Kui elu sunnib põlvili...mida edasi?

Jalutasin mööda Emajõe serva ja nautisin kätte jõudvat suve. Päike paistis heledalt, mingi mutukas sumises mööda ja jõgi oli täis erinevaid veesõidukeid. Ja järsku kuulsin...naeru. Eeldasin automaatselt, et tegu on välismaalastega, kuna eestlased ju niisama ei naera. Kui, siis noored või täiskasvanud, kellel alkopudel näpus. Ent nüüd, vaata imet, möödus minust paarike, täitsa täiskasvanud, pealtnäha purukained...ja nad naersid jälle! See tegi kuidagi tuju heaks, hakkasin isegi seesmiselt muhelema.

Miks on nii, et eestlastele on nagu sisse kodeeritud morn olek, mida murrab vaid lotovõit või suutäis julgusejooki? Teema oli huvitav, istusin pargipingile, vaatlesin jõel toimetavat pardipaari ja lasin ajul oma teed minna.

Eks eestlastel on olnud ja on ka nüüd raske elu. Töö on pingeline, sõda kummitab kuklas ja teismelised lapsed nuiavad uut telefoni. Eluolu lausa surub tasapisi, ent järjekindlalt põlvili.

Vanatarkus soovitab küll seejärel selja sirgu ajada, põlved puhtaks kloppida ja edasi minna, aga katsu sa päriselus seda nippi järgida. Miks on küll nii raske august välja rabeleda? Kui elu surub põlvili: miks on nii raske uuesti tõusta?

Vahest lihtsalt on perioode, kus tundub, et elu on otsustanud kõik korraga kaela valada.

Kaotad töö. Siis laguneb suhe. Seejärel ilmub ootamatu rahamure. Magad halvasti. Stress närib seestpoolt. Arstid leiavad terviseprobleemi või hakkab vana häda endast märku andma. Sõbrad, kes veel hiljuti kirjutasid ja helistasid, muutuvad äkki vaikseks. Telefon ei helise. Abi ei pakuta. Ja ühel hetkel avastad end mõttelt: "Kuidas ma siia jõudsin?"

Veel hullem küsimus on sageli: "Kuidas ma siit välja saan?"

Need, kes pole kunagi päriselt raskustesse sattunud, usuvad vahel, et probleemid lahenevad tahtejõuga. "Lihtsalt võta ennast kokku." "Mõtle positiivselt." "Mine edasi." Hea öelda, kurat võtaks!

Aga inimene, kes on olnud päriselt põhjas, teab, et asi pole nii lihtne.

Kui elu sind põlvili surub, ei pea sa võitlema ainult ühe probleemiga. Sa pead võitlema korraga kümnega.

Miks jamad tulevad alati korraga?

Paljud inimesed on märganud kummalist seaduspära: hädad ei tule ükshaaval. Kui üks eluvaldkond hakkab murenema, tõmbab see sageli kaasa teised. Töökaotus tekitab rahamuresid. Rahamured tekitavad stressi. Stress rikub une. Halb uni mõjutab tervist. Halvenenud tervis vähendab töövõimet. Väsimus muudab suhted pingeliseks.

Ja nii tekibki lumepalliefekt.

Psühholoogid räägivad sellest kui "koormuse kuhjumisest". Inimese toimetulekuvõime ei kao tavaliselt ühe suure löögi tõttu. Ta murdub sageli siis, kui kümned väiksemad löögid saabuvad järjest.

Mõnikord tundubki, nagu elu testiks, kui palju inimene taluda suudab.

Miks sõbrad sageli kaovad?

See on üks valusamaid avastusi raskel ajal. Sa oled alati teiste jaoks olemas olnud. Aidanud kolida. Kuulanud muresid. Laenanud raha. Toetanud nii nagu su võimalused lubavad.

Ja siis, kui sul endal on raske, muutub maailm äkitselt vaikseks.

See ei tähenda alati, et inimesed on halvad. Paljud inimesed lihtsalt ei oska kannatusega toime tulla. Nad ei tea, mida öelda. Nad kardavad ebamugavaid vestlusi. Nad pelgavad, et peavad hakkama vastutama. Mõni kaob, sest sinu raskused meenutavad talle tema enda hirme. Mõni kaob, sest teie sõprus põhines mugavusel, mitte tegelikul lähedusel.

Valus tõde on see, et rasked ajad toimivad sageli filtrina. Need näitavad, kes hoolib inimesest ja kes hoolis olukorrast. Kuigi see teeb haiget, võib see olla ka vabastav teadmine.

Miks keha hakkab stressi ajal lagunema?

Kui inimene on pikalt pinge all, ei kannata ainult vaim. Kannatab kogu organism. Stressihormoonid püsivad kõrgel. Uni muutub pinnapealseks. Immuunsüsteem nõrgeneb. Tekivad seedeprobleemid. Süda peksab kiiremini. Lihased on pidevalt pinges. Peavalud muutuvad sagedasemaks. Mõned inimesed hakkavad tundma ärevushooge. Teised langevad masendusse. Kolmandad kogevad kummalisi füüsilisi sümptomeid, millele arstid ei leia konkreetset põhjust. Seda nimekirja võiks jäädagi lõputult pikendama.

Keha ei tee seda selleks, et sind karistada. Keha püüab lihtsalt ellu jääda. Probleem on selles, et ta ei oska vahet teha päris ohul ja kuude kaupa kestval elustressil.

Kõige ohtlikum hetk

Paradoksaalselt ei ole kõige raskem hetk alati see, kui kõik laguneb. Kõige raskem hetk saabub sageli hiljem. Siis, kui oled juba väsinud võitlemast. Kui esialgne šokk on möödas. Kui abi pole saabunud ja kui tulemusi pole näha. Kui iga päev tundub täpselt samasugune.

See on hetk, kus paljud loobuvad. Mitte sellepärast, et nad oleksid nõrgad. Vaid sellepärast, et inimene ei ole loodud lõputult ilma lootuseta pingutama.

Kuidas siis edasi minna?

See küsimus ei vaja motivatsioonikõnet. See vajab praktilisi vastuseid. Alljärgnevalt toon ära mõned nipid, mida elu on mulle rasketel hetkedel õpetanud.

1. Lõpeta kogu elu parandamise üritamine korraga

Kui maja põleb, ei remondi sa samal ajal vannituba. Kui elu on kriisis, vali üks probleem. Ainult üks, mitte kümme. Mõnikord on selleks uni. Mõnikord töö, teinekord võlaprobleemi laendamine, vahest hoopis sõltuvus. Keskendu järgmisele sammule, mitte kogu teekonnale.

2. Ära usalda oma emotsioone täielikult

Raskel ajal valetab aju meile sageli. Ta ütleb: "Mitte miski ei muutu", "sa ei saa hakkama" või "kõik on läbi." Need mõtted tunduvad nii pagana tõelised. Aga tunne ei ole fakt. Väsinud aju näeb maailma tumedamalt kui see tegelikult on.

3. Hoia minimaalset rutiini

Mõnikord ei ole eesmärk keset elu õitseda. Eesmärk on ellu jääda. Sellistel päevadel piisab duši all käimisest, voodi tegemisest, lühikesest jalutuskäigust või korralikust söögikorrast. Need tunduvad väikesed asjad. Aga kriisis muutuvad väikesed asjad suurteks võitudeks.

4. Ära jää üksinda oma mõtetega

Inimese aju on halb koht, kus üksinda kannatada. Kui kriis on kohal, otsi abi. Räägi terapeudiga, järele jäänud truu sõbraga, käi tugigrupis või usalda oma mure pereliikmele. Vahel ei lahenda vestlus probleemi. Aga see vähendab koormat, mida pead üksinda kandma.

5. Aktsepteeri, et taastumine ei ole sirgjoon

See on ilmselt kõige tähtsam teadmine. Inimesed kujutavad paranemist ette nagu treppi. Tegelikkuses meenutab see pigem lainet. See on nagu lainetel loksumine: kaks sammu edasi, üks tagasi, kolm edasi ja uuesti kaks sammu tagasi. Tagasilangus ei tähenda läbikukkumist. Halb päev ei kustuta kõiki häid päevi.

Mis aitab kõige rohkem?

Aastate jooksul on inimesed, kes on tulnud läbi pankrotist, lahutusest, haigusest, sõltuvusest või leinast, öelnud ühte ja sama asja. Neid ei päästnud üks suur ime. Neid päästsid sajad väikesed otsused. Kui sul on raske ja sa istud voodinurgal, pea käte vahel, ära jää passiivselt munema. Tee üks telefonikõne, mine jalutama, täida tööavaldus või otsusta see raske päev mööda saata kainena.

Kui käes on raske hommik, tee otsus, et just täna on see päev, kui otsustad uuesti proovida ja selja sirgu ajada.

Võibolla tunned praegu, et kõik eelnevalt kirjutatud käib täpselt sinu kohta ja elu on sind põlvili surunud. Siis tea ühte asja:

Kui loed seda ajal, mil elu on sind mutta tampinud, siis tea ühte asja: praegu võib tunduda, et kõik laguneb. Võib tunduda, et teised liiguvad edasi ja sina seisad paigal. Võib tunduda, et sul ei ole enam jõudu. Aga inimesed on palju vastupidavamad, kui nad ise arvavad.

Mitte sellepärast, et nad oleksid murdumatud. Vaid sellepärast, et isegi murtud inimene võib järgmisel hommikul uuesti püsti tõusta. Mitte kangelasena. Mitte võitjana.

Lihtsalt inimesena, kes otsustab veel ühe päeva edasi minna. Ja vahel on just see kõige suurem julgus.

Võibolla on just praegu käes see hetk, kui sa saad alustada oma elu paremaks muutmist. Stardipauk kõlab nüüd!