Ma olen terve oma eluea arvanud, et ma mõtlen tagurpidi. Mida see tähendab? Võtame näiteks majaehituse. Tavaliselt algab asi planeeringuga, inimesed valivad, millist maja tahavad. Siis algab ehitustöö: lauad, isolatsioon, mutrid, kruvid ja seinavärv. Ega tellija ju tulemust varem näegi, kui ehitaja talle võtmed pihku surub (koos kopsaka arvega muidugi). Ja alles siis näeb inimene, milline ta maja on ning alles siis hakkab ta planeerima, kuhu läheb mööbel ja milline vaip osta elutuppa.
Mina näen kogu protsessi tagurpidi: kõigepealt kangastub mulle valmis maja, ma näen täpselt, milline on elutuba, milline on seal mööbel, isegi seda, millises purgis on köögikapis makaronid. Ja selle nägemuse põhjal hakkan ma otsekui finišist stardi poole tagasi liikuma: otsin minu nägemusele sobiva majaprojekti, samas hakkan juba ehitusjärgus majale kokku ostma mööblit ja muud tarvilikku pudipadi. Sest mul on olemas algusest peale tervikpilt, milline asi peaks lõpuks välja nägema.
Tean, et ka kuulus Serbia päritolu leidur ja geenius Nikola Tesla olevat mõelnud sarnast skeemi pidi: kõigepealt nägi ta vaimusilmas valmis mootorit või muud vidinat, mis töötas laitmatult. Seejärel polnud tal muud vaeva, kui ajus töötavat projekti hoolega jälgida, see nii öelda pulkadeks lahti lammutada ja tulemus paberile kanda. Ja oligi taaskord üks äge asi valmis loodud.
Muidugi ei hakka ma võrdlema ennast geeniusega, tõin selle näite lihtsalt illustreerimaks seda, kuidas osa inimesi mõtleb.
Muide, ka üks minu headest kolleegidest näeb maailma samamoodi: enne, kui ta firmat looma asub, teab ta täpselt, millised saavad olema vastuvõtutoas toolid ja kustkohast ostetakse kohvikruusid.
Kuni tänaseni mõtlesin, et selline tagurpidi mõtlemine on üsna haruldane, kuniks mulle sattus näppu raamat „Enesemotivatsioon“, mille on koostanud Frances Coombes. Seal räägitakse paindliku mõtlemisvõime arendamisest, mis räägibki muuhulgas sellest, kuivõrd oluline on näha tervikpilti ja hallata selle osadeks lammutamist.
Selleks, et saada paindlikult mõtlevaks inimeseks, kes on suuteline keskenduma „suurele pildile“ või silmapilkselt tervele plaanile ja üksteises peituvaile väikestele detailirohketele infokildudele, on oluline, et suudaksime jaotada oma mõtlemist suurteks ja väikesteks osadeks. Suurepildiline mõtlemine lubab meil näha, milline on projekt, kui see valmis saab. Objektide paika panemine eeldab, et sa muudaksid oma mõtlemist ja hakkaksid mõtlema detailsemalt, see tähendab, et kuidas need objektid omavahel seotud on.
„Tükelda“ oma mõtlemist.
„Tükeldamine“ on informatsiooni jaotamine suuremateks ja väiksemateks osadeks ehk tükkideks, olenevalt info tüübist, mida soovime omandada. Tuleb välja, et on palju inimesi, sealhulgas suurmehi, kes on osavad oma mõtlemismustrit muutma, mil iganes nad seda tahavad, et küsida mitmel erineval viisil valgustavaid küsimusi, ülesande, situatsiooni, sündmuse, projekti, või tulemuse kohta. Sain raamatust teada ka seda, et sellist tüüpi mõtlemine aitab paremini situatsiooni läbi näha, vaadates teemat mitme erineva nurga alt.
Sama oluline, kui osata tervet projekti tükkideks lammutada, on võime väikesed killud üheks tervikuks kokku sobitada. Ehk siis paindlik mõtlemine tähendab suutlikkust mõtelda mõlemas suunas: ehitada kildudest kokku tervik ja vastupidi, lammutada täisvisioon lahti pisikesteks infokildudeks.
Informatsiooni suuremaks ja väiksemaks tükeldamine annab sulle võimaluse saada väga vilunuks informatsiooni kategoriseerimisel. Sa saad asju gruppidesse klassifitseerida ja suunata oma mõtlemise spetsiifiliselt tasandilt (infokillud) üldise (suure pildi) juurde, et protsessi käigus õppida ja omandada uut väärtuslikku informatsiooni.
Olukorrad, kus tükeldamine on kasulik (muuhulgas):
· Eesmärkide seadmine
· Läbirääkimine
· Meeskonna loomine
· Konflikti lahendamine
· Vahele sekkumine või probleemi lahendamine
· Presentatsiooni ettevalmistamine
Kokkuvõtteks, miks on siis suure pildi nägemine nii oluline? Sest suure pildini jõudmine annab sulle ülevaate sellest, mida sa teed ja miks sa seda teed.
Comments