Kuidas õppida iseendaga rääkima

Mõned päevad tagasi juhtusin kokku inimesega, kellega läks jutuks. No teate küll, mõnikord hakkad rääkima mitte asjalikel teemadel nagu päevapoliitika ja ilm, vaid kukud heietama asjadest, millel pole otsa ega äärt. Nojah, ja vestluse käigus juhtusin mainima, et olen just viimasel ajal leidnud taas endaga kontakti ja õppinud oma minaga uuesti rääkima. Mu jutukaaslane jäi järsku maru kidakeelseks, põrnitses mind altkulmu ja pomises midagi arusaamatut. Küsisin imestunult, milles asi. Ta nohises natuke, tammus jalalt jalale ja siis päris umbes nii: ”Sa räägid iseendaga? On sinuga ikka kõik korras?”

Jah, kui ütled, et sulle meeldib rääkida iseendaga ja enesega nõu pidada, on sellel miskipärast kentsakas kõrvalmaitse. Aga miks? Keegi ei pea ju silmas vaimse tervise kaotanud õnnetukest, kes arvabki, et teda on kaks tükki ja kes peab iseendaga tuliseid sõnalahinguid. Ei, see, millest mina praegu räägin, on eluterve dialoog iseendaga, mis on sageli vägagi kasulik eneseabivõte.

On kummaline paradoks: me räägime päevas kümnete inimestega, kuulame taskuhäälinguid, loeme arvamusi, lappame sotsiaalmeediat ja laseme endale seletada, kuidas peaks elama – aga inimesega, kes teab meist kõige rohkem, ei oska me tihti üldse rääkida.

See inimene, kes teab sinust kõige rohkem… oled ju sina ise.

Miks? Sest sina tead, mis sind väsitab, mis sind ärevaks teeb või millal sa ütled “jah”, kuigi mõtled “ei”. Jah, ja millal sa tahad ära minna, aga jääd viisakusest paigale.

Ja ometi… isegi siis, kui me küsime endalt ausalt: “Kuidas sul tegelikult läheb?”, on vastus sageli: “Ei tea… pole aega mõelda.”

Miks me ennast ei kuula? Sest maailm on lärmakas. Kõigil on arvamus, mida sa peaksid tegema, millal sa peaksid juba “korras” olema või millal on õige aeg pingutada ja millal ”ei ole põhjust viriseda”. Ja see pole hea, sest paljud inimesed ei mõtle tegelikult sinu peale, vaid ainult omakasu peale; oma mugavuse peale või oma maailmapildi kinnitamise peale. Sina oled ainult vahend, tööriist, kuidas teised saavad omaenda arvamusi ja tõekspidamisi kinnistada. Sinu enda hädad ja mured ja lahenduste otsimised oma probleemidele on teiste inimeste jaoks tegelikult teisejärguliselt. Kurb, tean, aga selline on elu.

Sellepärast peabki olema endaga aktiivne. Kui sina vaikid, räägivad sinu eest teised inimesed. Kui sina ei küsi endalt, küsivad teised sinu eest.

Iseendaga rääkimine ei ole egoism – see on ellujäämisoskus

Iseendaga rääkimine ei tähenda, et sa ei kuula teisi või et sa arvad, et tead kõike paremini. Paljudel juhtudel kardab inimene, et endaga suheldes muutub ta liiga enesekeskseks. Ent see ei ole nii.

Suhtlemine endaga tähendab hoopis, et sa kontrollid, kas teiste jutt sobib sinu ellu; et sa ei ela kellegi teise ootuste järgi; et sa ei ärka ühel päeval ja ei mõtle: “Kelle elu ma elan?”

Kuidas siis õppida iseendaga rääkima? See on tegelikult lihtne ja vajab ainult natukene omaette olemist ja tsipakene keskendumist.

Õpi eristama müra ja signaali

Müra sinu ümber on näiteks: “Kõik teevad nii” või “Mis sa nüüd virised” või “Ole lihtsalt tugevam”.

Signaal, mida sa peaksid kuulama ja arvestama, on näiteks väsimus kehas või ärevus sinu rinnas (mis on sinna pugenud ilma põhjuseta). Samuti tuleb sageli võidelda müstilise päritoluga tundega, et “midagi on valesti”.

Küsi endalt paremaid küsimusi

Ära küsi endalt mitte: “Mis mul viga on?”, vaid hoopis: “Mida ma praegu vajan?”

Või siis pole mingit mõtet endalt küsida, et: “Miks ma ei suuda?” vaid: “Mis teeb selle praegu raskeks?”. Küsimuse toon määrab vastuse tooni, see kehtib muide nii teistega rääkides kui ka endaga suheldes.

Räägi endaga nagu hea sõbraga

Kui su sõber tuleks ja ütleks: “Mul on raske”, kas sa vastaks: “Ära hala, teised saavad hakkama”? Ei ütleks ju nii, ega ju? Aga iseendale ütled seda kogu aeg.

Kuidas seda muuta? Proovi vahelduseks endale vastata nii: “See ongi raske. Pole ime, et sa väsinud oled.” Üllatav, kuivõrd selline vastus sind rahustab.

Õpi vaikust taluma

Alguses on vaikus ebamugav, sest siis hakkavad mõtted rääkima. Seepärast on ka meditatsioonidega alustamine pagana raske tegevus. Me miskipärast ei talu hästi vaikust, isegi kardame seda. Ja just seepärast me täidame vaikuse kas muusikaga või laseme telefonist juttu, mida meil pole tegelikult üldse tarvis.

Aga vaikuses olles saad teada, mida sa tegelikult tunned. Sa kuuled, mida oled endale ammu ütlemata jätnud. Ühtäkki tunned, kuidas õiged sõnad tulevad ise sinu juurde. Ilma neid välja ütlemata. Vaikus ei ole tühjus. Vaikus on ausus.

Pane mõtted paberile (sest peas on nad tihti segamini)

Iseendaga rääkimine ei pea olema valjusti (kuigi võib ka, keegi ju ei keela - kui sa just ühikas ei ela).

Kirjuta julgelt, mida sa kardad, mida sa tahad, mis sind ärritab ja mille üle sa salaja rõõmustad.

Paber ei vaidle vastu. Paber ei anna hinnanguid. Paber kuulab kannatlikult ära kõik sinu mõtted ja peegeldab need ausalt tagasi.

Märka, millal sa reedad iseennast

See on hetk, kui sa ütled: “Pole hullu”, kuigi lood on päris täbarad. Mõnikord anname endale lubadusi, mida me tegelikult üldse täita ei taha. Teinekord sätime ennast olukorda, kust tahame tegelikult võimalikult kiiresti lahkuda. Need on kohad, kus sinu sisemine hääl sosistab: “Palun kuula mind.” Ja seda tasub (peaaegu alati) kuulda võtta.

Õpi eristama hirmu ja intuitsiooni

Hirm ütleb sulle: “Ära tee, sest äkki läheb halvasti.” Intuitsioon ütleb aga vastu: “See ei ole sinu tee.” Hirm on vali ja paaniline. Intuitsioon on vaikne ja järjekindel. Igapäevaelus neid kahte eristada on paras kunsttükk, aga kui sa selle oskuse omandad, muutub elu kohe hopsti palju lihtsamaks ja mõnusamaks.

Luba endal meelt muuta

Iseendaga rääkimine tähendab ka seda, et sa ei pea jääma vanade otsuste külge; sa võid kasvada, areneda, ümber mõelda. See, et miski kunagi sobis, ei tähenda, et see praegu sobib. Siin me teemegi sageli saatusliku vea, klammerdudes otsuste külge, mis on kunagi ammu tehtud ja mis toona ehk õigedki olid. Aga maailm on pidevas muutumises. Ka meie peale olema võimelised ja suutelised oma peas kunagi tehtud otsuseid ümber vaatama ja neid vajadusel muutma.

Ära oota, et keegi teine sind päästaks (minu lemmik!)

Keegi teine ei saa sind päästa. Miks? Lihtne. Sest keegi teine ei saa: elada sinu elu, teha sinu eest otsuseid või kuulata sinu sisemist häält. No tehniliselt muidugi saab keegi teine ka sinu eest otsustada, aga mõtle nüüd ausalt, millal sellest on head nahka tulnud?

Abi on oluline. Tugi on oluline. Aga (elu)rool on ikkagi sinu käes.

Tee iseendast oma liitlane, mitte vaenlane

Elu on niigi keeruline. Ära ole iseendale veel üks kriitiline hääl juurde. Kui maailm surub sind nurka, ole sina see, kes ütleb: “Ma olen sinu poolt, sa oled mulle oma jope.”

Mida me siis täna õppisime? Et iseendaga rääkimine ei tee sind nõrgaks. See teeb sind selgemaks. Ja selge inimene ei lase end kergesti ära kasutada, ta ei ela automaatpiloodil ega kaota ennast teiste ootustesse.

Sest ainult sina ise tead päriselt: kes sa oled, kuhu sa tahad minna ja millal on aeg peatuda.

Sest tegelikult, see vestlus – sinu ja sinu vahel – on elu kõige olulisem dialoog.