Ükskõik, kas me tahame seda endale tunnistada või mitte, me kõik ihaldame, et oleksime austatud. Austus võib tulla teiste inimeste poolt ja siis on olemas ka selline nipiga elukas nagu eneseaustus. Kui meil austus puudub, on elu otse öeldes parajalt nõme: meie tuju ja enesehinnang on madal ja vurts edasi tegutsemiseks samahästi kui puudub. Kui aga meil on austusega kõik korras, tunneme end osakesena ühiskonnast ja meil on tegutsemiseks palju rohkem energiat. Milliste nippideg

Tänapäeval on palju võimalusi, kuidas oma elujärge parandada. Sageli on need seotud teiste inimestega, olgu selleks abikäeks kas sotsiaaltöötaja, terapeut või hoopis tugigrupp. Aga me kipume unustama, et ka üksinda on palju võimalusi, kuidas oma elu paremaks tuunida. Vaiksed hetked iseendaga võivad muuta rohkem kui inimesed arvavad Paljud inimesed kardavad üksindust. Sellepärast nad täidavad vaikuse telefoni, sotsiaalmeedia, mürarikka seltskonna või pideva tegevusega. Sest ü

Eelmises postituses puudutasin põgusalt teadmist, et mõnikord on targem vähem rääkida ja lastel teistel oma arvamust avaldada – sellest lihtsast nipist võidavad kõik. Hakkasin mõtlema, et millised on teised elutõed, mida järgides kergemalt elust läbi künda. Vaikuse jõud ehk kuidas jääda iseendaks maailmas, mis sunnib pidevalt ennast tõestama Me elame ajastul, kus inimesed räägivad kogu aeg. Oma mõtetest. Oma tunnetest. Oma saavutustest. Oma plaanidest. Iseendast. Kõik peab ol

Mida teha, kui kass otsekui kraabib hingekoopas ja kõik tundub nii ärev, nii plahvatusohtlik? See on väga vastik tunne, mõnikord tuleb täiesti iseenesest, põhjuseta. Kuidas tagasi saada rahulikku meeleollu, kuidas pääseda kassist rinnakorvi all? Hingerahu ei tule juhuslikult Siin ei ole ühe nipsuga kiiret ja kerget lahendust. Loevad väikesed mõtteviisid, mis muudavad elu vaiksemaks ja kergemaks. Paljud inimesed otsivad hingerahu nagu mingit salajast kohta. Nad arvavad, et ühe

Kuu lõpupoole, kui rahakotis vilistab tavaliselt tuul, veerevad mõtted otsekui iseenesest raha või üldisemalt rahatarkuse teemadele. Miks raha ei allu lihtsatele valemitele? Kuu alguses teed omast arust korraliku kalkulatsiooni, millest peaks jätkuma neljaks nädalaks, aga kuu lõpus on ikkagi – nagu laulis Gunnar Graps – järele jäänud vaid tühjad pihud. Ma olen seda küsimust endalt küsinud rohkem kui korra. Kas on olemas kindlad reeglid, mille järgi elades saab rikkaks? Midagi

Seda ei ole mina välja mõelnud, olen seda kuulnud mitmelt tuttavalt ja isegi oma psühhiaatrilt, et on eluliselt vajalik näha ka rasketel hetkedel probleemides huumorit – ja seda paranemise tööriistana ära kasutada. Olen mõistnud, et kui elu on raske ja meel must, siis huumor reeglina ei kõneta. Nali, mille peale oled ikka naernud, paneb õlgu kehitama ja püstijalakoomik, kes on tundunud alati naljakana, tundub kuidagi lame ja labane. Kui ma jälle naerma hakkan, siis ma tean, e

Internetis on silma jäänud üleskutse, mis paistab esmapilgul väga lihtne, aga kui seda läbi teha üritad, on paras pusimine. Kui ma esimest korda nägin seda 21 päeva väljakutset, mõtlesin: “Ah, mis see siis ära ei ole.” Natuke distsipliini. Natuke enesearengut. Natuke “paremat mina”. Aga päris elu ei ole kunagi nii lihtne. 21 päeva väljakutse ei ole ainult oma harjumuste muutmine. See on kohtumine iseendaga. Ja see ei ole alati mugav. Ühesõnaga, projekt kestab siis 21 päeva ja

Kiirusta aeglaselt – miskipärast tuli täna hommikul meelde tarkusetera, kui korraga istusid kukil kümme asja, millega pidin toime tulema. Hetkeks haaras mind paanika: kuidas kõik saab tehtud, kui tähtajad tukuvad ja tundub, et kellale on pandud turbopatareid? Siis aga meenus teine tarkus, mis kuidagi maha rahustas, nimelt see, et tuleb mitte selga võtta kõike ühteaegu, vaid minuti kaupa, üks asi korraga. See kõik viis mõtiskluseni: k uidas aega hallata… ja mida teha siis, k

Täna nägin juhuslikult inimest tätoveeringuga, mis ütles väga lakooniliselt: USK, LOOTUS, ARMASTUS. Tean seda kombinatsiooni juba lapsepõlvest ja arvasin selle tähendust teadvat. Ent nüüd hakkasin mõtlema, kas ma olen ikka süvitsi aru saanud, mida see võlusõnade jada tegelikult tähendab. On sõnu, mida me kuuleme nii tihti, et need muutuvad peaaegu nähtamatuks. Usk. Lootus. Armastus. Need kõlavad nagu midagi, mida kirjutatakse kas pulmakutsetele, seinale raamidesse või ilusate

Tänagi lappasin hommikukohvi kõrvale vanu ajakirju ja torkas silma, et väga palju on räägitud inimeste tugevustest ja kuidas neid häid omadusi veel võimsamaks timmida. Aga kui inimene on nõrk ja ei suuda elu ahvatlustele vastu seista, mida tema peaks tegema? Kui palju on meie seas inimesi, kes võiksid ausa näoga püsti tõusta, endale vastu rinda taguda ja öelda: ”Jah, mina olen läbinisti tugev!” Ma arvan, et see protsent oleks tühine. Me kõik peame elama oma nõrkuste ja vigade

Aga just nii väitis hiljuti Mihhail Kõlvart. Samuti võttis nõuks bussisõidu üle nina kirtsutada Maire Aunaste, kellel sõnul kulgemine ühistranspordis Viljandist Tallinnasse on puhas õudusunenägu. Mina nii ei arva. Vanasti oli küll olukord teine: linnast linna viisid igivanad diisli järele haisvad bussid ja rongidel olid puuistmed, mis panid kannikad valutama. Tänapäeval on ühistransport moodne, kiire ja mugav. Ent miks paljude jaoks on auto endiselt ainuvõimalik ja ainusoliid

(ehk millal võtta tablett ja millal keeta teed) Mul on tunne, et iga eestlane seisab mingil hetkel elu jooksul sama küsimuse ees. Kui sul on köha, nohu ja tundub, et kogu maailm sinu ümber on pakitud vati sisse, tekib vajadus ja soov kiire lahenduse järele. Ja siis peas tekib kaks häält. Esimene ütleb: “Mine arsti juurde, võta ravimid, teadus on olemas põhjusega.” Teine sosistab: “Tee ingveriteed, pane villased sokid jalga ja lase vanaemal oma töö teha.” Ja kuskil nende kahe

(ehk kuidas meist sai rahvas, kes paljunemise asemel ostab toataimi) Kui ma olin laps, räägiti ikka, et eestlasi on niigi vähe ja seetõttu tuleb lapsi teha. See oli peaaegu nagu rahvuslik projekt. Umbes nagu laulupeod või kartulipanek – igaüks teeb oma osa. Täna tundub, et noored on selle projekti kohta saatnud kollektiivse e-kirja pealkirjaga: “Tänan pakkumast, aga ma mõtlen veel.” Eesti iive kukub nagu halvasti pargitud jalgratas. Iga aasta sünnib vähem lapsi ja statistika

See pikk ja kohmakavõitu pealkiri sai alguse ideest koristada kortermaja keldriboksi. Olin oma keldrisse vedanud igasugust koli ja vaba ruumi kippus väheseks jääma. Nii võtsin ühel nädalavahetusel südame rindu, sikutasin kindad kätte ja asusin tööle. Mõningase siblimise peale leidsin keldri kaugemast nurgast kastitäie vanu ajakirju. Need olid suunatud nii naistele kui meestele ja eakamad eksemplarid olid ligi sada aastat vanad. Kuna ma tegelikult koristada eriti ei viitsinud,

Kevadväsimus hiilib sageli koos lume sulamise ja lindude sirinaga. Ühtäkki tabad end mõttelt: miks ma olen korraga väsinud, ärritunud ja mitte päris mina – ja kuidas ma sellest välja tulen? Igal kevadel tabab see tunne mind üllatusena. Päike paistab rohkem. Päevad lähevad pikemaks. Kõik justkui ärkab. Aga mina? Mina lohisen. On peaaegu raudpolt, et kevadeti märkan järgmisi asju: · väikeste otsuste tegemine võtab igaviku · ärkan hilja ja jätan hommikusöögi vahele · olen justku

Kiluvõileibu meisterdades sai aju vabad käed. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas ta haigutas ja hakkas seejärel ärevalt nihelema, otsides uut mõttelõnga. Ma polnud ka kitsi mees ja andsin talle mõtisklusteks vahva teema. Kuidas olla patrioot väikeriigis, kus kõik tunnevad kõiki (või vähemalt tunnevad kedagi, kes tunneb)? 24. veebruaril tõmbab Eesti Vabariik selga oma piduliku kuue. Lipp lehvib, telekas peetakse kõnesid, kiluvõileivad saavad korraks ideoloogilise mõõtme ja keeg

Olid ajad, kui usk tähendas minu jaoks mingit veidrat kirikute ja preestritega palistatud jama ning ma ei viitsinud sellesse teemasse üldse sukelduda. Usk iseendasse oli nii loomulik asi, et ka selle üle ei tasunud pead murda. Ühesõnaga, usk kui selline ei mänginud mu elus mitte mingisugust rolli. Tegelikult ei ole usuküsimus üldse nii lihtne, et saaksid sellele vastata lühilausega ”jah” või ”ei”. Meie aju ei talu tähendusetust, oleme harjunud otsima igale asjale märke või tä

Paar päeva tagasi juhtusin kokku hea tuttavaga, kes on 61-aastane. Vahetasime uudiseid ja ma ei jõudnud ära kuulata, milliseid suuri plaane ta oma eluga teha tahtis. Küll minna õppima, vahetada töökohta ja hakata maja ehitama. Ma kuulasin ja kuulasin ning vajusin üha enam lonti, sest mina elan hetkes või maksimaalselt tänases päevas ning olen üldse loobunud unistamast. Lõpuks ei jaksanud ma sõbra vadinat ära kuulata ka käratasin üsna kurjalt: ”Kuule, lõpeta, saja aasta pärast

Täna hommikul juhtus veidi pentsik lugu. Kõigepealt helistas sõber, kes teatas, et on oma naisega ära leppinud. Ma polnud kiidusõnadega kitsi, kiitsin teda päris hunnik aega. Seejärel lõpetasin kõne, haarasin kohvitassi ja avastasin imestusega, et olen selle juba automaatselt tühjaks luristanud. Mu aju ütles seepeale kohe: ”Aga valmista endale veel üks larts kohvi, milles küsimus?” Samas olen sellesama ajuga endale seadnud piirangu, et üle ühe tassi kohvi ma hommikuti ei joo.

Kui sul läheb hästi, saad reeglina endaga päris hästi läbi. Kõik ju areneb libedalt – järelikult oled ka sina ise täitsa okei tüüp. Mis aga juhtub siis, kui jääd elu hammasrataste vahele ja asjad liiguvad suure kolinaga allamäge? Kuidas endaga hakkama saada juhul, kui tunned, et terve maailm kipub sind väiksemaks tegema ja jalge alla tallama? Juhtub ju see, et elu hapuks minnes mõranevad sinu eneseaustus ja minapilt tuhandeks killuks. Kui sinu elus toimub mõni suurem negatiiv