Kuidas ennast rohkem austada?

Kui sul läheb hästi, saad reeglina endaga päris hästi läbi. Kõik ju areneb libedalt – järelikult oled ka sina ise täitsa okei tüüp. Mis aga juhtub siis, kui jääd elu hammasrataste vahele ja asjad liiguvad suure kolinaga allamäge? Kuidas endaga hakkama saada juhul, kui tunned, et terve maailm kipub sind väiksemaks tegema ja jalge alla tallama? Juhtub ju see, et elu hapuks minnes mõranevad sinu eneseaustus ja minapilt tuhandeks killuks.

Kui sinu elus toimub mõni suurem negatiivne muutus, siis tajuvad inimesed sinu ümber seda lausa maagilise tundlikkusega. Kuigi sa oled ju endiselt tark, töökas, hooliv ja täiesti okei inimene – aga sellest hoolimata tunned, kuidas maailm sinust tasapisi eemaldub. Ühel hetkel tunnetad, et sa oled otsekui kogemata üle jäänud inimene, kelle jaoks universumil edasine plaan puudub. Ja see on vastik tunne.

Kui oled harjunud elama elu, kui sulle niisama helistatakse ja küsitakse ”kuidas läheb?” või baari astudes võetakse sind vastu rõõmukisaga ja käristatakse jook välja, siis eluolu (halvemaks) muutudes võib uus olukord tunduda vägagi perspektiivitu. Ühtäkki helistavad sõbrad ainult siis, kui neil on endil midagi tarvis. Endine töökaaslane, kes lubas uut tööotsa, ei vasta enam sõnumitele. Isegi sinu elukaaslane, kes varem oli kui elav päikesekiir, pobiseb ja poriseb su kallal raugematu hooga, kuigi sa otseselt midagi valesti ei teinud.

Ega alati ei peagi sinu elus midagi katastroofilist juhtuma, et sinu põue hiiliks ühel ilusal päeval tunne: ”Äkki mul polegi nii palju väärtust?” Kui sa pikemat aega töö juures kiitust ei saa (kuigi teed oma tööd hästi) või elukaaslane sinu toodud lillele üle isegi ei naerata, siis varem või hiljem hakkab kahtluseuss hinge närima: kas ma ikka teen kõike õigesti, kas minu elus on kõik korras?

Tänavatel ringi jalutades näen enamasti kühmus, musta riietatud kogusid, kes morni näoga kuhugi tõttavad. Kas nad on sisemuses õnnelikud ja enesekindlad? Mine võta kinni. Aga millegipärast ma kahtlen. Sest seda on kohe näha, kui inimene on elurõõmus ja enesekindel. Nende silm särab, rüht on sirge ja nad… naeratavad. Linnapildis enamasti küll vaid noored ja välismaalased.

Aga äkki inimene peabki olema alandlik, allasurutud ja ilma eneseaustuseta, kuulekas tööloom, mutrike suures masinavärgis? Võibolla eneseaustus on tegelikult ülbuse teine nägu?

Ei ole. Eneseaustus ei ole nina püsti ringi käimine või teiste jalge alla tallamine. See ei ole tunne, et ”mina olen parem kui sina”. See näitab, et sa oskad ja suudad enese eest seista, suudad vajadusel öelda ”tänan, aga see ei sobi mulle!”

Minu enda nõrk koht on pidev enese õigustamine. Seegi on madala eneseaustamise tundemärk. Tegelikult on nii, et meie aeg, keha ja meel ei ole avalik ressurss. Inimene peab ise otsustama, kuidas, kuipalju ja kellele ta ennast jagab. Madala eneseaustuse juures kipume aga teiste soovidele ja tahtmistele järele jooksma, jättes oma vajadused taustale tiksuma.

Mida siis ette võtta, kui tunned, et teised enam sinu väärtust ei näe?

Kindlasti tuleb kõigepealt meeles pidada, et sinu väärtus ei olene teiste heakskiidust. Eestlastel on tavaks, et reageeritakse vaid siis, kui midagi on halvasti. Kui asjad liiguvad kenasti, noogutatakse heal juhul pead ja lastakse täispööretel edasi. Seega, kui maailm kipub kiitustega kitsi olema, tee seda ise. Endale pai teha pole patt, see näitab hoolivat suhtumist iseendasse ja teadvustamist, et olukorrast hoolimata oled sa täitsa vahva vunts.

Mida me kipume samuti sageli tegema, on lõppematu enese tõestamise maratoni jooksmine. See aga on võitlemine tuuleveskitega, sest alati on keegi kuskil, kes on sinust kiirem, osavam, targem ja avarama pilguga. Ütles ju Jehoovagi umbes nii: ”Olen see kes olen”. Selleks, et tunda end hästi, ei pea olema kõikidest parim. Sinu tõeline väärtus ei vaja lõputuid presentatsioone. Suvaliste inimeste arvamus sinust ei määra sinu identiteeti.

Seda mõtet edasi arendades, on väga oluline vaadata, kelle arvamus sinu jaoks tegelikult loeb. Kui keegi hakkab sind õpetama ja sulle loengut pidama, on tark mõelda: kas see inimene tunneb mind päriselt? Kas ta tahab mulle head? Kas tema enda elus on kõik korras, kas ta on oma eluga rahul? Kui vastusteks on ”ei”, siis pole selle inimese arvamus peegliks, kuhu peaksid vaatama.

Alati tasub tähele panna neid hetki, kus sa kipud ennast väiksemaks tegema. Kriitilistel hetkedel tasub endalt ausalt küsida: kas ma vabandan liiga palju? Kas ma nõustun, kuigi ei taha? Kas ma vaikin, et rahu hoida?

Kui tuleb kriitiline moment ja su eneseaustus kaob mutiurgu, ütle endale lihtsalt: “Midagi pole valesti, see lihtsalt ei sobi mulle.” Ja tunned ennast uuesti sinu endana. Piiride kehtestamine ei ole rünnak – see on enesehoid.

Lõputu sotsiaalmeedias kerimine ja kõmuajakirjade sirvimine viib meid enesega teiste võrdlemiseni. Lõpeta see! Teiste inimeste edulood, arvamused ja ootused ei ole mõõdulint sinu väärtusele. Võrdlemine varastab rahu, mitte ei loo tõde.

Mida me eriti ei oska, on eristamine kriitikat pisendamisest. Konstruktiivne kriitika aitab meil kasvada. Pisendamine paneb sind kahtlema iseendas. Ühte kuula, teine jäta maha.

Räägi endaga nii, nagu räägiksid sõbraga. Kui maailm on karm, ära ole sina veel karmim. Kui tahaksid öelda: „Ma pole piisav“, ütle parem: „Ma teen parima, mis praegu võimalik“ ja kõik saab korda.

Kas teistega suhtlemine kisub eneseaustust alla?

Kindlasti mitte alati, aga sinu eluteel tuleb raudselt ette inimesi, kes üritavad sinu minapilti auklikuks pommitada. Käi neist mööda võimalikult suure kaarega, sest kasu asemel toovad nad sulle kahju. Leia inimesed, kes ei naera sinu tunnete üle, ei võistle sinu haavatavusega ega kasuta sind ära. Õigete inimestega suheldes tunned end iseendana, sa ei pea ennast õigustama või ebamugavate vastuste andmisel vihmaussina vingerdama.

Eneseaustus ei tähenda alati vihase sõnasõja abil oma õiguste eest seismist. Vahest austad ennast sellega, kui lihtsalt lahkud sind mürgitavast seltskonnast. Või laskmata end vestluses

jalge alla tallata, sa vaikid ega lase ennast provotseerida. Kui teised sinu väärtust ei näe, ei pea sa end suuremaks karjuma. Piisab täiesti sellest, kui sa ei lase ennast väiksemaks teha.

Eneseaustus ei teki üleöö, seda peab kannatlikult kasvatama nagu tomatitaime aknalaual. See ei sünni ainult sellest, kui oled oma elus teinud õigeid otsuseid ja sa oled igas mõttes edukas. Ka kodutu ja rahatu inimene võib omada suurt eneseaustust. Sest eneseaustus ei ela rahahunnikus või suures aktsiapakis, vaid hoopis pisiasjades.

Kunas ma mõistan, et mul on eneseaustusega kõik korras?

Sa saad sellest aru pisikestest nüanssidest. Näiteks see, et sa ei vasta kohe kõigele, isegi mitte väga ahvatlevale ja kasulikule ettepanekule. Sa võtad alati aja, et enesega nõu pidada. Sest sa austad ennast.

Samuti on oluline eneseaustuse märk, kui sa puhkad ilma vabandamata. Inimene pole masin, kõik me vajame varem või hiljem puhkepausi. Ometi on puhkus paljude jaoks otsekui nõrkuse tundemärk, seda häbenetakse ja püütakse varjata erinevate põhjenduste taha. Ei, puhkus ei ole nõrkuse tundemärk. Kui oled julge häälega õigustatud puhkuse välja küsinud, näitab see selgelt, et sinu eneseaustusega on kõik korras.

Kui jutt läks vabandamisele, siis ei pea oma seatud piire lõputult selgitama. Kui oled valinud vastavate reeglitega elu, peavad teised neid austama ja sinuga arvestama.

Kindlasti on oluline ka enesekindlana ja eneseteadlikuna jääda teistega suheldes viisakaks ja mitte tõusta istuma ülbuse pilvele. Kohtle teisi nii, nagu sa tahaksid, et teised sind kohtleksid – igivana mõttetera, aga töötab alati.

Kõige ausam mõõdik, mille järgi endas eneseaustust mõõta, on tähele panna, kuidas sa endaga räägid siis, kui keegi ei kuule. Kas sinu sisemine hääl vestleb sinuga rahulikult, manitsevalt, karjudes või hoopis põlastades? Kuula oma sisemist häält – kui see on sinuga leebe ja rahulik, on kõik timmis.

Mida me täna õppisime?

Eneseaustus ei ole midagi sellist, mida saab poest osta või korraga pähe tuupida. Seda on võimalik tasapisi kasvatada ja saavutada seeläbi hea läbisaamine nii maailma kui ka iseendaga. Just iseendaga hea läbisaamine on võtmesõnaks, kui ihkame mõnusat ja nauditavat elukvaliteeti.

Ja kui maailm püüab sind jälle väiksemaks teha, siis tuleta meelde: sa ei pea kõigile meeldima, et olla iseenda jaoks väärtuslik.