Kas auto on staatuse sümbol?

Aga just nii väitis hiljuti Mihhail Kõlvart. Samuti võttis nõuks bussisõidu üle nina kirtsutada Maire Aunaste, kellel sõnul kulgemine ühistranspordis Viljandist Tallinnasse on puhas õudusunenägu. Mina nii ei arva. Vanasti oli küll olukord teine: linnast linna viisid igivanad diisli järele haisvad bussid ja rongidel olid puuistmed, mis panid kannikad valutama. Tänapäeval on ühistransport moodne, kiire ja mugav. Ent miks paljude jaoks on auto endiselt ainuvõimalik ja ainusoliidne (mõtlesin selle sõna praegu ise välja) liikumisvahend?

Saatuse tahtel pidin isegi korraks Tallinnas ära käima. Istun ülimugavas Lux Expressi bussis, teenindus oli super, buss vaikne ja puhas - justkui ideaalne olukord mõtisklemiseks. Lasin istme veidi rohkem lääbakile ja lubasin ajul voolata.

Miks meie ühiskonnas on auto endiselt staatuse sümbol ja buss justkui “viimane valik”? Miks me tahame olla nii iseseisvad?

Bussis on hea soe, juht keerab minu eest rooli ja ma ei pea absoluutselt midagi tegema. Mõnus. Ja siis taban ennast mõttelt: miks ma üldse vahel eelistan autot?

Ja veel suurem küsimus: miks nii paljud meist peavad autot endiselt staatuse sümboliks, aga bussi millegi… noh, natuke piinlikuks abivahendiks?

Auto ei ole lihtsalt sõiduvahend

Kui aus olla, siis auto ei ole ammu enam lihtsalt viis punktist A punkti B jõudmiseks.

Auto tähistab – eriti eestlase jaoks – iseseisvust, kontrolli, mugavust ja natuke ka ”vaadake mind, mul on auto” staatust.

Kui keegi ostab uue auto, siis ta ei räägi ainult: “See viib mind tööle.” Auto edastab sõnumi: “See ütleb midagi minu kohta. Ma sõidan autoga, sest saan seda endale lubada.”

Me kasvasime üles selle ideega

Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele, siis auto oli alati mingi verstapost. Kui said juhiload, tähistas see täiskasvanuks saamist ja teatud määral vabaduse saavutamist. Esimene auto võrdus naisevõtuga, see oli elu üks tähtsündmustest.

Aga keegi ei tähistanud seda hetke, kui sa esimest korda bussipileti ostsid. Keegi ei teinud ju pilti: “Palju õnne, sain täna kuukaardi!”

Auto omamine tähendab, et mina otsustan

Autos olles on üks tunne, mida bussis ei ole. Kontroll. Kui olen roolis, siis otsustan ma ise, millal ma lähen, kuhu keeran või mis muusika mängib. Auto on nagu väike liikuv kuningriik. Ja meile, eestlastele, meeldib ju tunne, et me oleme kuningad. Isegi kui me istume 40 minutit ummikus ja liigume kiirusega 3 km/h.

Bussis on… teised inimesed

Ühistranspordi maine ei ole kannatanud ainult sellepärast, et see on aeglasem. See on kannatanud, sest seal on võõrad inimesed (eriti linnaliinidel), kummalised lõhnad ja alati leidub keegi, kes räägib liiga valjult telefoniga. Ja see kogemus jääb inimestele meelde.

Auto on selles mõttes turvaline mull. Buss on… sotsiaalne eksperiment.

Aga nüüd on asjad kõvasti muutunud

Sest vahepeal on ühistransport kõvasti edasi arenenud.

Vanema põlvkonna inimesed pole seda võib-olla päris lõpuni märganud. Tänapäeva ühistransport ei ole enam “vana buss”. Kui ma mõtlen tänapäeva bussile või rongile, siis see ei ole enam see, mida me 20-30 aastat tagasi kartsime – kolisevat ja logisevat kitsast kuuti.

Tänane ühistransport sisaldab mugavaid istmeid, WiFi ühendust, laadimispesasid ja mis peamine, vaikset sõitu. Ühistransport (ma ei pea silmas linnaliine) on koht, kus saab rahulikult lugeda, töötada või lihtsalt olla. Aga autos? Sa oled roolis ja punkt. Muidugi, kui kügeled kuskil tagaistmel, saad ka suure hädaga läpaka lahti teha, aga see pole see. Ühistranspordi kasutamine annab oma aja haldamisele hoopis vabamad käed kui autoga sõites.

Aeg versus tähelepanu

Minu meelest võtab autoga sõit kogu su tähelepanu. Isegi siis kui istud kõrvalistmel, siis oled sa kaasreisija ja autosõit hõivab enamiku sinu meeltest. Ühistranspordiga on sul võimalus tähelepanu rahumeeli suunata kõrvalistele tegevustele. Seal on meel kuidagi rahulikum. Vähemalt minul on autoga sõites kogu aeg närv sees (isegi kui keegi teine juhib), sest iga pisemgi viga võib viia saatusliku õnnetuseni. Ühistranspordis reisides reeglina midagi ei juhtu, avariid on ju üliharuldased. Ühesõnaga, ühistranspordiga sõites tunnen ennast märksa turvalisemalt kui autorooli taga närviliselt niheledes.

Bussiga sõites suudan ma rahulikult kasvõi kirjutada või lasta mõtted laisalt laokile. Autos ma ainult… pidurdan ja ootan kui mõni hulluke jälle mõne sentimeetri kauguselt mööda kihutab.

Staatus liigub vaikselt teises suunas

Ma kipun nüüd natuke üldistama, aga mulle tundub, et noorem põlvkond ei näe autot enam samamoodi kui nõuka ajast pärit “vanakesed”. Paljude noorte jaoks on “äge” hoopis see, kui sa ei vaja autot ja liigud nutikalt, kasutades kas jalgratast või ühistransporti. Sest siiani olen majanduslikust poolest vaikselt mööda hiilinud, aga tunnistagem ausalt, auto omamine on üpris kulukas lõbu. Jalgratas või ühistransport, seevastu, on märksa taskukohasem – isegi siis kui sa ratast rendid.

Mida aeg edasi, seda rohkem tekib uus staatuse vorm: “Ma ei pea autot omama, et hästi elada.”

Auto tegelik hind

Kui ma ütlesin, et autosõit on paras väljaminek, ei pidanud ma silmas ainult rahanumbrit, mis taskust välja voolab. Auto maksab ka aega, mis kulub ummikutes passimisele või ihaldatud parkimiskoha leidmisele. Lisaks veel hooldusele kulunud aeg ja raha. Mõnikord tundub mulle, et auto omamine on justkui väike teine töökoht, mille eest sa maksad veel peale. Võibolla uute autodega on see teistmoodi, aga pruugitud autol on PIDEVALT midagi viga, kogu aeg peab midagi putitama, pentsu juurde valama ja krimpsus kulmuga järjekordset väljaminekut tegema. Ühistranspordi puhul maksad ühekordse taskukohase tasu ja ongi sinu mured murtud.

Miks me siis ikka autosid armastame?

Auto ei ole sageli loogiline, vaid emotsionaalne valik. Meie, eestlastele, meeldib asju omada, mitte neid üürida või laenutada. Auto annab mõnusa vabaduse tunde ja teatud privaatsuse.

Aga äkki on võimalik oma vajadusi kombineerida?

Tunnistan ausalt, et veel viis aastat tagasi olin ma veendunud autoomanik, isegi kõrval asuvasse toidupoodi sõitsin autoga. Bussiga sõitmine oli midagi, mis tekitas arusaamatut sisemist tõrget. Tänaseks on ka minus midagi murdunud ja ma olen ühistranspordi oma südamesse lasknud.

Kui on vaja teha pikem sõit, kasutan võimalusel rongi (jalgadel on palju ruumi, saab lugeda või kirjutada). Linnas, eriti Tartus, kasutan linnasõituteks bussi, sest see süsteem on siin tõesti väga hästi välja arendatud. Tallinnas on muidugi ka veel tramm. Kui mul on tarvis teha väga spetsiifiline sõit, näiteks minna maale surnuaiale, valin auto. Nagu ennist mainisin, ei ole auto valik alati loogilise mõtlemise tulem, pigem selline emotsionaalne otsus.

Milline on transpordi tulevik?

Kuna ühistransport pidevalt areneb ja teenuse kvaliteet paraneb, surutakse auto paratamatult järjest enam kõrvale. Kas auto kaob lõpuks tänavapildist sootuks? Seda ma küll ei usu. Mida ma usun, on see, et auto roll muutub. Inimesed hakkavad järjest enam mõistma, et auto pole ainus “õige” viis liikumiseks. Ühistranspordi maine paraneb järjest ja küll ükskord mõistab ka jõukam ühiskonnakiht, et auto võib sul küll olla, aga bussi või rongi kasutamine ei vähenda sinu mainet kuigivõrdki.

Ennustan, et tulevikus saab autost pigem hobiprojekt või koera asendaja, keda poputada ja hellitada ning kellega koos nädalavahetusel piknikule sõita. Igapäevasteks sõitudeks on mõistlik ja soodsam kasutada ühistransporti. Muidugi on siin suur roll ühistranspordi maine pideval parandamisel ja rahva teadvusse kinnistamist, et bussi või rongi kasutamine on teadlik ja tark valik, mitte majanduslikust (kehvast) olukorrast tingitud hädategu.

Ongi aeg selleks korraks otsad kokku tõmmata, sest minu buss on märkamatult vuranud Tallinnasse. Oli järjekordne väga mugav ja turvaline kogemus.

Ühistransport massidesse! J