On üks piirkond meie elus, mis on samaaegselt nii hubane kui ohtlik, nii soojalt meeldiv kui salakaval – mugavustsoon. See on nagu pehme diivan, mille peale istud ainult hetkeks… ja äkki avastad, et 2026 on kohe-kohe ukse taga ja sa pole endiselt õppinud ära seda TikToki tantsu ega teinud ühtegi oma “unistuste projekti”. Sest noh – diivan, tekike, turvaline rutiin ja Aktuaalne Kaamera koos Astrid Kanneliga - kellel oleks südant need hüljata? Mugavustsoon on nagu ülemurelik va

Täna hommikul keset mõnusat hommikukohvi tarbimist langes pilk raamaturiiulile ja kohe oli päevaplaan paigas: raamaturiiuli sorteerimine ja kraamimine. (Mul on kombeks paar korda aastat raamatuid natuke tuulutada ja uutele teostele ruumi teha nende raamatute arvelt, mis enam hinge ei kosuta). Koristades sattus näppu tarkuseterade ja muidu toredate üteluste raamatuke. Lõin selle suvalise koha pealt lahti ja juba kargaski silma huvitav mõte. Et inimesed on natuke nagu kaktused:

Elu on nagu Eesti ilm: just siis kui hakkab päike paistma, saab keegi kuskil kõrgel (olgu see siis Jumal, Kosmos, Universum või Looduse Emand) aru, et midagi on nüüd liiga toredasti ja saadab sulle kraesse külma tuule, mis viib sul mütsi peast ja usu südamest. Mis kõige hullem, sageli satub Jumal (nimetagem teda hetkel nii) oma tegevusest hoogu ja tulistab sind ikka ja jälle uute ebaõnnestumistega, otsekui testides sinu selgroo tugevust. Ja sina, vaeseke, muudkui ägised üha s

Viimased paar-kolm nädalat on olnud väga rasked. Seda kõikides sektorites, olgu selleks siis kas füüsiline või vaimne tervis, suhted inimestega või kasvõi tilkuv kraan köögis (tegelikult, neid koduseid koostööst keelduvaid atribuute on veelgi). Kui kõikvõimalikud probleemid järjest pea peale kuhjuvad ja midagi eriti ei lahene, avaldub see paratamatult mõju inimese mõtlemises ja käitumises. On ju kummaline, kuidas elu toimib. Kui sul läheb hästi – töö edeneb, päike paistab ja

Päevad pole vennakesed. Kohe üldse mitte. Mõnikord tunned, et elu edeneb päris hästi, suhted lähedastega on head, töö juures on kõik korras ja meeleolu stabiilne. On üks tõsiasi, mida me kõik teame, aga keegi ei taha väga tunnistada:  meis kõigis elavad deemonid. Ei, mitte sarvedega ega väävlihaisused olendid, vaid palju peenemad ja salakavalamad tegelased – need, kes sosistavad kõrva, et “sa ei saa hakkama”, “ära parem proovi”, “teised on sinust paremad” või “ah, milleks üld

Sellel nädalavahetusel võtsin korraks aja maha, jalutasin Emajõe äärde, leidsin suure vaevaga vaba pingi, sahistasin jalgadega kuldkollastes lehtedes ja lasksin mõtetel vabalt voolata. Mõnus oli. Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas argimured taanduvad häbelikult kuhugi kaugusesse ja aset võtavad hoopis rõõmsamad, heas mõttes melanhoolsed heietused. Kui suvi on nagu särtsakas sõber, kes kutsub sind rannas tantsima ja päikese käes naerma, siis sügis on see mõtlik kunstnik, kes ma

Mõned ööd tagasi ärkasin võpatades. Külm higi jooksis sirinal, süda tagus nagu märtsijänesel ja kurgus pulbitses, nii nagu oleks pool torti korraga alla kugistanud ja see otsiks nüüd meeleheitlikult tagasi teed väljapääsu suunas. Proovisin ennast liigutada ja ehmusin uuesti poolkangeks: ma ei suutnud asendit vahetada, sest vähimagi ponnistuse korral oleks südamest justkui tuliste tangidega kinni võetud. Selge, nüüd on see käes! Esimene mõte oli, et infarkt või insult. Lausa n

Kas sa mäletad veel seda tunnet, kui ärkad hommikul ja… mitte midagi pole ees? Mitte ühtegi punast täppi kalendris, mitte ühte...