Üks väga hea lehekülg on peaasi.ee. Kes pole seda lapanud, soovitan soojalt. Seal räägitakse lihtsas ja arusaadavas keeles lahti, mis on depressioon, ärevushäired, peavalu, bipolaarne häire ja palju muud ning kuidas nende hädadega paremini toime tulla.
Hämmastuseks lugesin, et viimastel aastatel läbiviidud uuringute järgi on Eestis depressiooni levimus olnud 5,6%. See tähendab, et depressiooni käes vaevlevid inimesi on samapalju kui elanikke Viljandis, Pärnus ja Rakveres kokku – umbes 75 000. Kohutav number.
Tunnistan, et ka mina kuulun sinna „valitud“ seltskonda, kes peavad igapäevaselt depressiooniga maadlema ja sööma meeleolu turgutamiseks erinevaid tabletikesi – et päevas siraks kasvõi pisike päikesekiir.
Täna hommikul tundsin ennast eriti viletsalt. Mõtlesin, et teen tuju paremaks sellega, et haaran fotoaparaadi ja lähen õue pildistama ühte vahtrapuud, mille olin paar päeva tagasi välja valinud. Puu oli fantastiliselt ilus: selle lehed pakkusid tõeliselt rõõmsat värvide vaatemängu, mängeldes helekollasest ja oranžist imekenade punasteni välja.
Kohale jõudes tabas mind aga halb üllatus: puu oli täiesti tühi! Kõik lehed olid ühtäkki langenud, puu oli ise ka raagus ja õnnetu ja minu imekaunid lehed vedelesid kurvalt maas, segunenud pori ja tänavaprahiga. Kirsikeseks tordi peale jalutas lehtede peal üks koeraomanik oma volaskiga. Ja täiesti ootamatult kangutas koer minu lehtede peale vähemalt poolekilose pätsi. Koeraomanik vältis minuga piinlikult silmkontakti ja kohe, kui koer oli oma vägitööga hakkama saanud, jalutas mees kiiresti rihma sikutades edasi. Ja ei mingit järelnoppimist – kui saate aru, mida ma mõtlen! Taipasin, et minu lehed on rüvetatud ja mingist pildisessioonist täna asja ei saa. Tundsin ennast ühtäkki eriti tühja ja õnnetuna. Üha tungivamalt ja ärevamalt hiilis meeltesse üksainus, minu jaoks kohutav, sõna ja selleks on muidugi depressioon.
Depressiooni on üritatud palju defineerida, vähem on tegeletud sellega, et kirjeldada tundeid ja aistinguid, mis kerkivad üles seoses selle haigusega. Kõik, kes on sellega kokku puutunud, teavad, et eristatakse kerget, mõõdukat ja raskekujulist depressiooni. Kuidas neid siis ära tunda? Proovin paari sõnaga neid seisundeid kirjeldada, võibolla on see abiks neile, kes ei ole suutnud endal depressiooni tuvastada ja saavad siis kärmelt häda vastu abi otsida.
Kerge või nõrga depressiooni korral võime tunda rahutust ja üldist rahulolematust oma olukorraga. Tunneme, et miski meie elus on tasakaalust väljas või vajab muutmist, kuigi me isegi ei oska öelda, milles täpselt asi. Tunneme kurbust või masendust; tajume end teistest inimestest või elust eraldatuna, elutuna, jõuetuna, loiuna ja väsinuna. Meie eesmärgid ja püüdlused pole enam jõulised või on muutunud ebamääraseks, ja meie oskus haarata kontroll enda kätte, et seda olukorda muuta, libiseb käest. Muutume passiivsemaks ja negatiivsemaks, isegi küünilisemaks elu ja selle võimaluste suhtes. Selles staadiumis võib esineda ka ebaselget ärevust, üldist närvilisust või veidi halba enesetunnet.
Mõõduka depressiooni sümptomid on juba terake karmimad. Rahulolematus ja rahutus muutuvad sügavaks kurbuseks, tühjusetundeks ja kaotusevaluks, tunneme end eksinuna. Elu võib hakata tunduma mõttetuna ja meil puuduvad igasugused eesmärgid. Eraldume sotsiaalses mõttes, väldime sõpru ja kössitame kodus. Arenema võib hakata ohvrimeelsus ja tekib tunne, et oleme hüpiknukud küünilise elu käes, kes meid nööridest sikutab.
Raskekujulise depressiooni korral muutub elu veelgi vaevalisemaks. Võib näida, nagu tiritaks sind järelejätmatult süngesse pimedusse. Eksistentsil puudub igasugune mõte, kõikjal valitseb tühjus. Oleksid nagu keeristormis, kust väljapääs puudub, või nagu pimedas tunnelis, mille lõpus pole valgust. Olen ise sellises olukorras olnud ja sellises faasis leiad ennast sageli voodis teki all ja ükski vägi ei suuda sind sealt välja kangutada. Isegi see, kui oled kokku leppinud aja arsti külastamiseks, ei suuda sind liikuma sundida. Mõte vetsu minekust tundub raske päevatööna. Selles olukorras tundub, et positiivne lahendus olukorrale puudub.
Milline on lahendus? Oeh, oleks sellele nii kerge vastata, oleksin mina miljonär ja maailm hoopis parem paik. Mina isiklikult sain palju abi muidugi meedikutelt, aga kokkuvõttes aitas ikkagi see, et ma lihtsalt elasin ja kannatasin kõik need faasid läbi ja omamoodi leppisin olukorraga. Kui ma olin olukorra omaks võtnud, siis ühtäkki tundsin, et nüüd olen omadega põhjas, aga see oli ootamatult hea tunne: sain aru, et siit saab ainult ülespoole tagasi ujuda. Ja nii läkski, tasapisi suutsin voodist välja tulla ja asuda väikeste igapäevatoimetuste kallale.
Üks asi, mis mind isiklikult lohutab, on see, et mida aeg edasi, seda rohkem tarku päid on arvamusel, et depressioon on haigus, aga mitte vaimuhaigus. Jah, selle ümber murtakse veel tänagi piike, aga üha enam tohtreid ja teadlaste horde on arvamusel, et depressioon on haigus, mis on ravitav ja millele on võimalik päitsed pähe suruda.
Jõudu ja jaksu kõikidele kaaskannatajatele selles raskes võitluses!
Tänane lugemissoovitus oleks Kevin Billeti ja Brandon Bays´i raamat „Valgus tunneli lõpus“.
Comentários