Miks täiskasvanuna on nii raske uusi sõpru leida?

Sorisin mõni aeg tagasi Facebooki sõprade nimekirjas, et leida head kamraadi. Ühtäkki märkasin, et suur osa minu tutvusringkonnast on juba aastaid vana ja uusi tuttavaid on viimase paari aasta jooksul lisandunud vaid mõni üksik. Hm, miks see nii on? Miks tuleb nooruspõlves uusi tuttavaid uksest ja aknast, aga vanemast peast kahaneb uute kontaktide tekkimine miinimumini? Minu meelest vajab see teema lahti harutamist.

On kummaline, kuidas lapsena tundub sõprade leidmine nii lihtne. Sa lähed kooli, trenni, huviringi või lihtsalt õue. Keegi mängib palli. Keegi ehitab liivalossi. Keegi seisab üksinda ja tundub samuti natuke ebakindel. Piisab ühest lausest: „Kas ma võin ka tulla?” Ja juba ongi alanud sõprus.

Täiskasvanuna ei ole see enam nii lihtne. Me kohtume inimestega küll, nii tööl, kohvikus, trennis kui ka kursustel.  Isegi täiesti juhuslikult. Me räägime nendega. Naeratame ja vahetame mõne mõtte. Võib-olla isegi naerame koos. Aga siis läheme koju. Ja sageli jääbki kõik sinnapaika.

Me võime aastaid elada linnas, kus on tuhandeid inimesi, ja ikkagi tunda, et meil pole päriselt kedagi, kellele õhtul helistada ja öelda: „Kuule, kas sa tahad lihtsalt kokku saada?” Miks see nii on?

Miks on täiskasvanuna uute sõprade leidmine mõnikord raskem kui uue töökoha leidmine? Ja miks võib üksindus täiskasvanuna olla nii vaikne, et isegi meie kõige lähedasemad inimesed ei saa aru, kui üksildased me tegelikult oleme?

Lapsena on lihtne, siis tekivad sõprused peaaegu iseenesest. Miks? Sest minu arust lapsepõlves loob elu meie eest suure osa võimalustest. Meid pannakse ühte klassi. Meid saadetakse trenni. Me käime huviringis. Me elame samas majas teiste lastega. Meil on sünnipäevad. Meil on suvised mängud. Meil on ühised õpetajad, ühised mängud, ühised naljad, ühised väiksed saladused. Kõige olulisem on aga see, et meil on korduv kokkupuude. Me näeme samu inimesi ikka ja jälle, iga päev. Ja ühel hetkel hakkab tuttav inimene tunduma sõbrana. Selleks pole vaja erilist strateegiat.

Lapsena pole vaja mõelda, kas ma peaksin talle kirjutama või äkki ta arvab, et olen pealetükkiv. Laps lihtsalt küsib. Täiskasvanu mõtleb kümme korda enne, kui küsib. Ja võib-olla ei küsi üldse.

Ehk kõlab see veidralt, aga minu meelest täiskasvanuna muutub meie elu väiksemaks. See kõlab esmapilgul vastuoluliselt. Täiskasvanuna on meil ju rohkem võimalusi kui kunagi varem: meil on lõputult üritusi, sotsiaalmeedia klubid, kontserdid, kursused, spordisaalid, hobiringid ja erinevad kogukonnad. Ometi võib meie tegelik sotsiaalne maailm muutuda hoopis väiksemaks: töö, kodu, pood, mõned tuttavad ja vanad sõbrad. Ja ülejäänud aeg kulub lihtsalt sellele, et kuidagi päevaga hakkama saada.

Me ei pruugi isegi teadlikult otsustada, et tahame vähem inimesi oma ellu. See lihtsalt juhtub. Ühel hetkel märkame, et nädal möödus. Siis kuu. Siis mitu kuud. Ja me pole ühegi uue inimesega päriselt tuttavaks saanud.

Kõlab natuke kurvalt, aga täiskasvanuna meil pole enam aega sõpruse jaoks. Võib-olla on üks kõige suuremaid põhjuseid väga lihtne: sõprus vajab aega. Mitte ainult ühte õhtut ja ühte kohvitassi. Sõprus vajab kordumist. Vajadust näha inimest uuesti.

Kuidas käib sõbrunemine? Alguses on inimene lihtsalt tuttav. Siis muutub ta meeldivaks tuttavaks. Seejärel inimeseks, kellega on tore rääkida. Seejärel võib tekkida usaldus. Ja alles siis hakkab sündima sõprus. Täiskasvanuna tahame aga sageli, et kõik juhtuks kiiremini. Aga meil pole aega. Meil on töö, pere ja maksmata arved. Me oleme väsinud. Ja õhtul, kui lõpuks tekib võimalus midagi teha, tahame lihtsalt olla üksi. Mitte sellepärast, et me vihkaksime inimesi. Vaid sellepärast, et oleme neist terve päeva ümbritsetud. See tekitab omamoodi paradoksi. Me igatseme lähedust, aga meil pole energiat selle loomiseks.

Üks asi, mida ma olen mõistnud, on see, et me kardame tagasilükkamist rohkem, kui tunnistame. Laps võib küsida: „Kas sa tahad minuga mängida?” Kui teine laps ütleb ei, siis on küsija võibolla korraks kurb. Aga kümne minuti pärast mängib ta juba kellegi teisega.

Täiskasvanuna on „ei” palju keerulisem. Sest me ei kuule seda ainult sõnana. Me hakkame seda tõlgendama: ta ei taha minuga suhelda, ju ma pole piisavalt huvitav, ma vist segasin teda. Ja võib-olla polnud sellel „ei”-l meiega üldse midagi pistmist. Inimene võis olla väsinud, tal võis olla kiire või tehtud teised plaanid. Aga meie aju võtab selle isiklikult. Sest täiskasvanuna on haavatavus muutunud keerulisemaks. Me ei taha näidata, et vajame kedagi. Me ei taha tunduda üksildased. Me ei taha tunduda meeleheitel. Ja nii võib juhtuda midagi väga kurba: me igatseme sõprust, aga kardame teha esimest sammu.

Mõte, mis on on täiskasvanute maailmas üllatavalt tavaline, on selline: „Äkki ta ei taha minuga sõber olla?” Kujuta ette, et kohtud inimesega, kellega sul on tõesti hea klapp. Vestlus kulgeb, naljad töötavad.  Sul on tunne, et tahaksid temaga veel rääkida. Lähed koju ja mõtled, et võiks talle kirjutada. Siis aga tuleb peale teine mõte: äkki see oleks veidi imelik? Kohe ronib selga teinegi mõte: me oleme ju ainult paar korda kohtunud. Võibolla veel kolmaski mõte: äkki ta arvab, et mul pole sõpru. Ja nii me jätamegi kirjakese saatmata.

Teine inimene võib samal ajal istuda oma kodus ja mõelda täpselt sama asja: „Temaga oli nii tore rääkida. Peaks vist kirjutama.” Aga tema ka ei kirjuta. Ja nii võivad kaks inimest, kes tegelikult võiksid saada väga headeks sõpradeks, lihtsalt teineteise elust välja libiseda. Mitte sellepärast, et kumbki ei hoolinud. Vaid sellepärast, et kumbki kartis olla esimene.

Tõsiasi on see, et meil on järjest raskem olla päriselt haavatavad. Sõprus ei sünni ainult ühiste huvide kaudu. Sõprus sünnib sellest, et inimene hakkab sind päriselt tundma. Ja see tähendab haavatavust. Alguses räägime uue inimesega turvalistest asjadest: tööst, filmidest, muusikast ja ilmast.  Aga mingil hetkel peab vestlus muutuma sügavamaks. Õhku kerkib päris küsimus: „Kuidas sul päriselt läheb?” See on juba vastamiseks paras pähkel. Ja veel keerulisem on sellele ausalt vastata, näiteks: „Tõtt öelda ei lähe eriti hästi.” Me kardame, et kui inimene näeb meid päriselt, siis ta läheb ära. Aga tegelikult on sageli vastupidi. Just haavatavus võib muuta tuttava inimese sõbraks.

Täiskasvanud inimesed teesklevad sageli, et neil on kõik korras. Selles on veel üks suur paradoks. Paljud meist näevad väljastpoolt sotsiaalselt väga hästi toimivad. Me käime tööl, naeratame, postitame sotsiaalmeediasse pilte ja käime üritustel. Võime isegi nalja teha. Ja ometi võime õhtul koju jõudes tunda: „Mul pole tegelikult kellegagi rääkida.”

Üksindus ei näe alati välja nagu inimene, kes istub pimedas toas. Mõnikord näeb üksindus välja nagu inimene, kes on terve päeva teiste keskel olnud. See võib olla inimene, kes käib nädalavahetusel üritusel, aga tuleb sealt üksi koju. See võib olla inimene, kelle telefon on täis tööalaseid sõnumeid, aga kellel pole kedagi, kellele kirjutada: „Kuule, kuidas sul päriselt läheb?”

See võib olla inimene, kellel on Facebookis või Instagramis sadu kontakte, aga mitte ühtegi inimest, kelle juurde võib õhtul lihtsalt ilma põhjuseta minna.

Üks viga, mida täiskasvanutena teeme, on see, et me kipume ootama, et sõprus „lihtsalt juhtub”. Romantilistes suhetes saame aru, et suhte loomiseks tuleb midagi teha. Me kutsume inimese välja, kirjutame, kohtume ja planeerime aega. Aga sõpruse puhul loodame vahel, et see tekib iseenesest. Nagu lapsepõlves. Aga täiskasvanute sõprus vajab sageli teadlikku loomist. Kui sulle keegi meeldib inimesena, ütle talle. Kui sinuga oli tore vestlus, kirjuta talle. Kui tahaksid kohtuda, tee ettepanek: „Kuule, lähme millalgi kohvile?” Jah, see lause võib tunduda alguses kulunud ja kohmakas. Aga tegelikult on selles midagi väga ilusat. See ütleb teisele inimesele: „Ma tahaksin sind oma ellu natuke rohkem.”

Inimene on oma loomuselt natuke ahne, sageli tahame kõike kohe ja korraga. Aga sõprus ei pea algama suurest sõprusest Meil on vahel liiga romantiline ettekujutus sõprusest. Kujutame ette, et peaksime leidma inimese, kellega on kohe mingi eriline side. Kellega saame rääkida kõigest. Kellega saab jagada kõige sügavamaid saladusi. Aga enamasti ei sünni sõprus nii kohe sõrmenipsust.

Sõprus algab väikestest asjadest: ühest kohvist, ühest telefonikõnest või kasvõi ühest naljast. Ja siis järgmisest. Ja järgmisest. Sõprus on nagu tee, mida hakatakse tallama. Alguses pole seda peaaegu näha. Aga mida rohkem mööda seda käiakse, seda selgemaks rada muutub.

Mõnikord tuleb sõpruse leidmiseks ise olla see inimene, keda otsid. Kõlab kummaliselt? Aga kui tahad rohkem lähedust, pead võib-olla ise rohkem lähedust pakkuma. Kui tahad, et inimesed sulle kirjutaksid, kirjuta ise. Kui tahad, et sind kutsutaks, kutsu ise. Kui tahad kuulamist, kuula. Kui tahad, et keegi küsiks: „Kuidas sul päriselt läheb?”, küsi seda kelleltki teiselt.

Sõprus ei ole ainult küsimus: „Kes võiks mulle sõbraks saada?” See on ka küsimus: „Milline sõber mina ise olen?”

Mõnikord kipume seda unustama, aga täiskasvanute sõprussuhted vajavad hoolitsemist. Võib-olla peaksime sõprusele mõtlema natuke nagu aiale. Kui sa seda ei kasta, võib ta ikkagi mõnda aega ilus välja näha. Aga lõpuks hakkab kuivama. Sama juhtub sõprusega. Ükski sõprus ei püsi ainult sellepärast, et kunagi oli tore.

Sõprus vajab aega, tähelepanu, huvi, ausust ja ka huumorit. Ja mõnikord ka lihtsalt seda, et keegi viitsib öelda: „Ma pole sinust ammu midagi kuulnud. Kuidas sul läheb?” See üks lause võib tähendada väga palju.

Minu meelest on tähtis meeles pidada: ära oota alati, et keegi sind üles leiaks. Võib-olla on üks kõige ilusamaid muutusi see, kui lõpetame ootamise. Ära oota, et keegi sind peole kutsuks. Kutsu ise. Ära oota, et keegi kirjutaks. Kirjuta ise. Ära oota ideaalset hetke. Paku välja lihtne kohtumine. Ja ära tõlgenda iga äraütlemist isikliku läbikukkumisena. Mõni inimene ei sobigi sinu ellu. Mõni inimene tuleb korraks. Mõni jääb. Mõni võib saada väga oluliseks. Sinu ülesanne ei ole panna kõiki inimesi sind armastama. Sinu ülesanne on olla piisavalt julge, et lasta õigetele inimestele end tundma õppida.

Igivana ütlus kõlab nii: inimene on karjaloom. See on tõsi. Me kõik vajame kedagi. Võib-olla räägime täiskasvanute elus liiga palju iseseisvusest: ole tugev, saa ise hakkama, ära sõltu kellestki. Aga inimene ei ole loodud täielikult üksi hakkama saama. Me vajame teisi inimesi. Mitte sellepärast, et oleksime nõrgad. Vaid sellepärast, et oleme inimesed. Me vajame kedagi, kellega naerda, kellele helistada ja kedagi, kes küsib, kuidas meil läheb.

Ja võib-olla vajab keegi praegu täpselt seda, mida sinul on anda. Sinu aega. Sinu tähelepanu. Sinu huvi. Sinu sõprust.

Mida tänasest kõrva taha panna? Ehk sedagi, et sõprus võib alata väga väikesest asjast. Ühest sõnumist, ühest kohvist või ühest jalutuskäigust.  See võib tunduda väikese asjana. Aga võib-olla ei ole see üldse väike. Võib-olla on see ühe uue sõpruse esimene lause. Võib-olla on see hetk, mida mõlemad inimesed on tegelikult oodanud.

Ja võib-olla ongi täiskasvanuna sõprade leidmise kõige raskem osa mitte teiste inimesteni jõudmine, vaid julgus tunnistada endale: „Ma tahaksin, et mu elus oleks rohkem lähedust.”

Selles pole midagi häbiväärset. Selles pole midagi nõrka. See on lihtsalt inimlik. Me kõik tahame kuhugi kuuluda. Me kõik tahame vahel, et keegi ootaks meid. Ja võib-olla pole kunagi liiga hilja alustada uuesti. Isegi täiskasvanuna. Isegi siis, kui tundub, et kõik teised on oma sõbrad juba leidnud.

Sest väga võimalik, et kusagil sinu lähedal istub praegu inimene, kes mõtleb täpselt sama asja. Ta tahaks samuti kellegagi rääkida. Ta tahaks samuti leida sõpra. Ta lihtsalt ei tea, kas sina tahaksid.

Võib-olla piisab sellest, kui seekord oled sina see, kes esimesena küsib: „Kas sa tahad minuga sõber olla?”