„Kosmoses ei kuule keegi, kui sa karjud”

Jalutan mina üle Tartu Raekoja platsi ja järsku kuulen, et selja taga võimendub mingisugune kõnekõmin. Algul ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu, kesklinn, palju rahvast, ikka ju räägitakse. Äkki kuulsin väga selgelt: „Kosmoses ei kuule keegi, kui sa karjud” ja minust möödusid kaks elavast vestlusest haaratud noormeest. Ilmselt tudengid, ma ei tea.

Millegipärast jäi see ütlus mind kummitama. Kõndisin edasi Pirogovi pargi suunas ja jätkasin mõtisklemist. See ütlus kosmosest, see on ju esmapilgul puhas füüsika. Teisel pilgul aga, on see elu.

On ju nii, et kui füüsikas öeldakse vaakum, siis elus tuleb sageli ette sarnaseid olukordi, kus me midagi ütleme, ent vastu saame ainult vaikust ja ignoreerimist.

Kosmoses on asi lihtne: seal pole õhku ehk pole midagi, mis kannaks heli edasi. Aga ka elus on ju vahest samamoodi: sa küll räägid, selgitad, annad vihjeid, isegi karjud… aga vastuseks on – vaikus. Sind lihtsalt ei kuulata. Põhjuseid, miks see nii on, võib olla palju. Aga see tunne, mis tekib, otsekui karjuksid üksinda, keset kõrbe, on vastik.

Veelgi raskem on olukord siis, kui sa ei räägi valju häälega, vaid kisendad enda sees, vaikimisi. Ka seda seisundit on väga raske taluda. Sa võid olla rahvasumma keskel, ometi ihuüksi. Sa vaatad mööda sagivaid inimesi ja su hing kriiskab meeleheites: inimesed, miks te ei peatu, miks te ometi ei kuule mu hädakarjeid, miks te ei aita?!

Miks on meil nii, et umbes pooled abielud lahutatakse, miks paljud paarid ei püsi kaua koos? Aga jällegi, seepärast, et liigutakse küll kõrvuti, aga mitte koos. Teise häält ei taheta või ei osata kuulata. Kui teine karjub oma kapslis, ei pruugi teine seda kuulda. Mitte pahatahtlikkusest. Me lihtsalt ei oska kuulata.

Kas on võimalik õppida kuulama? Kindlasti on, aga selleks peab natukeseks aja maha võtma ja kõigepealt heitma pilgu iseendasse. Kes ma olen, kus punktis ma oma elus seisan, milline on minu suhe teistesse inimestesse? Kas ma olen valmis päriselt ka enda sisemist häält kuulama? Teisi kuulama, nende muredest osa saama?

Me elame kapitalistlikus röövühiskonnas, kus esikohale on seatud raha, edu, karjäär, igavene püüdlus parema elu suunas. Aga omavahelised suhted, looduse austamine, filosoofilised mõtisklused – kõik see on surutud kuhugi taustale, sest see ju ei aita karjääriredelil edasi ronida, rahanatukest juurde teenida. Nii me rabelemegi päevast päeva nagu robotid vaakumis, kuulamata nii iseenda sisemusest tulevaid karjeid kui ka (appi)hüüdeid meie lähedastelt või töökaaslastelt.

Mida siis teha, kui kosmoses (vaakumis) karjumine ei aita? Mida teha, et selles kohutavas saginas märkaksime lõpuks nii iseenda kui meie kõrval seisvate inimeste (päris) vajadusi?

Kui karjumine ei aita, võib proovida erinevaid viise, kuidas siiski kontakti saavutada. Üheks võimaluseks on vaiksel häälel lausutud aus jutt, mis varem või hiljem pälvib kuulaja tähelepanu. Kui siiski mitte, tasub mõelda, kas püüad rääkida üldse õige inimesega?

Mõnikord tuleb nii välja, et haugud üldse vale puu all. Mõtle, kas sinu vajadused ja mured on

selle inimesega ka tegelikult seotud, kelle poole pöördud või peaksid sa otsima hoopis kellegi teise.

Mõnikord aitab rääkimise asemel kontakti saavutada hoopis kirjutamine. Kui sa teist inimest kõnetad või talle helistad, on sinu katset suhelda üsna kerge ignoreerida. Kiri aga, seevastu, püsib tal kangekaelselt silme ees ja sellesse on aega rahulikult süüvida. Kõige parem oleks muidugi käsitsi kirjutatud kiri, aga kes see tänapäeval viitsib enam niisuguste asjadega jännata.

Teiste inimestega suhtlemine on mõnikord isegi lihtsam kui endaga kontakti saavutamine. Mida teha siis, kui side iseendaga on habras või hoopiski katkenud? Leia endale usaldusisik, kes sind ka päriselt kuulab ja sulle sinu mõtted ausalt tagasi peegeldab. Või oma mõtete välja kirjutamine. Sest üks asi on mõtteid mõlgutada, teine tera aga oma mõtetele füüsilisel kujul otsa vaadata. Veel üks võimalus ennast paremini kuulda on terapeudi kaasamine. Hea spetsialist on väärt abimeheks oma probleemide lahti muukimisel. Jah, mõnikord maksab nende teenus raha, aga uskuge, hea nõu on rohkem väärt kui mõni euro.

Kuidas ”kosmoses” ehk vaakumis elamine mõjutab meie vaimset tervist?

Kui me vaatame seda lauset „kosmoses ei kuule keegi, kui sa karjud” vaimse tervise vaatepunktist, võiks selle tõlkida nii: “Kui inimene jääb oma murega üksi, võib ta karjuda väga kaua, enne kui keegi märkab.” Ja paraku, mõnikord teda ei märgatagi. Vaimsele tervisele mõjub see muidugi rusuvalt. Probleemi raskus seisnebki selles, et kui füüsilise vaevuse või valu korral tunneme konkreetset valuaistingut ja me saame kohe haavale rohtu raputada, siis vaimse tervise raskused ei ole sekundiga tajutavad, koheselt tuntavad. Ei, nad hiilivad ligi tasapisi, vaikselt, märkamatult. Kuniks on kohal. Sageli selleks, et jääda.

Kuidas üldse ära tunda, et meie vaimne tervis on natuke katki? Kui meil on põlv puruks, on asi lihtne: nahk on marraskil, veri jookseb sirinal. Aga vaimse tervise puhul…kuidas probleeme ära tunda…hm, see sunnib kohe mõtlema. Minu kogemuse ja tähelepanekute põhjal on üheks ohumärgiks see, kui inimene hakkab liigselt nalja tegema, igal võimalikul hetkel kildu rebima. Ta püüab igast väest välja näha (ka enda jaoks) võimalikult muretu ja stressivabana. Tegelikult on oht, et naeru maski taga tema hing kisendab valust.

Teine moment, mis vaimse tervise häiret võib markeerida, on pidev korrutamine “kõik on korras”. Inimene, kes üritab edastada sõnumit, et tal pole ühtegi jama, muret või probleemi, on tõenäoliselt hädas mingi vaimse tervise pusaga.

Veel üks asi, mis vaimse tervise häire puhul ka väliselt välja paistab, on inimese pidev väsimus. Ta on apaatne, ei viitsi midagi teha või põnevate asjadega kaasa tulla. Sellega on seotud ka ärrituvus, sest kui sa ikka ärritud ja paugud iga väiksemagi asja peale, on see ilmne märk sellest, et su vaimne tervis vajaks sanitaarremonti.

Viimase asjana tooksin välja – mis kehtib ka minu enda puhul – lihtsalt vaikimise ja eemaldumise neil juhtudel, kui tunnen, et minu vaimne tervis on vajunud lössi nagu räppari kottpüksid.

Miks me siis sageli vaikime, selle asemel, et abi küsida?

Sest ujub lagedale üks huvitav paradoks: mida rohkem on abi vaja, seda raskem on seda selgelt küsida. Seda nii kaudses kui otseses mõttes. Mida rohkem on meie vaimne tervis tuksis, seda raskem on enese eest seista, oma vajadusi selgelt väljendada või kasvõi keerulisemaid lauseid moodustada.

Ühiskond või terapeut või sõber ootab hädaliselt aga konkreetset probleemi sõnastust, arusaadavat juttu ehk teisisõnu, “normaalset” käitumist. Ja kui inimene seda ei suuda, jäetaksegi ta sageli… kosmosesse.

Miks me sageli ei kuule teise inimese appikarjet?

Sest meid pole õpetatud kuulama. Elame igapäevaselt džungliseaduste põhjal nagu ”hammas hamba vastu”, ”ainult tugevam jääb ellu” ja ”igaüks enda eest”. Ka looduses ei saa nõrgemad ja vigased armu, nad süüakse lihtsalt ära. Vahel me isegi kuuleme, aga teeskleme, et ei kuulnud. Sest kuulmine tähendab vastutust. Vastutamine aga, nagu ka tõde, on üks valus asi.

Mida siis teha, et vaakum purustada, et me üksteist rohkem kuulaksime/kuuleksime?

Vaimse tervise seisukohalt on kõige olulisem õige atmosfäär. Et heli leviks, on vaja keskkonda. Et mure leviks, on vaja turvalist ruumi. Turvalise ruumi all ei pea ma silmas ainult kinnise uksega tuba, kus on mõnus rääkida. Turvaline ruum võib tähendada ka inimest, kes kuulab ja ei katkesta; kes ei vähenda probleemi; kes ei hinda ega võrdle; kes ei ütle: “Ah, mis sa räägid, mul endal on veel hullem probleem”.

Viga, mida ka paljud terapeudid kipuvad tegema, on soov kohe nõu anda. Aga ei, vaimse tervise taastumine ei alga nõuandest. See algab tundest: “Mind kuulatakse päriselt”. Kui sa oled selle tunde kätte saanud, tekib usaldus ja vastastikune kontakt ning tervenemine võib alata. Vastasel juhul kuulab hädaline, kõrvad lontis, järjekordse epistli kasutuid nõuandeid, olles tegelikult oma murega täpselt samas punktis.

Kui tahame oma vaimset tervist parandada, peame alustama sellest, et oleme enda vastu ausad. Sest sageli, sattudes kokku mõne probleemiga, kipume pead liiva alla peitma: me pisendame oma valu ja ütleme, et pole hullu, kuigi on. Mis on iseloomulik eriti nõukaaja inimestele, me ei luba endale abi vajamist, sest lapsepõlves ju õpetati, et igaüks peab endaga ise hakkama saama, abi küsimine on nõrkuse tundemärk. Aga see ei ole üldse nii. Vaikimine ja kannatamine ei ole üldse tugevuse tundemärk. Abi otsimine tähendab lihtsalt seda, et oleme suutnud ületada oma sisemised hirmud ja me oleme valmis oma elus suunda muutma, võtma kurssi paremuse poole.

Mida me täna õppisime? Ilmselt seda, et „kosmoses ei kuule keegi, kui sa karjud” ei ole lootusetu ütlus. Kui see sinu pähe popsatab, on tõenäoline, et see on vaimse tervise keeles hoiatus ja kutse. Hoiatus, et ära jää oma murega üksi ja ära oota, et keegi peab sinu mure ise ära arvama. Kutse kuulata nii iseennast kui ka teisi.

Sest vaimne tervis ei parane vaakumis. See paraneb ühenduses teiste inimestega, ühenduses ühiskonnaga. Suhtle maailmaga ja maailm suhtleb heameelega sinuga vastu!