Täna hommikul juhtus veidi pentsik lugu. Kõigepealt helistas sõber, kes teatas, et on oma naisega ära leppinud. Ma polnud kiidusõnadega kitsi, kiitsin teda päris hunnik aega. Seejärel lõpetasin kõne, haarasin kohvitassi ja avastasin imestusega, et olen selle juba automaatselt tühjaks luristanud. Mu aju ütles seepeale kohe: ”Aga valmista endale veel üks larts kohvi, milles küsimus?” Samas olen sellesama ajuga endale seadnud piirangu, et üle ühe tassi kohvi ma hommikuti ei joo.

Kui sul läheb hästi, saad reeglina endaga päris hästi läbi. Kõik ju areneb libedalt – järelikult oled ka sina ise täitsa okei tüüp. Mis aga juhtub siis, kui jääd elu hammasrataste vahele ja asjad liiguvad suure kolinaga allamäge? Kuidas endaga hakkama saada juhul, kui tunned, et terve maailm kipub sind väiksemaks tegema ja jalge alla tallama? Juhtub ju see, et elu hapuks minnes mõranevad sinu eneseaustus ja minapilt tuhandeks killuks. Kui sinu elus toimub mõni suurem negatiiv

Kui meil valutab hing, on see vaimse tervise probleem, ja sellest räägitakse üha enam. Mis on muidugi tore. Aga kuidas hakkama saada siis, kui sind painab vana „hea“ füüsiline valu? Mida teha, kui sul on kohutav hambavalu, piinavalt puuriv kõrvavalu või valude kuningas, elektrilööke üle keha laiali saatev seljavalu? Algav aasta on mind „õnnistanud“ mitme sellise füüsilise valu kogemisega. Muidugi oli esimeseks sammuks võtta ette arstivisiit. Mida aga teha, kui oodatud lahendu

Nii mulle öeldi, kui end korraks unustasin ja väiksemas seltskonnas välispoliitilistel teemadel ohkima ning puhkima kukkusin. Esimese hooga isegi veidi solvusin: et mis mõttes nagu! Siis aga rahunesin, isegi naeratasin ja õhtul, kui aega oli volilt käes ja sain üksinda köögis teetassi kõrval mõtteid mõlgutada, hakkas mulle see ütlemine isegi meeldima. Tegelikult ju ongi sageli nii, et aeg-ajalt muutume vabatahtlikeks kaameliteks ja tassime kaasas asju, mis ei kuulu tegelikult

Jalutan mina üle Tartu Raekoja platsi ja järsku kuulen, et selja taga võimendub mingisugune kõnekõmin. Algul ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu, kesklinn, palju rahvast, ikka ju räägitakse. Äkki kuulsin väga selgelt: „Kosmoses ei kuule keegi, kui sa karjud” ja minust möödusid kaks elavast vestlusest haaratud noormeest. Ilmselt tudengid, ma ei tea. Millegipärast jäi see ütlus mind kummitama. Kõndisin edasi Pirogovi pargi suunas ja jätkasin mõtisklemist. See ütlus kosmo

Aastaring on märkamatult täis tiksumas, seega on käes aeg pöörata pilk möödunule, et teha tehtust (ja tegemata jätmistest) kokkuvõtteid. Tegelikult ei, jätame aasta 2025 laiali lammutamise ja analüüsimise teiseks korraks. Täna paelub mu mõttekobarat hoopis teine teema. Nimelt see, et inimestel on ju kombeks anda vahetult enne uue aasta saabumist igasuguseid lubadusi. No et uuest aastast hakkan dieeti pidama, käin trennis, otsin uue töö, koristan ära pööningu või teab mis tuha

On üks kaval vaenlane, kes hiilib ligi eriti vaikselt. Ta ei tule pasunaga, ei tee lärmi ega küsi luba. Tema nimi on istumine. Ma ei mäleta, kes seda ütles või kustkohast seda lugesin, aga meeles on tore tarkusetera: kui keha ei liigu, hakkab ka aju pidžaamas ringi käima. Aju on uskumatult tark organ. Ta juhib hingamist, mäletab kõiki PIN-koode (või noh, enamuse neist) ja tuletab meelde piinlikke hetki aastast 2007 täpselt kell 3 öösel. Aga tal on üks suur nõrkus: ta muutub v

Mõned päevad tagasi juhtusin kokku inimesega, kellega läks jutuks. No teate küll, mõnikord hakkad rääkima mitte asjalikel teemadel nagu päevapoliitika ja ilm, vaid kukud heietama asjadest, millel pole otsa ega äärt. Nojah, ja vestluse käigus juhtusin mainima, et olen just viimasel ajal leidnud taas endaga kontakti ja õppinud oma minaga uuesti rääkima. Mu jutukaaslane jäi järsku maru kidakeelseks, põrnitses mind altkulmu ja pomises midagi arusaamatut. Küsisin imestunult, mille