Kuidas anda (realistlikke) uusaastalubadusi?

Aastaring on märkamatult täis tiksumas, seega on käes aeg pöörata pilk möödunule, et teha tehtust (ja tegemata jätmistest) kokkuvõtteid. Tegelikult ei, jätame aasta 2025 laiali lammutamise ja analüüsimise teiseks korraks. Täna paelub mu mõttekobarat hoopis teine teema. Nimelt see, et inimestel on ju kombeks anda vahetult enne uue aasta saabumist igasuguseid lubadusi. No et uuest aastast hakkan dieeti pidama, käin trennis, otsin uue töö, koristan ära pööningu või teab mis tuhat muud toredat mõtet meile pähe ronivad.

Ma ei tea, miks küll, aga vähemalt minu viimase paarikümne uue aasta algus on saabunud kahe komponendi saatel: (kained) šampusemullid ja liiga ambitsioonikad lubadused. Ma ju tean tegelikult juba eos, et liiga jõulised lubadused eales teoks ei saa, aga miskipärast läheb aju alati enne uue aasta saabumist nii täkku täis, et sünnitab järjekordse portsu (katteta) lubadusi. Miks see nii on, tont seda teab. Eks uus aasta sümboliseerib ju uut algust, uut valget lehte, uut võimalust kõike õigesti teha.

Kõige ebaõiglasem ongi see, et uue aasta esimesed päevad (isegi terve nädala) suudame oma lubadustest kinni pidada. Mäletan hästi, et kunagi sai lobisetud ühe jõusaali instruktoriga, kes rääkis, et alati uue aasta saabudes lähevad kõik trennid inimestest punni, kõikidel rinnus põksumas lootus alustada unistuste elu. Ja et selline pull ei kesta kaua, juba õige pea hakkavad uued tulijad treeningsaalist minema hiilima ja umbes märtsikuuks on uuel aastal liitunutest lõviosa tuulde haihtunud.

Tean seda probleemi hästi omastki käest. Olen isegi päris mitu korda endale lubanud, et alustan kõige lihtsamast, nimelt jalutamisest. Esimesed uue aasta päevad õnnestub plaanist kinni pidada päris kenasti, sest kõht on veel kartulisalatit pilgeni täis ja jalutamine tundub olevat päris mõnus mõte. Ja siis ühel päeval – tavaliselt millalgi jaanuari teisel nädalal – avastan end ikka diivanilt, pitsakarbiga süles, YouTube’st kassivideosid vahtimas. Kõik antud uusaastalubadused on kadunud. Ja koos nendega ka eneseusk.

Miks me seda endale teeme? Sest inimene on romantiline olend. Meile meeldib mõelda, et uus aasta = uus mina. Paraku ütleb reaalsus: uus aasta = sama sina, lihtsalt uue kalendri sees.

Nii, aga nüüd on aeg rääkida sellest, kuidas anda realistlikke lubadusi. Selliseid, mis ei muuda sind üleöö superkangelaseks, vaid aitavad sul hommikul voodist välja saada ilma süütundeta. Nagu on öelnud üks nimetuks jääda sooviv klassik: maailma päästmine algab sageli sokkide sahtli koristamisest!

Võtamegi nüüd pulkadeks lahti, kuidas anda endale selliseid lubadusi, mida suudame ka reaalselt täita, tekitamata endale süümepiinu, küll aga mõnusat enesetunnet ja paremat minapilti.

Lubadus peab mahtuma päris ellu, mitte unistuste filmi

Kui sinu igapäevane elu koosneb tööst, perest, kroonilisest väsimusest ja kassi toidunõu täitmisest, siis on natuke palju loota, et sa hakkad hommikuti kell 5 mediteerima ja õhtuti maratoni jooksma. Realistlik lubadus kõlab pigem nii: “Ma teen kord nädalas jalutuskäigu.”

Või laisemal juhul: “Ma lähen igal päeval kümme minutit varem magama.” Ei kõla suursuguselt? Väga hea. See ongi märk, et asi võib päriselt toimida.

Üks väike samm korraga on mitte nõrkus, vaid geniaalne strateegia

Iga suur teekond algab ühest väikesest sammukesest. Jah, tean, see on tüütuseni ära nämmutatud klišee. Aga klišee on klišee ainult sellepärast, et see on tõsi. Kui su sooviks on saavutada parem tervis, siis ära alusta 30-päevase “alustan täiesti uut elu” väljakutsega. Tee algust näiteks sellega, et jood päevas ühe klaasi vett rohkem või teed päevas 1000 sammu rohkem. Tegelikult aitab algatuseks isegi sellest, kui lisad õhtusöögi ajal taldrikule ühe porgandi (hästi-hästi, pool porgandit – aga ka see on samm paremuse suunas).

Seda lugedes võib tunduda, et pisikeste sammudega tuterdamine on tobe mõte. Aga usu, su aju armastab väikseid võite. Iga väike õnnestumine ütleb talle: “Vaata! Me saame hakkama!” Ja nii sünnib uus (kasulik) harjumus.

Ära anna lubadusi teistele – anna neid iseendale

Kui su lubadus kõlab nagu avalik pressiteade – näiteks: “Sel aastal hakkan olema positiivne ja alati rõõmus!”-, siis on suur võimalus, et sa mängid rohkem publikule kui endale.

Õige lubadus algab aususest ja küsimusest iseendale: mida ma tegelikult vajan? Võib-olla see ei olegi maratoni läbimine, nagu su aju esmapilgul tahaks soovida. Võib-olla see on rahu saavutamine, piiride kehtestamine, piisav uni, oma isikliku aja tekitamine. Ja need kõik on täiesti seaduslikud uusaastalubadused. Mida on ka täiesti realistlik saavutada.

Lubadus peab olema mõõdetav, mitte udupehme unistus

“Ma tahan olla parem inimene” on tore mõte… aga kuidas sa seda mõõdad? Sentimeetrites? Paremuse kraadides? Liiga umbmäärased unistused ei täitu, sest need on nagu ümarad limapallid, millest ei saa kuskilt kinni haarata. Selle asemel proovi hoopis nii: “Ma ütlen kord nädalas kellelegi siira aitäh” või “Ma puhkan iga päev 15 minutit ilma süümepiinadeta” või “Ma teen ühe asja korraga, mitte seitset.” Vot need on päris plaanid ja soovid, sest sellistel mõtetel on selge alguspunkt ja konkreetselt mõõdetav tulemus.

Jaga lubadus tükkideks – nagu šokolaad (kui see ei ole just sinu uusaastalubaduse tõttu keelatud)

Minu aastakümneid kestev suur lubadus on ikka ja jälle kõlanud: “Ma kirjutan raamatu.” Mis sellest välja on tulnud? Tuhkagi. Selle umbmäärase luulu asemel ütlen endale nüüd: “Ma kirjutan iga päev 10 minutit.” Seda tehes tunnen ennast hoopis kindlamalt ja rohkem tegutsemisvõimelisena, sest adun, et seatud eesmärk on igati realistlik ja tegelikult ju üsna kerge vaevaga täidetav.

Planeeri komistamised juba ette

Tõsiselt. Sest see on saatuse poolt IGASSE plaani sisse kirjutatud: ükskord sa komistad niikuinii. Mõnikord kohe jaanuari esimesel nädalal. Aga see ei tähenda, et kõik on läbi. Sest üks ebaõnnestumine ei ole iseloomujoon. See on lihtsalt elu.

Kõige tähtsam: ole enda vastu sama lahke kui parima sõbra vastu

Kui su parim sõber ütleks: “Ma tahtsin trenni teha, aga ei jõudnud,” siis sa ei ütleks ju talle: “Sa oled luuser. Häbi!” Endaga seevastu kipume olema sageli (liiga) karmid ja hukkamõistvad. Niisiis… pole mõtet ennast iga eksimuse eest tutistada. Uusaastalubadus ei ole leping, kus iga apsaka eest järgneb trahv. See on lubadus kasvada, õppida ja proovida uuesti.

Luba endale ka rõõmu, mitte ainult pingutust

Me oleme endale meistrid lubama, et langetame kaalu, võtame rohkem tööd või kehtestame oma elus rangema distsipliini. Aga kui sageli lubame endale rohkem naeru? Rohkem jalutuskäike metsas? Rohkem sõpradega niisama kohvitamist? Rohkem kõike seda, mis päriselt rõõmu teeb?

Lubadus ei pea olema karistus. See peaks olema kingitus.

Mida me siis täna õppisime?

Seda, et uusaastalubadus ei ole maagiline võlukepike. See on pigem suunaviit selles suunas, kuhupoole tahad liikuda.

Kui kogu mu eelnev pikk ja lohisev jorin kokku võtta, siis edu saladus on lihtne: väikesed sammud, realistlik plaan, inimlikkus iseenda vastu.

Ja kui sa kukud – tõuse. Kui unustad – alusta uuesti. Kui jaksad ainult pool sammu – seegi loeb.

Sest iga maraton algab ühe väikese, ehk kohmakalt tehtud, aga vapra sammuga. Ja mõnikord – täiesti ausalt – algab su elu parim maraton sellega, et sa paned lihtsalt tossud jalga ja kõnnid postkastini. Kõik muu tuleb juba tasapisi järele.

MEELEOLUKAT UUT AASTAT!