Kas oled kunagi läinud teise tuppa ja unustanud, mille pärast sa sinna tulid? Või seisnud tänaval vastutulijaga, kelle nägu on täiesti tuttav, kuid nimi on justkui kuhugi peitu pugenud? Võib-olla oled tahtnud meenutada mõnd sõna, mis on sul keelel, aga mida sa kuidagi kätte ei saa. Selliseid hetki tuleb ette peaaegu kõigil. Nooremas eas naerame nende üle ja läheme edasi. Vanemaks saades võib aga tekkida hoopis teine mõte: kas see on lihtsalt tavaline hajameelsus või hakkab mu

Täna sain sõbralt telefonikõne, mis mind väga vihastas. No kohe väga. Pärast vaatasin peeglisse, nägin oma pahurat nägu ja järsku tundsin, et teadvus tahab mulle meenutada üht väga olulist elutõde. Nimelt, on asju, mida suudame teistele andestada. Mõnikord kulub selleks aastaid, kuid lõpuks mõistame, et ei taha enam kanda viha inimese vastu, kes meile haiget tegi. Saame aru, et juhtunut ei saa olematuks muuta ja et pidev kibestumine teeb haiget ka sellele, kes seda endas kann

Täna räägin sellest, miks kõik inimesed, kellega koos naerame, ei oska meie kõrval olla siis, kui naeratus kaob. Mõnikord ei saa me teada, kes on meie sõbrad siis, kui kõik läheb hästi. Saame sellest teada hoopis siis, kui midagi läheb valesti. Näiteks, kui kaotame töö. Kui suhe puruneb. Kui tervis veab alt või lein võtab sõnad suust. Või kui ärkame ühel hommikul teadmisega, et me ei jaksa enam olla need rõõmsad ja hakkajad inimesed, keda teised on harjunud tundma. Just siis

Täna hommikul kohvi mekkides ja võiküpsist peale nosides kerkis ühtäkki pähe huvitav mõte. Nimelt: meile meeldib mõelda, et paranemine on midagi ilusat. Et ühel päeval saab inimene aru, mis tema elus valesti oli, teeb vajalikud otsused, jätab vana elu selja taha ja hakkab tasapisi paremaks muutuma. Ta õpib ennast armastama, leiab sisemise rahu, loob uued harjumused ja vaatab tulevikku lootusrikkalt. Täpselt nagu filmis, eks. Filmidest ja raamatutest oleme õppinud, et kõigepea

On päevi, mil ärkad üles ja saad juba esimese paari minuti jooksul aru, et täna ei ole see päev. Mitte tingimata sellepärast, et midagi oleks halvasti juhtunud. Keegi ei ole surnud, telefon ei ole katki ega keegi pole sind maha jätnud. Väljas võib olla isegi ilus ilm. Aga sellest hoolimata on sees mingi kummaline tunne. Nagu oleksid ärganud maailmas, mille kasutusjuhend on ära kaotatud. Sa vaatad enda ümber ja mõtled: kuramus, mida ma siin üldse teen? Ja kõige hullem on võib

Elan kõige tavalisemas kortermajas. Minu kohale kolisid ukrainlased, toredad, aga väga kärarikkad. Ühel hetkel otsustasid nad, et on parim aeg vannitoa remondiks. Kuidagi oskasid nad nii toimetada, et minu vannitoa laest hakkas vett tilkuma. Lakke tekkis inetu pruun niiskuseplekk. Mossitasin veidi, ukrainlased laiutasid käsi – tegijal juhtuvat ikka. Väikese arupidamise peale ostsin pisikese värvirulli ja hästi nunnu suurusega värvipoti. Otsustasin, et mina meistrimeest ei kut

Kui rääkida emotsionaalsest väsimusest, tekib automaatselt silme ette trööstitu pilt nurgast kössitavast kurvast kujust, kellel on väga paha olla. Aga tegelikult ei tähenda emotsionaalne väsimus alati füüsilist kokkuvarisemist. Vahel näeb see välja hoopis nagu motivatsioonipuudus, ükskõiksus, ärrituvus või tunne, et „ma peaksin rohkem pingutama“. Meie päevad on väga erinevad. On hommikuid, mil ärkad üles ja juba enne voodist tõusmist tunned, et oled väsinud. Mitte tingimata k

Märkamatult on kätte jõudnud sügis oma kõledate tuulte, kirjude lehtede, pori ja…ärevusega. Suvel polnud suurt häda midagi: päike siras kogu aeg, palavus tahtis ära tappa ja akna taga käratsesid ööpäevaringselt naabri ukrainlastest lapsed – ühesõnaga, elu nagu lill. Aga nüüd, sügisel…oeh. Ma kohe tunnen, et mida lühemaks päevad jäävad, seda usinamaks muutub deemon päikesepõimiku all, kes muudkui ketrab ja ketrab seda vastikut ärevuseputru. Misasi see ärevus on, mida ta endast

Sorisin mõni aeg tagasi Facebooki sõprade nimekirjas, et leida head kamraadi. Ühtäkki märkasin, et suur osa minu tutvusringkonnast on juba aastaid vana ja uusi tuttavaid on viimase paari aasta jooksul lisandunud vaid mõni üksik. Hm, miks see nii on? Miks tuleb nooruspõlves uusi tuttavaid uksest ja aknast, aga vanemast peast kahaneb uute kontaktide tekkimine miinimumini? Minu meelest vajab see teema lahti harutamist. On kummaline, kuidas lapsena tundub sõprade leidmine nii lih

Olen tähele pannud, et sageli pole mitte edasiviivaks jõuks, vaid hoopis takistavaks teguriks – täiuslikkuse taotlus. Olgu see siis peresuhte loomisel, söögitegemisel või kasvõi sokisahtli korrastamisel. Miks see ometi nii on? Mina arvan, et vastuse saamiseks tuleb tagasi minna lapsepõlve. Meile on juba lapsest saadik õpetatud, et tuleb anda endast parim. See kõlab ju iseenesest hästi: õpi korralikult, tee korralikult, pinguta, ära anna alla, tee paremini – ühesõnaga, ole par

Kuidagi juhtus nii, et oskasin haigeks jääda. Ega siis midagi, kummelitee ja voodirežiim. Ühtäkki avastasin, et kogu maailma aeg on minu päralt. Mida kätte langenud ajaga peale hakata? Kuna pea kumises, ei tahtnud eriti lugeda, kirjutada ega telekat vaadata. Und ka nagu polnud. Kummelitee hakkas juba ninast ja kõrvadest välja immitsema. Ega siis palju muid variante üle jäänudki, kui tõmmata tekk kurguni ja lasta mõtetel voolata. Märkasin, et kõik mõtted, mis ajust läbi koperd

See teema on mul pikalt peas ringi tiirelnud. Täna sain selle lõpuks enesest välja tõugatud. On üks väga kummaline harjumus, mida enamik meist teeb peaaegu iga päev, sageli isegi märkamata. Vähemalt minu puhul on see nii. Me vaatame teist inimest ja mõtleme: tal läheb paremini kui minul. Ta on edukam. Tal on parem töö. Tal on rohkem raha. Tal on ilusam kodu. Tal on rohkem sõpru. Ja siis vaatame iseennast. Mitte enam selle pilguga, millega vaatasime ennast eile. Vaid läbi sell

Täna oli mul tarvis arstile helistada. Võtsin välja telefoni ja hakkasin kontaktide menüüs ringi sobrama. Arsti numbri leidsin ruttu üles, aga samas täheldasin ka midagi muud. Märkasin, et viimase poole aasta jooksul on maru palju sõpru ja tuttavaid ”ära kukkunud”. Kes enam ei kirjuta, kes enam ei helista ega tunne huvi, kuidas mul läheb. Huvitaval kombel hakkasid nad ära kaduma siis, kui otsustasin oma elus teha suuremad ümberkorraldused ja ära lõpetada igasugune pidudel käi

Mõned päevad tagasi tuli Tallinnast külla sõber. Edukas. Ilus. Rikas. Ühiskonnas lugupeetud. Jalutasime mööda vanalinna ja märkasin tahtmatult, et sõber on kuidagi mossis. Mina, kelle mõtted oli vallanud katkine köögikraan ja taskutes vibelev negatiivne eelarve, tundusin tema kõrval otsekui muretu päikeselaps. Kõndisime mööda Rüütli tänavat, vaatasime sagivaid turiste ja viimases hädas otsustasin proovida sõbra peal oma olematuid psühholoogiandeid. ”Mis viga? Kas midagi vaeva

Olen sellel teemal ka varem sõna võtnud, aga nüüd tundsin, et asi on sedavõrd oluline, et seda veelkord puudutada. Nimelt täna võtsin aega ja jalutasin rahulikult mööda Emajõe kallast. Üksinda. Märkasin tahtmatult, kui palju inimesi tegi sama mida mina. Jalutasid. Üksinda. Hakkasin mõtlema, et kas tõesti on nii paljude jaoks üksinda jalutamine valik, mitte paratamatus. Mis teha, vahest tuleb ka minul ette üksildasi hetki. On õhtuid, mil telefon ei helise, postkasti ei potsata

Peaaegu igaüks meist on vähemalt korra elus vaadanud pangakontot ja mõelnud: "Kuhu see raha küll jälle kadus?" Palgapäev (või mõni muu päev kui raha laekus) tundus alles eile, kuid nüüd on ees veel nädal või kaks ning kontojääk vaatab vastu väiksemana, kui lootsid. Samal ajal ootavad tasumist arved, külmkapp tahab täitmist ja elu lihtsalt läheb edasi. Kui see kõlab tuttavalt, siis tea, et sa ei ole üksi. Viimaste aastate hinnatõus, kallinenud toit, energia, üürid ja laenumaks

Pole vist palju hullemaid valusid kui hambavalu. Täna hommikul ärkasin nagu iga teine inimene: ringutasin magusalt, panin kohvi tilkuma ja kutsuvalt mõrkjat vedelikku oodates läksin netti, et vaadata, millega maailm on vahepeal hakkama saanud. Ja siis järsku – põmm! – otsekui selgest taevast tundsin, kuidas hammas hakkas valutama. Ei mingit külma jäätise ja kuuma kohvi koosmõju või kanakondi järamisel tekkinud hambavigastust. Valu tuli ja jäi. Esimesed minutid püüdsin valu ei

Lauljatar Bonnie Tyleri surm kuidagi puudutas. Kuigi ma polnud tema suurim fänn, mäletan hästi, kuidas ta saatis oma kähehäälse lauluga mu lapsepõlve tegemisi-toimetamisi. Nüüd on ta kadunud varjude riiki ja mind on tabanud veider lein. Võtsin tassi kanget kohvi, vaatasin aknal ukerdavat hädas kärbest ja mõte kandus otsekui iseenesest surmale ja leinale. Kui kuuleme sõna lein, mõtleme enamasti kellegi surmale. Me kujutame ette musti riideid, matuseid, kaastundeavaldusi ja pis

Täna hommikul kohvi juures tabasin end sügavalt ohkamas ja pähe ronis vägisi mõte, mis hakkas mu ajus oma elu elama. Ega siis midagi, kallasin kohvi juurde ja andusin mõtisklustele. On ju nii, et inimene võib tahta ja jumal juhatada, aga tegelikkuses elu ei küsi luba, kui ta midagi muuta soovib. Ühel päeval võib sul olla töö, tervis, armastav suhe ja kindel tunne, et tulevik on sinu kontrolli all. Järgmisel hetkel võib üks telefonikõne, üks diagnoos, üks lahkuminek või üks oo

On üks hetk, mida paljud inimesed tunnevad. Sa vaatad peeglisse ja märkad, et püksid istuvad kuidagi kitsamalt kui aasta tagasi. Trepist üles minnes tekib hingeldus. Perearst mõõdab vererõhku ja ütleb, et see võiks olla madalam. Vereanalüüs näitab, et veresuhkur on normi ülemise piiri lähedal. Esialgu ei tundu see midagi erilist. Möönad, et võibolla tõesti on sul natuke ülekaalu või sutsuke kõrgem vererõhk. Aga just siin peitubki oht. Südamehaigused, kõrgvererõhutõbi ja II tü