paljuks algatada meeleolukas peretüli ja püstitada nii mõnigi pisema panusega ultimaatum?
Comments