Sorisin mõni aeg tagasi Facebooki sõprade nimekirjas, et leida head kamraadi. Ühtäkki märkasin, et suur osa minu tutvusringkonnast on juba aastaid vana ja uusi tuttavaid on viimase paari aasta jooksul lisandunud vaid mõni üksik. Hm, miks see nii on? Miks tuleb nooruspõlves uusi tuttavaid uksest ja aknast, aga vanemast peast kahaneb uute kontaktide tekkimine miinimumini? Minu meelest vajab see teema lahti harutamist. On kummaline, kuidas lapsena tundub sõprade leidmine nii lih

Olen tähele pannud, et sageli pole mitte edasiviivaks jõuks, vaid hoopis takistavaks teguriks – täiuslikkuse taotlus. Olgu see siis peresuhte loomisel, söögitegemisel või kasvõi sokisahtli korrastamisel. Miks see ometi nii on? Mina arvan, et vastuse saamiseks tuleb tagasi minna lapsepõlve. Meile on juba lapsest saadik õpetatud, et tuleb anda endast parim. See kõlab ju iseenesest hästi: õpi korralikult, tee korralikult, pinguta, ära anna alla, tee paremini – ühesõnaga, ole par

Kuidagi juhtus nii, et oskasin haigeks jääda. Ega siis midagi, kummelitee ja voodirežiim. Ühtäkki avastasin, et kogu maailma aeg on minu päralt. Mida kätte langenud ajaga peale hakata? Kuna pea kumises, ei tahtnud eriti lugeda, kirjutada ega telekat vaadata. Und ka nagu polnud. Kummelitee hakkas juba ninast ja kõrvadest välja immitsema. Ega siis palju muid variante üle jäänudki, kui tõmmata tekk kurguni ja lasta mõtetel voolata. Märkasin, et kõik mõtted, mis ajust läbi koperd

See teema on mul pikalt peas ringi tiirelnud. Täna sain selle lõpuks enesest välja tõugatud. On üks väga kummaline harjumus, mida enamik meist teeb peaaegu iga päev, sageli isegi märkamata. Vähemalt minu puhul on see nii. Me vaatame teist inimest ja mõtleme: tal läheb paremini kui minul. Ta on edukam. Tal on parem töö. Tal on rohkem raha. Tal on ilusam kodu. Tal on rohkem sõpru. Ja siis vaatame iseennast. Mitte enam selle pilguga, millega vaatasime ennast eile. Vaid läbi sell

Täna oli mul tarvis arstile helistada. Võtsin välja telefoni ja hakkasin kontaktide menüüs ringi sobrama. Arsti numbri leidsin ruttu üles, aga samas täheldasin ka midagi muud. Märkasin, et viimase poole aasta jooksul on maru palju sõpru ja tuttavaid ”ära kukkunud”. Kes enam ei kirjuta, kes enam ei helista ega tunne huvi, kuidas mul läheb. Huvitaval kombel hakkasid nad ära kaduma siis, kui otsustasin oma elus teha suuremad ümberkorraldused ja ära lõpetada igasugune pidudel käi

Mõned päevad tagasi tuli Tallinnast külla sõber. Edukas. Ilus. Rikas. Ühiskonnas lugupeetud. Jalutasime mööda vanalinna ja märkasin tahtmatult, et sõber on kuidagi mossis. Mina, kelle mõtted oli vallanud katkine köögikraan ja taskutes vibelev negatiivne eelarve, tundusin tema kõrval otsekui muretu päikeselaps. Kõndisime mööda Rüütli tänavat, vaatasime sagivaid turiste ja viimases hädas otsustasin proovida sõbra peal oma olematuid psühholoogiandeid. ”Mis viga? Kas midagi vaeva

Olen sellel teemal ka varem sõna võtnud, aga nüüd tundsin, et asi on sedavõrd oluline, et seda veelkord puudutada. Nimelt täna võtsin aega ja jalutasin rahulikult mööda Emajõe kallast. Üksinda. Märkasin tahtmatult, kui palju inimesi tegi sama mida mina. Jalutasid. Üksinda. Hakkasin mõtlema, et kas tõesti on nii paljude jaoks üksinda jalutamine valik, mitte paratamatus. Mis teha, vahest tuleb ka minul ette üksildasi hetki. On õhtuid, mil telefon ei helise, postkasti ei potsata

Peaaegu igaüks meist on vähemalt korra elus vaadanud pangakontot ja mõelnud: "Kuhu see raha küll jälle kadus?" Palgapäev (või mõni muu päev kui raha laekus) tundus alles eile, kuid nüüd on ees veel nädal või kaks ning kontojääk vaatab vastu väiksemana, kui lootsid. Samal ajal ootavad tasumist arved, külmkapp tahab täitmist ja elu lihtsalt läheb edasi. Kui see kõlab tuttavalt, siis tea, et sa ei ole üksi. Viimaste aastate hinnatõus, kallinenud toit, energia, üürid ja laenumaks

Pole vist palju hullemaid valusid kui hambavalu. Täna hommikul ärkasin nagu iga teine inimene: ringutasin magusalt, panin kohvi tilkuma ja kutsuvalt mõrkjat vedelikku oodates läksin netti, et vaadata, millega maailm on vahepeal hakkama saanud. Ja siis järsku – põmm! – otsekui selgest taevast tundsin, kuidas hammas hakkas valutama. Ei mingit külma jäätise ja kuuma kohvi koosmõju või kanakondi järamisel tekkinud hambavigastust. Valu tuli ja jäi. Esimesed minutid püüdsin valu ei

Lauljatar Bonnie Tyleri surm kuidagi puudutas. Kuigi ma polnud tema suurim fänn, mäletan hästi, kuidas ta saatis oma kähehäälse lauluga mu lapsepõlve tegemisi-toimetamisi. Nüüd on ta kadunud varjude riiki ja mind on tabanud veider lein. Võtsin tassi kanget kohvi, vaatasin aknal ukerdavat hädas kärbest ja mõte kandus otsekui iseenesest surmale ja leinale. Kui kuuleme sõna lein, mõtleme enamasti kellegi surmale. Me kujutame ette musti riideid, matuseid, kaastundeavaldusi ja pis

Täna hommikul kohvi juures tabasin end sügavalt ohkamas ja pähe ronis vägisi mõte, mis hakkas mu ajus oma elu elama. Ega siis midagi, kallasin kohvi juurde ja andusin mõtisklustele. On ju nii, et inimene võib tahta ja jumal juhatada, aga tegelikkuses elu ei küsi luba, kui ta midagi muuta soovib. Ühel päeval võib sul olla töö, tervis, armastav suhe ja kindel tunne, et tulevik on sinu kontrolli all. Järgmisel hetkel võib üks telefonikõne, üks diagnoos, üks lahkuminek või üks oo

On üks hetk, mida paljud inimesed tunnevad. Sa vaatad peeglisse ja märkad, et püksid istuvad kuidagi kitsamalt kui aasta tagasi. Trepist üles minnes tekib hingeldus. Perearst mõõdab vererõhku ja ütleb, et see võiks olla madalam. Vereanalüüs näitab, et veresuhkur on normi ülemise piiri lähedal. Esialgu ei tundu see midagi erilist. Möönad, et võibolla tõesti on sul natuke ülekaalu või sutsuke kõrgem vererõhk. Aga just siin peitubki oht. Südamehaigused, kõrgvererõhutõbi ja II tü

Jalutasin mööda Emajõe serva ja nautisin kätte jõudvat suve. Päike paistis heledalt, mingi mutukas sumises mööda ja jõgi oli täis erinevaid veesõidukeid. Ja järsku kuulsin...naeru. Eeldasin automaatselt, et tegu on välismaalastega, kuna eestlased ju niisama ei naera. Kui, siis noored või täiskasvanud, kellel alkopudel näpus. Ent nüüd, vaata imet, möödus minust paarike, täitsa täiskasvanud, pealtnäha purukained...ja nad naersid jälle! See tegi kuidagi tuju heaks, hakkasin iseg

Isegi kõige halvematel päevadel ei jäta meie aju jonni ja töötab muudkui edasi. Ideed meie peas tulevad ja lähevad, mõned head, mõned kehvemad. Mõni mõte, näiteks ilus mälestus, meile meeldib ja soovime seda pikemalt oma peas edasi kedrata. Teinekord tuleb aga väga loll mõte, ise ka imestame, kust kuramuse kohast see pähe tee leides, aga näed, seal ta on. Vägisi tekib pähe küsimus: kuidas õppida oma pead korrastama, nii et seal valitseks mingisugunegi süsteem ja domineeriksid

Ükskõik, kas me tahame seda endale tunnistada või mitte, me kõik ihaldame, et oleksime austatud. Austus võib tulla teiste inimeste poolt ja siis on olemas ka selline nipiga elukas nagu eneseaustus. Kui meil austus puudub, on elu otse öeldes parajalt nõme: meie tuju ja enesehinnang on madal ja vurts edasi tegutsemiseks samahästi kui puudub. Kui aga meil on austusega kõik korras, tunneme end osakesena ühiskonnast ja meil on tegutsemiseks palju rohkem energiat. Milliste nippideg

Tänapäeval on palju võimalusi, kuidas oma elujärge parandada. Sageli on need seotud teiste inimestega, olgu selleks abikäeks kas sotsiaaltöötaja, terapeut või hoopis tugigrupp. Aga me kipume unustama, et ka üksinda on palju võimalusi, kuidas oma elu paremaks tuunida. Vaiksed hetked iseendaga võivad muuta rohkem kui inimesed arvavad Paljud inimesed kardavad üksindust. Sellepärast nad täidavad vaikuse telefoni, sotsiaalmeedia, mürarikka seltskonna või pideva tegevusega. Sest ü

Eelmises postituses puudutasin põgusalt teadmist, et mõnikord on targem vähem rääkida ja lastel teistel oma arvamust avaldada – sellest lihtsast nipist võidavad kõik. Hakkasin mõtlema, et millised on teised elutõed, mida järgides kergemalt elust läbi künda. Vaikuse jõud ehk kuidas jääda iseendaks maailmas, mis sunnib pidevalt ennast tõestama Me elame ajastul, kus inimesed räägivad kogu aeg. Oma mõtetest. Oma tunnetest. Oma saavutustest. Oma plaanidest. Iseendast. Kõik peab ol

Mida teha, kui kass otsekui kraabib hingekoopas ja kõik tundub nii ärev, nii plahvatusohtlik? See on väga vastik tunne, mõnikord tuleb täiesti iseenesest, põhjuseta. Kuidas tagasi saada rahulikku meeleollu, kuidas pääseda kassist rinnakorvi all? Hingerahu ei tule juhuslikult Siin ei ole ühe nipsuga kiiret ja kerget lahendust. Loevad väikesed mõtteviisid, mis muudavad elu vaiksemaks ja kergemaks. Paljud inimesed otsivad hingerahu nagu mingit salajast kohta. Nad arvavad, et ühe

Kuu lõpupoole, kui rahakotis vilistab tavaliselt tuul, veerevad mõtted otsekui iseenesest raha või üldisemalt rahatarkuse teemadele. Miks raha ei allu lihtsatele valemitele? Kuu alguses teed omast arust korraliku kalkulatsiooni, millest peaks jätkuma neljaks nädalaks, aga kuu lõpus on ikkagi – nagu laulis Gunnar Graps – järele jäänud vaid tühjad pihud. Ma olen seda küsimust endalt küsinud rohkem kui korra. Kas on olemas kindlad reeglid, mille järgi elades saab rikkaks? Midagi

Seda ei ole mina välja mõelnud, olen seda kuulnud mitmelt tuttavalt ja isegi oma psühhiaatrilt, et on eluliselt vajalik näha ka rasketel hetkedel probleemides huumorit – ja seda paranemise tööriistana ära kasutada. Olen mõistnud, et kui elu on raske ja meel must, siis huumor reeglina ei kõneta. Nali, mille peale oled ikka naernud, paneb õlgu kehitama ja püstijalakoomik, kes on tundunud alati naljakana, tundub kuidagi lame ja labane. Kui ma jälle naerma hakkan, siis ma tean, e