Paar päeva tagasi juhtusin kokku hea tuttavaga, kes on 61-aastane. Vahetasime uudiseid ja ma ei jõudnud ära kuulata, milliseid suuri plaane ta oma eluga teha tahtis. Küll minna õppima, vahetada töökohta ja hakata maja ehitama. Ma kuulasin ja kuulasin ning vajusin üha enam lonti, sest mina elan hetkes või maksimaalselt tänases päevas ning olen üldse loobunud unistamast. Lõpuks ei jaksanud ma sõbra vadinat ära kuulata ka käratasin üsna kurjalt: ”Kuule, lõpeta, saja aasta pärast

Täna hommikul juhtus veidi pentsik lugu. Kõigepealt helistas sõber, kes teatas, et on oma naisega ära leppinud. Ma polnud kiidusõnadega kitsi, kiitsin teda päris hunnik aega. Seejärel lõpetasin kõne, haarasin kohvitassi ja avastasin imestusega, et olen selle juba automaatselt tühjaks luristanud. Mu aju ütles seepeale kohe: ”Aga valmista endale veel üks larts kohvi, milles küsimus?” Samas olen sellesama ajuga endale seadnud piirangu, et üle ühe tassi kohvi ma hommikuti ei joo.

Kui sul läheb hästi, saad reeglina endaga päris hästi läbi. Kõik ju areneb libedalt – järelikult oled ka sina ise täitsa okei tüüp. Mis aga juhtub siis, kui jääd elu hammasrataste vahele ja asjad liiguvad suure kolinaga allamäge? Kuidas endaga hakkama saada juhul, kui tunned, et terve maailm kipub sind väiksemaks tegema ja jalge alla tallama? Juhtub ju see, et elu hapuks minnes mõranevad sinu eneseaustus ja minapilt tuhandeks killuks. Kui sinu elus toimub mõni suurem negatiiv

Kui meil valutab hing, on see vaimse tervise probleem, ja sellest räägitakse üha enam. Mis on muidugi tore. Aga kuidas hakkama saada siis, kui sind painab vana „hea“ füüsiline valu? Mida teha, kui sul on kohutav hambavalu, piinavalt puuriv kõrvavalu või valude kuningas, elektrilööke üle keha laiali saatev seljavalu? Algav aasta on mind „õnnistanud“ mitme sellise füüsilise valu kogemisega. Muidugi oli esimeseks sammuks võtta ette arstivisiit. Mida aga teha, kui oodatud lahendu

Nii mulle öeldi, kui end korraks unustasin ja väiksemas seltskonnas välispoliitilistel teemadel ohkima ning puhkima kukkusin. Esimese hooga isegi veidi solvusin: et mis mõttes nagu! Siis aga rahunesin, isegi naeratasin ja õhtul, kui aega oli volilt käes ja sain üksinda köögis teetassi kõrval mõtteid mõlgutada, hakkas mulle see ütlemine isegi meeldima. Tegelikult ju ongi sageli nii, et aeg-ajalt muutume vabatahtlikeks kaameliteks ja tassime kaasas asju, mis ei kuulu tegelikult

Jalutan mina üle Tartu Raekoja platsi ja järsku kuulen, et selja taga võimendub mingisugune kõnekõmin. Algul ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu, kesklinn, palju rahvast, ikka ju räägitakse. Äkki kuulsin väga selgelt: „Kosmoses ei kuule keegi, kui sa karjud” ja minust möödusid kaks elavast vestlusest haaratud noormeest. Ilmselt tudengid, ma ei tea. Millegipärast jäi see ütlus mind kummitama. Kõndisin edasi Pirogovi pargi suunas ja jätkasin mõtisklemist. See ütlus kosmo

Aastaring on märkamatult täis tiksumas, seega on käes aeg pöörata pilk möödunule, et teha tehtust (ja tegemata jätmistest) kokkuvõtteid. Tegelikult ei, jätame aasta 2025 laiali lammutamise ja analüüsimise teiseks korraks. Täna paelub mu mõttekobarat hoopis teine teema. Nimelt see, et inimestel on ju kombeks anda vahetult enne uue aasta saabumist igasuguseid lubadusi. No et uuest aastast hakkan dieeti pidama, käin trennis, otsin uue töö, koristan ära pööningu või teab mis tuha

On üks kaval vaenlane, kes hiilib ligi eriti vaikselt. Ta ei tule pasunaga, ei tee lärmi ega küsi luba. Tema nimi on istumine. Ma ei mäleta, kes seda ütles või kustkohast seda lugesin, aga meeles on tore tarkusetera: kui keha ei liigu, hakkab ka aju pidžaamas ringi käima. Aju on uskumatult tark organ. Ta juhib hingamist, mäletab kõiki PIN-koode (või noh, enamuse neist) ja tuletab meelde piinlikke hetki aastast 2007 täpselt kell 3 öösel. Aga tal on üks suur nõrkus: ta muutub v

Mõned päevad tagasi juhtusin kokku inimesega, kellega läks jutuks. No teate küll, mõnikord hakkad rääkima mitte asjalikel teemadel nagu päevapoliitika ja ilm, vaid kukud heietama asjadest, millel pole otsa ega äärt. Nojah, ja vestluse käigus juhtusin mainima, et olen just viimasel ajal leidnud taas endaga kontakti ja õppinud oma minaga uuesti rääkima. Mu jutukaaslane jäi järsku maru kidakeelseks, põrnitses mind altkulmu ja pomises midagi arusaamatut. Küsisin imestunult, mille

Täna oli ärgates kuidagi väga kurb olla. Ei tea isegi, miks. Võibolla sellepärast, et aknast õue piiludes ei valitsenud seal ilus valge jõuluilm, vaid mingi kole hall plönn. Sellepärast otsustasin oma igapäevast rutiini muuta ja mitte minna jalutama, vaid hoopis jääda koju ja teha üks tore larakas pannkooke. Mõeldud-tehtud. Hakkasin kohe siblima, meeleolu kõrgendamiseks süütasin söögilaual küünla. See aga, kurinahk, viis mõtted hoopis mujale. Isegi niivõrd, et viskasin koogik

On üks piirkond meie elus, mis on samaaegselt nii hubane kui ohtlik, nii soojalt meeldiv kui salakaval – mugavustsoon. See on nagu pehme diivan, mille peale istud ainult hetkeks… ja äkki avastad, et 2026 on kohe-kohe ukse taga ja sa pole endiselt õppinud ära seda TikToki tantsu ega teinud ühtegi oma “unistuste projekti”. Sest noh – diivan, tekike, turvaline rutiin ja Aktuaalne Kaamera koos Astrid Kanneliga - kellel oleks südant need hüljata? Mugavustsoon on nagu ülemurelik va

Täna hommikul keset mõnusat hommikukohvi tarbimist langes pilk raamaturiiulile ja kohe oli päevaplaan paigas: raamaturiiuli sorteerimine ja kraamimine. (Mul on kombeks paar korda aastat raamatuid natuke tuulutada ja uutele teostele ruumi teha nende raamatute arvelt, mis enam hinge ei kosuta). Koristades sattus näppu tarkuseterade ja muidu toredate üteluste raamatuke. Lõin selle suvalise koha pealt lahti ja juba kargaski silma huvitav mõte. Et inimesed on natuke nagu kaktused:

Elu on nagu Eesti ilm: just siis kui hakkab päike paistma, saab keegi kuskil kõrgel (olgu see siis Jumal, Kosmos, Universum või Looduse Emand) aru, et midagi on nüüd liiga toredasti ja saadab sulle kraesse külma tuule, mis viib sul mütsi peast ja usu südamest. Mis kõige hullem, sageli satub Jumal (nimetagem teda hetkel nii) oma tegevusest hoogu ja tulistab sind ikka ja jälle uute ebaõnnestumistega, otsekui testides sinu selgroo tugevust. Ja sina, vaeseke, muudkui ägised üha s

Viimased paar-kolm nädalat on olnud väga rasked. Seda kõikides sektorites, olgu selleks siis kas füüsiline või vaimne tervis, suhted inimestega või kasvõi tilkuv kraan köögis (tegelikult, neid koduseid koostööst keelduvaid atribuute on veelgi). Kui kõikvõimalikud probleemid järjest pea peale kuhjuvad ja midagi eriti ei lahene, avaldub see paratamatult mõju inimese mõtlemises ja käitumises. On ju kummaline, kuidas elu toimib. Kui sul läheb hästi – töö edeneb, päike paistab ja

Päevad pole vennakesed. Kohe üldse mitte. Mõnikord tunned, et elu edeneb päris hästi, suhted lähedastega on head, töö juures on kõik korras ja meeleolu stabiilne. On üks tõsiasi, mida me kõik teame, aga keegi ei taha väga tunnistada:  meis kõigis elavad deemonid. Ei, mitte sarvedega ega väävlihaisused olendid, vaid palju peenemad ja salakavalamad tegelased – need, kes sosistavad kõrva, et “sa ei saa hakkama”, “ära parem proovi”, “teised on sinust paremad” või “ah, milleks üld

Sellel nädalavahetusel võtsin korraks aja maha, jalutasin Emajõe äärde, leidsin suure vaevaga vaba pingi, sahistasin jalgadega kuldkollastes lehtedes ja lasksin mõtetel vabalt voolata. Mõnus oli. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas argimured taanduvad häbelikult kuhugi kaugusesse ja aset võtavad hoopis rõõmsamad, heas mõttes melanhoolsed heietused. Kui suvi on nagu särtsakas sõber, kes kutsub sind rannas tantsima ja päikese käes naerma, siis sügis on see mõtlik kunstnik, kes ma

Mõned ööd tagasi ärkasin võpatades. Külm higi jooksis sirinal, süda tagus nagu märtsijänesel ja kurgus pulbitses, nii nagu oleks pool torti korraga alla kugistanud ja see otsiks nüüd meeleheitlikult tagasi teed väljapääsu suunas. Proovisin ennast liigutada ja ehmusin uuesti poolkangeks: ma ei suutnud asendit vahetada, sest vähimagi ponnistuse korral oleks südamest justkui tuliste tangidega kinni võetud. Selge, nüüd on see käes! Esimene mõte oli, et infarkt või insult. Lausa n

Kas sa mäletad veel seda tunnet, kui ärkad hommikul ja… mitte midagi pole ees? Mitte ühtegi punast täppi kalendris, mitte ühte...

Eestlane ja üksiolek – kõlab nagu vana sõprade paar. Meil on isegi rahvustoiduks kama, mida saab süüa täiesti üksi ja ilma suurema...

Täna öösel ärkasin kell kolm. Algul ei saanud arugi, miks see juhtus. Peavalu nagu polnud, liigesed ei tulitanud, hirmuund ka ei...