USK, LOOTUS JA ARMASTUS – mida see tähendab?

Täna nägin juhuslikult inimest tätoveeringuga, mis ütles väga lakooniliselt: USK, LOOTUS, ARMASTUS. Tean seda kombinatsiooni juba lapsepõlvest ja arvasin selle tähendust teadvat. Ent nüüd hakkasin mõtlema, kas ma olen ikka süvitsi aru saanud, mida see võlusõnade jada tegelikult tähendab.

On sõnu, mida me kuuleme nii tihti, et need muutuvad peaaegu nähtamatuks.

Usk. Lootus. Armastus.

Need kõlavad nagu midagi, mida kirjutatakse kas pulmakutsetele, seinale raamidesse või ilusatesse tsitaatidesse. Aga ühel hetkel, kui elu läheb päriselt keeruliseks, kaovad ilusad laused ära. Ja siis jääb küsimus: mida need sõnad tegelikult tähendavad, kui asi on päris?

Usk – mitte millessegi nähtavasse

Ma arvasin kunagi, et usk tähendab religiooni. Et see on seotud sellega, kas ma usun Jumalat või mitte. Aga elu õpetas mulle midagi muud. Usk ei ole alati seotud millegi kõrgemaga.

Vahel on usk lihtsalt usk sellesse, et ma saan hakkama või usk sellesse, et homne võib olla parem. Või kasvõi niipidi, et usk sellesse, et see, mida ma teen, ei ole mõttetu.

Usk on kummaline asi. See ei vaja tõestust. See ei vaja garantiid. See on otsus uskuda… isegi siis, kui kõik tõendid ütlevad vastupidist.

Usk kui sild

Kui ma olen olnud kõige raskemates hetkedes, siis usk ei ole olnud suur ja võimas. See on olnud vaikne. Peaaegu nagu sosin: “Proovi veel üks päev.” Ja mõnikord ongi usk lihtsalt see, et ma ei anna alla täna.

Lootus – see, mis ei küsi luba

On üks ütlus, mida me kõik oleme kuulnud: “Lootus sureb viimasena.”

Ma ei saanud sellest varem päriselt aru. Kuni ma sattusin olukordadesse, kus kõik tundus lootusetu, lahendust ei olnud näha ja mõistus ütles: “see on läbi”. Ja ometi… kuskil sügaval oli ikka mingi tunne. Väike, kangekaelne tunne, mis ütles: “Äkki mitte.”

Lootus on visa

Lootus ei ole alati ratsionaalne. Ta ei tee arvutiprogrammis tabelit ega pane sinna riste.

Ta ei arvuta tõenäosusi. Ta lihtsalt… püsib. Isegi siis, kui kõik läheb valesti, inimesed annavad alla ja loogika ütleb “pole mõtet”. Lootus ütleb: “Aga äkki siiski.” Ja võib-olla sellepärast öeldaksegi, et lootus sureb viimasena. Sest see ei taha surra.

Armastus – kõige valjem vaikne jõud

Kui usk on vaikne ja lootus on visa, siis armastus on… midagi muud. Ma arvasin kunagi, et armastus on tunne. Midagi, mis tuleb ja läheb. Aga mida rohkem ma olen elanud, seda rohkem ma näen, et armastus ei ole ainult tunne. See on tegu.

Armastus kui valik

Armastus on see, kui sa jääd, kui oleks lihtsam lahkuda; see, kui sa kuulad, kuigi sa oled väsinud; see, kui sa hoolid… isegi siis, kui keegi seda ei märka. See ei ole alati romantiline. Vahel on see väga vaikne. Aga tal on tohutu mõju.

Miks armastus on nii tugev?

Sest armastus loob tähenduse. Ilma armastuseta võib elu olla edukas, korralik, isegi “õige”. Aga ilma armastuseta elu on kuidagi tühi. Armastus annab kõigele kaalu.

Mis juhtub, kui usk, lootus ja armastus kokku saavad

Kõige huvitavam on see, mis juhtub siis, kui usk, lootus ja armastus on korraga olemas. Usk hoiab sind liikumas, lootus hoiab sind püsti ja armastus annab põhjuse, miks üldse edasi minna. See ei ole täiuslik seisund. See ei tähenda, et elu muutub lihtsaks. Aga see tähendab, et elu muutub… paremini elatavaks.

Minu aus järeldus

Ma ei kasuta neid sõnu enam nii kergelt. Sest ma tean, et usk võib olla väga habras, lootus võib olla vaevumärgatav ja armastus võib olla raske

Aga samas… need on kolm asja, mis on mind kõige rohkem aidanud hetkedel, kus miski muu ei aidanud.

Võib-olla ei ole usk, lootus ja armastus suured ja dramaatilised asjad.

Võib-olla nad on hoopis väikesed, igapäevased valikud: uskuda veel üks päev, loota veel üks kord ja armastada isegi siis, kui see ei ole lihtne Ja võib-olla sellest täiesti piisab.

Mida teha aga siis, kui usk, lootus ja armastus on sinu elust kadunud (kadumas)? Ma ise olen vist hetkel selles olukorras ja otsin meeleheitlikult viisi, kuidas endist ilusat seisu taastada.

See ei juhtu korraga

Ma ei märganudki, millal need kolm tunnet minu elust kadusid. See ei olnud üks suur hetk. See oli pigem aeglane kulumine: üks pettumus korraga, üks kaotus korraga ja üks “ma ei jaksa enam” korraga.

Ja ühel hetkel ma lihtsalt taipasin: mul ei ole enam millelegi toetuda.

Kui usk kaob

Usk ei tähenda ainult Jumalat. Usk on ka usk sellesse, et asjad võivad paremaks minna. Samuti on olemas usk inimestesse ja muidugi ka usk iseendasse. Kui usk kaob, siis kõik muutub raskemaks. Sest mis mõte on proovida, kui sa ei usu, et sellest midagi tuleb?

Kui lootus kaob

Lootus on see väike tuli, mis ütleb: “Äkki siiski.” Kui see kustub, siis maailm muutub väga vaikseks. Mitte rahulikuks. Vaid tühjaks.

Kui armastus kaob

Armastus ei kao alati sellepärast, et keegi lahkub. Vahel kaob ta sellepärast, et sa väsid. Sa ei jaksa enam hoolida, panustada ja tunda. Ja siis tekib kaitse: “Mul on lihtsam mitte tunda.”

Kõige raskem tõde

Ma ootasin kaua, et need kolm tuleksid tagasi. Et ühel päeval ma ärkan ja tunnen jälle, usun jälle jah loodan jälle. Aga seda pole veel juhtunud.

Ja siis ma sain aru midagi ebamugavat: need ei tule alati tagasi iseenesest. Vahel tuleb neid hakata uuesti nullist üles ehitama

Kuidas alustada, kui midagi ei ole?

Olen aru saanud, et alustada ei tohi suurelt, vaid väga väikestest asjadest.

1. Kui usku ei ole, laena seda

Kui ma ei usu endasse, siis ma ei pea alustama sellest punktist. Ma võin alustada sellest, et keegi teine usub. Olgu selleks, siis kas sõber, terapeut või keegi, kes on sama tee läbi käinud.

Vahel piisab sellest, et keegi ütleb: “Ma usun, et sa saad hakkama.” Ja ma laenan seda usku… kuni mul endal tekib.

2. Kui lootust ei ole, ära otsi tunnet – otsi tegevust

Lootus ei alga alati tundest. Vahel algab see liikumisest: ma tõusen voodist, ma teen ühe väikese asja või lähen lihtsalt korraks välja. Need tegevused ei tundu suured. Aga need on märgid: midagi liigub. Ja liikumine loob ruumi lootusele.

3. Kui armastust ei tunne, alusta hoolimisest

Armastus ei pea olema suur ja soe tunne. Alguses võib see olla lihtsalt hoolimine, viisakus ja kohalolek. Ma ei pea tundma suurt armastust. Ma võin lihtsalt kuulata kedagi, olla olemas või teha midagi head.

Ja huvitaval kombel… armastuse tunne tuleb vahel alles hiljem.

4. Ära sunni ennast tundma

See on oluline. Ma proovisin ennast sundida: “Tunne midagi!” ja “ole positiivne!” See ei tööta. Tunded ei tule käsu peale. Aga nad tulevad sagedamini siis, kui ma ei suru neid.

5. Luba endal olla seal, kus sa oled

See võib olla kõige raskem samm. Öelda endale: “Praegu ongi nii.”

Mitte mõelda nii nagu: “Ma peaksin olema tugevam” või “ma peaksin olema õnnelikum”.

Piisab täiesti, kui mõelda vaid lihtsalt: “See on minu hetk. Ja ma olen selles.”

6. Väikesed asjad loevad rohkem kui suured

Kui kõik on kadunud, siis ei aita suured loosungid. Aga aitavad väikesed asjad: soe tee, kerge jalutuskäik, üks aus vestlus või üks rahulik õhtu. Need ei muuda elu kohe. Aga nad loovad väikseid pragusid sellesse tühjusesse. Ja sealt hakkab midagi tagasi tulema.

Kuidas ma tean, et midagi muutub?

See ei tule suure pauguga.

See tuleb vaikselt. Üks päev on natuke kergem, üks hetk on natuke soojem või üks mõte on natuke pehmem Ja siis ma märkan: midagi on tagasi.

Kui usk, lootus ja armastus on kadunud, siis see ei tähenda, et nad on igaveseks läinud.

See võib tähendada, et nad on lihtsalt väsinud, peidus ja katki. Ja nad vajavad tagasitulekuks aega. Ja natuke hoolt. Võib-olla ei pea sa neid kõiki korraga tagasi saama.

Võib-olla piisab sellest, et täna sa ei anna täiesti alla ja lubad endal lihtsalt olla. Ja võib-olla just sealt hetkest… hakkabki midagi vaikselt tagasi tulema.