Kas mees peab täna veel olema härrasmees – või on “mees peab olema mees” aeg läbi?

See pikk ja kohmakavõitu pealkiri sai alguse ideest koristada kortermaja keldriboksi. Olin oma keldrisse vedanud igasugust koli ja vaba ruumi kippus väheseks jääma. Nii võtsin ühel nädalavahetusel südame rindu, sikutasin kindad kätte ja asusin tööle. Mõningase siblimise peale leidsin keldri kaugemast nurgast kastitäie vanu ajakirju. Need olid suunatud nii naistele kui meestele ja eakamad eksemplarid olid ligi sada aastat vanad.

Kuna ma tegelikult koristada eriti ei viitsinud, improviseerisin teisest kastist istme ja asusin hämara lambitule valgel õhinal ajakirju lappama. Mitmes vanas numbris leidusid õpetused, kuidas härrasmees peab õigesti istuma ja astuma. Jäin mõtlema: kas tänasel päeval on härrasmehed välja surnud või leidub ikkagi kuskil mõni jäänuk?

Ma olen seda endalt küsinud rohkem kui korra. Sest ühest küljest öeldakse: “Vanad rollid on surnud. Ole sina ise.” Teisest küljest leidusid isegi päris värsketes ajakirjades soovitused stiilis:

· Ära mine tagasi naise juurde, kes sind pettis.

· Ära lase naisel end austamatult kohelda.

· Ära suru kätt istudes.

· Ära mine pankrotti, et kellelegi muljet avaldada.

· Treeni vähemalt 4 korda nädalas.

· Kaitse neid, kes on su selja taga, ja austa neid, kes on su kõrval.

· Ära kerja suhet.

· Riietu alati korralikult.

· Loo inimesega, kellega räägid, silmside.

· Leia mitu sissetulekuallikat.

Huvitav, kas see tarkus, mis nendest soovitustest immitseb, on toksiline maskuliinsus või lihtsalt elementaarne eneseväärikus? Kas need lihtsad soovitused kehtivad ka tänapäeval?

Võib-olla küsimus pole selles, kas mees peab olema “mees”. Võib-olla on küsimus, milline mees. Kuigi tänapäeval püütakse kõigest väest sugudevahelist erisust minimeerida ja mehed-naised üheks kamakaks kokku sulatada, olen märganud, et kõigest hoolimata kehtivad endiselt meestele meeste reeglid ja naistele naiste omad.

Härrasmees versus “alfaisane”

Sotsiaalmeedia on loonud kummalise karikatuuri.

Ühel pool on “alfaisane”, kes ei näita emotsioone, ei vabanda kunagi ja sööb hommikusöögiks toorest liha (või vähemalt räägib sellest). Teisel pool on mees, kes kardab üldse piire seada, sest äkki see pole piisavalt “kaasaegne”. Mina arvan, et härrasmehelikkus ei ole domineerimine. See on elu selgroog, millele üks õige mees peab igapäevasel suhtlemisel toetuma.

Võtsin huvi pärast läbi mõelda kõik soovitused, mida erinevad ajakirjad meestele annavad.

“Ära mine tagasi naise juurde, kes sind pettis.”

See soovitus ei peegelda viha naissoo vastu. See on eneseaustus. Kui keegi rikub usalduse, siis tagasi “roomamine” ei ole alati armastus – see võib olla hirm üksi jääda. Härrasmehelikkus algab sellest, et ma ei müü oma väärikust allahindlusega – vähemalt nii saan mina asjast aru.

“Ära lase naisel end ilma austuseta kohelda.”

Siin on konks. See soovitus ei tähenda kontrollimist. See tähendab piiride seadmist. Kui ma ei luba endaga halvasti käituda, siis ma ei pea ka kellegi üle võimu kehtestama. Ma lihtsalt lahkun olukorrast, kus austus puudub. Austus ei ole sooline privileeg. See on miinimum nõudmine selleks, et kahepoolselt toimiv suhe saaks kenasti eksisteerida.

“Ära suru kätt istudes.”

See tundub väike asi. Aga see räägib hoiakust. Kui ma tõusen püsti, siis ma ütlen kehakeelega: “Ma näen sind. Ma austan seda hetke.” Härrasmehelikkus on detailides. Kuigi jah, kui nüüd mõtlema hakata, siis kätt surutakse kohtumisel üha vähem ja vähem. Peaasjalikult piisab käega rehmamisest ja kohmamisest: ”Tšau, no kuidas läheb?”

“Ära mine pankrotti, et kellelegi muljet avaldada.”

See on üks parimaid reegleid. Kui mu identiteet põhineb sellel, mida ma saan demonstreerida, siis ma elan teiste ootustes. Muljet avaldada on kallis. Iseloom on odavam – ja kestvam. Ma olen elus teinud selle vea, et püüdsin läbi kingituste ja läbi raha kaaslasele meeldida. Kõik oli tore, kuniks kestis hea töö ja korralik palk. Aga niipea, kui rahavoog katkes, sai ka see sõprus läbi. Tagantjärele ohkan õnnelikult – hää, et niigi läits.

“Ära söö viimast tükki asjast, mida sa pole ise ostnud.”

See on naljakas, aga geniaalne soovitus. See on väikeste asjade eetika. See ütleb: ma ei võta rohkem, kui mulle kuulub. Ja see mentaliteet kandub suurematesse otsustesse. Kunagi pole ilus ampsata tükki sealt, mis tegelikult sinule ei kuulu. Ilus mõte, eks.

“Alati säilita ambitsioon olla parem inimene.”

See ei tähenda, et ma pole piisav. See tähendab, et ma ei jää paigale. Ambitsioon ilma ego ja võrdluseta on tervislik. See on soov kasvada, mitte kedagi alistada. Võibolla tasuks sõna ”ambitsioon” asendada sõnaga ”motivatsioon”, siis kõlab soovitus kuidagi leebemalt ja kutsuvamalt.

“Kaitse neid, kes on su selja taga, ja austa neid, kes on su kõrval.”

See lause võiks olla härrasmehelikkuse definitsioon. Kaitse ei tähenda kontrolli. See tähendab vastutust. Ja austus kõrval seisva inimese vastu tähendab, et ma ei pea teda vähendama, et ise suurem tunduda. Leidsin selle mõttetera ligi saja aasta vanusest ajakirjast, aga arvan, et see mõte on ilus tänaselgi päeval.

“Võta alati 1-3 sekundiline paus, enne kui vastad küsimusele.”

See nipp võib päästa suhteid. See ütleb: ma ei reageeri impulsiivselt, vaid ma mõtlen, enne kui tegutsen. Mina olen õppinud alati siis, kui närvi lähen ja tahan vestluspartnerile kõik näkku pahvatada, lugema mõttes kümneni. Kui olen jõudnud seitsme või kaheksani, tunnen juba, kuidas rahunen ja minu vastus on palju neutraalsem ja kaalutletum.

“Ära kerja suhet.”

Kui ma pean paluma, et keegi mind valiks, siis see ei ole partnerlus. Härrasmees ei alanda ennast, aga ta ei alanda ka teist. Ta aktsepteerib “ei” ilma draamata. Kui suhe on algatatud läbi lunimise või ähvardamise (manipuleerimise), siis see ei kesta reeglina kaua.

“Tee trenni vähemalt neli korda nädalas.”

See pole ainult käemuskli kasvatamine. See on distsipliin. Tõestus iseendale, et ma suudan teha ebamugavaid asju. Keha eest hoolitsemine on austus iseenda vastu. Ja trenni all ei mõelda siin sugugi vaid jõusaalis paugutamist. Ka rahulik jalutamine, ujumine või jalgrattasõit on trenn.

“Kui sind pole kutsutud, ära luni ennast kaasa.”

Puhtalt eneseväärikusele toetuv soovitus. Ma ei topi ennast kohta, kus mind ei taheta. Pigem tekitan ma oma laua ja kutsun sinna mulle sobivad inimesed.

“Alati kanna endaga kaasas veidi sularaha.”

See on praktiline. Aga sümboolselt tähendab see: ole valmis igaks olukorraks. Härrasmees ei ela pidevas kaoses, vaid saab hakkama ka siis, kui teised abitult käsi laiutavad.

“Riietu alati korralikult.”

See ei tähenda ülikonna kandmist rannas istudes. See tähendab, et ma hoolin sellest, kuidas ma end maailmale esitlen. Välimus ei tee meest, aga hooletus räägib kõnekalt enese eest, milline on mehe mõttemaailm ja arusaam elust.

“Kuula, nooguta ja loo inimesega silmside.”

Tuntud tarkusetera: kui ma ei suuda kuulata, pole ma tugev – ma olen ebakindel. Silmside on julgus olla kohal.

“Leia erinevaid viise raha teenimiseks.”

See ei ole ahnus. See on vastutus. Majanduslik iseseisvus vähendab sõltuvust – nii suhetes kui elus.

Nii… vaatlesime mõnda soovituslikku punkti. Mis siis on, kas mees peab täna olema härrasmees või on need ajad igaveseks möödas? Ma arvan, et jah, härrasmehelikkus on tänase päevani teema. Aga mitte sellepärast, et “nii on alati olnud”. Vaid sellepärast, et piirid on vajalikud, eneseaustus on ajatu, distsipliin ei lähe moest ja austus ei aegu.

“Härrasmees” ei tähenda külma kivikuju. See tähendab meest, kes suudab olla tugev ilma karmuseta, suudab olla tundlik ilma nõrkuseta ja ei müü oma väärikust tähelepanu eest.

Ajad muutuvad. Austus ei muutu. Ja võib-olla pole küsimus selles, kas mees peab olema mees. Võib-olla küsimuse peaks asetama hoopis nii: kas ma olen mees, kelle üle ma ise uhke oleksin?