(ehk kuidas meist sai rahvas, kes paljunemise asemel ostab toataimi) Kui ma olin laps, räägiti ikka, et eestlasi on niigi vähe ja seetõttu tuleb lapsi teha. See oli peaaegu nagu rahvuslik projekt. Umbes nagu laulupeod või kartulipanek – igaüks teeb oma osa. Täna tundub, et noored on selle projekti kohta saatnud kollektiivse e-kirja pealkirjaga: “Tänan pakkumast, aga ma mõtlen veel.” Eesti iive kukub nagu halvasti pargitud jalgratas. Iga aasta sünnib vähem lapsi ja statistika

See pikk ja kohmakavõitu pealkiri sai alguse ideest koristada kortermaja keldriboksi. Olin oma keldrisse vedanud igasugust koli ja vaba ruumi kippus väheseks jääma. Nii võtsin ühel nädalavahetusel südame rindu, sikutasin kindad kätte ja asusin tööle. Mõningase siblimise peale leidsin keldri kaugemast nurgast kastitäie vanu ajakirju. Need olid suunatud nii naistele kui meestele ja eakamad eksemplarid olid ligi sada aastat vanad. Kuna ma tegelikult koristada eriti ei viitsinud,

Kevadväsimus hiilib sageli koos lume sulamise ja lindude sirinaga. Ühtäkki tabad end mõttelt: miks ma olen korraga väsinud, ärritunud ja mitte päris mina – ja kuidas ma sellest välja tulen? Igal kevadel tabab see tunne mind üllatusena. Päike paistab rohkem. Päevad lähevad pikemaks. Kõik justkui ärkab. Aga mina? Mina lohisen. On peaaegu raudpolt, et kevadeti märkan järgmisi asju: · väikeste otsuste tegemine võtab igaviku · ärkan hilja ja jätan hommikusöögi vahele · olen justku

Kiluvõileibu meisterdades sai aju vabad käed. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas ta haigutas ja hakkas seejärel ärevalt nihelema, otsides uut mõttelõnga. Ma polnud ka kitsi mees ja andsin talle mõtisklusteks vahva teema. Kuidas olla patrioot väikeriigis, kus kõik tunnevad kõiki (või vähemalt tunnevad kedagi, kes tunneb)? 24. veebruaril tõmbab Eesti Vabariik selga oma piduliku kuue. Lipp lehvib, telekas peetakse kõnesid, kiluvõileivad saavad korraks ideoloogilise mõõtme ja keeg

Olid ajad, kui usk tähendas minu jaoks mingit veidrat kirikute ja preestritega palistatud jama ning ma ei viitsinud sellesse teemasse üldse sukelduda. Usk iseendasse oli nii loomulik asi, et ka selle üle ei tasunud pead murda. Ühesõnaga, usk kui selline ei mänginud mu elus mitte mingisugust rolli. Tegelikult ei ole usuküsimus üldse nii lihtne, et saaksid sellele vastata lühilausega ”jah” või ”ei”. Meie aju ei talu tähendusetust, oleme harjunud otsima igale asjale märke või tä

Paar päeva tagasi juhtusin kokku hea tuttavaga, kes on 61-aastane. Vahetasime uudiseid ja ma ei jõudnud ära kuulata, milliseid suuri plaane ta oma eluga teha tahtis. Küll minna õppima, vahetada töökohta ja hakata maja ehitama. Ma kuulasin ja kuulasin ning vajusin üha enam lonti, sest mina elan hetkes või maksimaalselt tänases päevas ning olen üldse loobunud unistamast. Lõpuks ei jaksanud ma sõbra vadinat ära kuulata ka käratasin üsna kurjalt: ”Kuule, lõpeta, saja aasta pärast

Täna hommikul juhtus veidi pentsik lugu. Kõigepealt helistas sõber, kes teatas, et on oma naisega ära leppinud. Ma polnud kiidusõnadega kitsi, kiitsin teda päris hunnik aega. Seejärel lõpetasin kõne, haarasin kohvitassi ja avastasin imestusega, et olen selle juba automaatselt tühjaks luristanud. Mu aju ütles seepeale kohe: ”Aga valmista endale veel üks larts kohvi, milles küsimus?” Samas olen sellesama ajuga endale seadnud piirangu, et üle ühe tassi kohvi ma hommikuti ei joo.

Kui sul läheb hästi, saad reeglina endaga päris hästi läbi. Kõik ju areneb libedalt – järelikult oled ka sina ise täitsa okei tüüp. Mis aga juhtub siis, kui jääd elu hammasrataste vahele ja asjad liiguvad suure kolinaga allamäge? Kuidas endaga hakkama saada juhul, kui tunned, et terve maailm kipub sind väiksemaks tegema ja jalge alla tallama? Juhtub ju see, et elu hapuks minnes mõranevad sinu eneseaustus ja minapilt tuhandeks killuks. Kui sinu elus toimub mõni suurem negatiiv

Kui meil valutab hing, on see vaimse tervise probleem, ja sellest räägitakse üha enam. Mis on muidugi tore. Aga kuidas hakkama saada siis, kui sind painab vana „hea“ füüsiline valu? Mida teha, kui sul on kohutav hambavalu, piinavalt puuriv kõrvavalu või valude kuningas, elektrilööke üle keha laiali saatev seljavalu? Algav aasta on mind „õnnistanud“ mitme sellise füüsilise valu kogemisega. Muidugi oli esimeseks sammuks võtta ette arstivisiit. Mida aga teha, kui oodatud lahendu

Nii mulle öeldi, kui end korraks unustasin ja väiksemas seltskonnas välispoliitilistel teemadel ohkima ning puhkima kukkusin. Esimese hooga isegi veidi solvusin: et mis mõttes nagu! Siis aga rahunesin, isegi naeratasin ja õhtul, kui aega oli volilt käes ja sain üksinda köögis teetassi kõrval mõtteid mõlgutada, hakkas mulle see ütlemine isegi meeldima. Tegelikult ju ongi sageli nii, et aeg-ajalt muutume vabatahtlikeks kaameliteks ja tassime kaasas asju, mis ei kuulu tegelikult

Jalutan mina üle Tartu Raekoja platsi ja järsku kuulen, et selja taga võimendub mingisugune kõnekõmin. Algul ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu, kesklinn, palju rahvast, ikka ju räägitakse. Äkki kuulsin väga selgelt: „Kosmoses ei kuule keegi, kui sa karjud” ja minust möödusid kaks elavast vestlusest haaratud noormeest. Ilmselt tudengid, ma ei tea. Millegipärast jäi see ütlus mind kummitama. Kõndisin edasi Pirogovi pargi suunas ja jätkasin mõtisklemist. See ütlus kosmo

Aastaring on märkamatult täis tiksumas, seega on käes aeg pöörata pilk möödunule, et teha tehtust (ja tegemata jätmistest) kokkuvõtteid. Tegelikult ei, jätame aasta 2025 laiali lammutamise ja analüüsimise teiseks korraks. Täna paelub mu mõttekobarat hoopis teine teema. Nimelt see, et inimestel on ju kombeks anda vahetult enne uue aasta saabumist igasuguseid lubadusi. No et uuest aastast hakkan dieeti pidama, käin trennis, otsin uue töö, koristan ära pööningu või teab mis tuha

On üks kaval vaenlane, kes hiilib ligi eriti vaikselt. Ta ei tule pasunaga, ei tee lärmi ega küsi luba. Tema nimi on istumine. Ma ei mäleta, kes seda ütles või kustkohast seda lugesin, aga meeles on tore tarkusetera: kui keha ei liigu, hakkab ka aju pidžaamas ringi käima. Aju on uskumatult tark organ. Ta juhib hingamist, mäletab kõiki PIN-koode (või noh, enamuse neist) ja tuletab meelde piinlikke hetki aastast 2007 täpselt kell 3 öösel. Aga tal on üks suur nõrkus: ta muutub v

Mõned päevad tagasi juhtusin kokku inimesega, kellega läks jutuks. No teate küll, mõnikord hakkad rääkima mitte asjalikel teemadel nagu päevapoliitika ja ilm, vaid kukud heietama asjadest, millel pole otsa ega äärt. Nojah, ja vestluse käigus juhtusin mainima, et olen just viimasel ajal leidnud taas endaga kontakti ja õppinud oma minaga uuesti rääkima. Mu jutukaaslane jäi järsku maru kidakeelseks, põrnitses mind altkulmu ja pomises midagi arusaamatut. Küsisin imestunult, mille

Täna oli ärgates kuidagi väga kurb olla. Ei tea isegi, miks. Võibolla sellepärast, et aknast õue piiludes ei valitsenud seal ilus valge jõuluilm, vaid mingi kole hall plönn. Sellepärast otsustasin oma igapäevast rutiini muuta ja mitte minna jalutama, vaid hoopis jääda koju ja teha üks tore larakas pannkooke. Mõeldud-tehtud. Hakkasin kohe siblima, meeleolu kõrgendamiseks süütasin söögilaual küünla. See aga, kurinahk, viis mõtted hoopis mujale. Isegi niivõrd, et viskasin koogik

On üks piirkond meie elus, mis on samaaegselt nii hubane kui ohtlik, nii soojalt meeldiv kui salakaval – mugavustsoon. See on nagu pehme diivan, mille peale istud ainult hetkeks… ja äkki avastad, et 2026 on kohe-kohe ukse taga ja sa pole endiselt õppinud ära seda TikToki tantsu ega teinud ühtegi oma “unistuste projekti”. Sest noh – diivan, tekike, turvaline rutiin ja Aktuaalne Kaamera koos Astrid Kanneliga - kellel oleks südant need hüljata? Mugavustsoon on nagu ülemurelik va

Täna hommikul keset mõnusat hommikukohvi tarbimist langes pilk raamaturiiulile ja kohe oli päevaplaan paigas: raamaturiiuli sorteerimine ja kraamimine. (Mul on kombeks paar korda aastat raamatuid natuke tuulutada ja uutele teostele ruumi teha nende raamatute arvelt, mis enam hinge ei kosuta). Koristades sattus näppu tarkuseterade ja muidu toredate üteluste raamatuke. Lõin selle suvalise koha pealt lahti ja juba kargaski silma huvitav mõte. Et inimesed on natuke nagu kaktused:

Elu on nagu Eesti ilm: just siis kui hakkab päike paistma, saab keegi kuskil kõrgel (olgu see siis Jumal, Kosmos, Universum või Looduse Emand) aru, et midagi on nüüd liiga toredasti ja saadab sulle kraesse külma tuule, mis viib sul mütsi peast ja usu südamest. Mis kõige hullem, sageli satub Jumal (nimetagem teda hetkel nii) oma tegevusest hoogu ja tulistab sind ikka ja jälle uute ebaõnnestumistega, otsekui testides sinu selgroo tugevust. Ja sina, vaeseke, muudkui ägised üha s

Viimased paar-kolm nädalat on olnud väga rasked. Seda kõikides sektorites, olgu selleks siis kas füüsiline või vaimne tervis, suhted inimestega või kasvõi tilkuv kraan köögis (tegelikult, neid koduseid koostööst keelduvaid atribuute on veelgi). Kui kõikvõimalikud probleemid järjest pea peale kuhjuvad ja midagi eriti ei lahene, avaldub see paratamatult mõju inimese mõtlemises ja käitumises. On ju kummaline, kuidas elu toimib. Kui sul läheb hästi – töö edeneb, päike paistab ja

Päevad pole vennakesed. Kohe üldse mitte. Mõnikord tunned, et elu edeneb päris hästi, suhted lähedastega on head, töö juures on kõik korras ja meeleolu stabiilne. On üks tõsiasi, mida me kõik teame, aga keegi ei taha väga tunnistada:  meis kõigis elavad deemonid. Ei, mitte sarvedega ega väävlihaisused olendid, vaid palju peenemad ja salakavalamad tegelased – need, kes sosistavad kõrva, et “sa ei saa hakkama”, “ära parem proovi”, “teised on sinust paremad” või “ah, milleks üld