Kuidas ära tunda nõrka inimest?

Tänagi lappasin hommikukohvi kõrvale vanu ajakirju ja torkas silma, et väga palju on räägitud inimeste tugevustest ja kuidas neid häid omadusi veel võimsamaks timmida. Aga kui inimene on nõrk ja ei suuda elu ahvatlustele vastu seista, mida tema peaks tegema? Kui palju on meie seas inimesi, kes võiksid ausa näoga püsti tõusta, endale vastu rinda taguda ja öelda: ”Jah, mina olen läbinisti tugev!” Ma arvan, et see protsent oleks tühine. Me kõik peame elama oma nõrkuste ja vigadega.

Aga ikkagi, millised on inimeste tugevused, seda teame hästi. Aga millest tunneme ära nõrga inimese? See teema hakkas mind päris huvitama.

Ma olen aus – kui ma kunagi mõtlesin “nõrk inimene”, siis ma kujutasin ette kedagi teist, mitte iseennast. Kedagi, kes ei saa hakkama, vingub iga tühja asja peale ja ei tee midagi ära. Ja siis ühel hetkel sain aru, et see nimekiri… vaatab mulle vahel peeglist vastu.

See ei olnud eriti mugav avastus. Aga samas, see oli kasulik. Nõrkus ei näe välja nagu filmides. Nõrk inimene ei ole tingimata keegi, kes lamab diivanil ja annab alla. Sageli on ta tore, viisakas, üritab kõigile meeldida ja näib väliselt täiesti “normaalne” Aga tema sees toimub midagi muud.

Märgid, mida ma olen õppinud ära tundma

Ma panen need ausalt kirja – nii, nagu need päriselt elus välja näevad ja nagu mina seda enda peal tunnetan

1. Ma ei oska öelda “ei”

Kõlab süütult, eks. Aga tegelikult tähendab see, et ma teen asju, mida ma ei taha, et ma olen väsinud ja et ma olen sageli pahane… aga vaikides.

Tugevus ei ole alati “jah” ütlemine. Tugevus on öelda õigel hetkel “ei”.

2. Süüdlane on alati kuskil mujal

Alati on mugav öelda: “See ei ole minu süü”, “Nemad tegid nii” või “Elu on ebaõiglane.” See on lihtne viis keeruliste olukordade tõlgendamiseks. Aga see hoiab mind paigal, sest ma pelgan võtta vastutust. Vastutuse võtmine on ebamugav… aga samas nii vabastav.

3. Ma ei võta päriselt vastutust

Vastuse võtmisest ma eelmises punktis natuke kirjeldasin. Aga see on natuke peenem variant. Ma võin öelda: “Jah, ma tean” – aga reaalselt ma ei muuda midagi.

Olen õppinud, et tugevus on mitte teadmine, vaid just tegutsemine.

4. Ma nakatun teiste emotsioonidest liiga kergesti

Kui keegi on närvis, siis olen mina ka varsti närvis. Kui keegi on negatiivne, siis ma ”vajun ära” ehk ma ei suuda enam aktiivselt suhelda. See tähendab, et mu sisemine kompass on nõrk.

Tugevus on see, kui sa suudad jääda iseendaks ka teiste keskel – isegi siis, kui sind ümbritsevad inimesed ei pakata positiivsusest.

5. Ma ei lahenda probleemi – ma peksan ennast

Kui elu veeretab mu ette tõrke või takistuse on mu esimeseks reaktsiooniks mitte olukorra lahendamine, vaid enese materdamine: “Ma olen loll” või “Ma keerasin kõik vussi.” See ei lahenda midagi. See lihtsalt kulutab energiat.

Küsimus ei ole: “Mis mul viga on?” Küsimus on: “Mida ma nüüd edasi teen?”

6. Mu tuju kõigub nagu kevadine ilm

Olen märganud, et mu tuju käib – hoolimata ravimitest – üles alla nagu laste kiik. Hommikul kõik hästi. Lõunaks katastroof. Õhtuks eksistentsiaalne kriis. Öösel enne uinumist jälle õnnelik nagu beebi.

Emotsioonid on normaalsed. Aga kui nad juhivad mind, siis ma ei juhi oma elu.

7. Ma ei kuula päriselt nõu

Sageli, kui olen omadega puntras, ütlevad mind ümbritsevad inimesed mulle midagi kasulikku. Aga mina kaitsen ennast, õigustan nagu jaksan ja ei kuula kedagi lõpuni.

Olen õppinud, et tugevuseks on oskus kuulda midagi, mis ei meeldi.

8. Ma kahetsen kõike

See on minu leivanumber. Oi jessuke, kuidas mulle meeldib takkajärele heietada stiilis: “Ma oleks pidanud…” või “Miks ma nii tegin…” See on nagu elada minevikus.

Tugevus on õppida tehtud vigadest, mitte jääda neisse kinni.

9. Mu mõtted elavad minevikus

Jätkan eelmise punktiga. Päevad mööduvad, aga ma elan ikka ja jälle läbi vanu olukordi. Ikka ja jälle kordub peas sama stseen. Sama vestlus. Sama “mis oleks kui”. Mõnikord võib vanadele heietustele minna terve päev ja tegemist vajavad asjad jäävad hoopis unarusse.

Selle nõrkuse vastu olen leidnud mõttetera: minevik on õpetaja, mitte elukoht.

10. Ma loobun liiga kergesti

Kui mind on mõnda projekti kaasatud ja olukord muutub ebamugavaks, siis pole mul sageli jõudu probleemiga tegeleda, vaid ma pigem lahkun või annan lihtsalt alla.

Tugevus on jääda kohale isegi siis, kui on raske.

11. Mu mõistus juhib mind (mitte vastupidi)

Sageli ütleb mõistus mulle, mitte mina talle asju, mis soodustavad loobumist või laisklemist, näiteks: ”Ma ei viitsi”, ”Ma teen hiljem” või ”Äh, pole mõtet”. Ja mis kõige hullem, ma usun neid aju poolt saadetud mõtteid ja käitun vastavalt juhistele. Aga see pole alati õige.

Tugevus on mõista: mõte ei ole käsk.

12. Mul ei ole suunda

Ma liigun sinna, kuhu teised liiguvad. Minu juhatajaks ei ole mu oma sihikindel mõistus, vaid valitsevad trendid, arvamused ja suund, kuhu liigub ülejäänud rahvamass. See on kurb, tunda ennast tuulelipuna. Samuti tean ma hästi, et kui sul ei ole suunda, siis keegi teine valib selle sinu eest.

13. Ma ei vii asju lõpuni

Ma olen meister kõige otsast alustama, olgu selleks kas trenn, uus projekt või uus harjumus. Ja siis… jätan pooleli. Mind huvitab ainult asjade “käima jooksmine”, mitte nende käigus hoidmine – ja seda nii töös kui eraelus.

Tasub aga meeles pidada tarkust, et tugevus ei ole alustamine. Tugevus on edukalt lõpetamine.

Olgu, olgu, nüüd sattusin hoogu ja vuhkisin valmis terve portsu nõrku kohti, mida olen enesel (ja laiendatuna tervel inimkonnal) täheldanud. Okei… aga kuidas sellest välja tulla?

Siin tuleb hea uudis. Kõik need “nõrkused” on tegelikult treenitavad. Minu paranemine algaski sellest, et kirjutasin need ülal ära toodud nõrkused enda jaoks paberile ja vaatasin neile tõsise näoga otsa. Alljärgnevalt toon ära väikesed nipid, kuidas vormida oma nõrkustest tugevused.

1. Väikesed “ei-d”

Alusta väikestest asjadest: “Täna ma ei saa” või “See ei sobi mulle.” Iga kord, kui ütled “ei”, ehitad endale tugevamat selgroogu.

2. Küsi endalt: mida mina saan teha?

Isegi kui tekkinud olukord ei ole sinu süü. Igas olukorras on midagi, mida sina kontrollid ja mida sa saad ise ära teha. Ja seal ongi jõud.

3. Tee üks asi lõpuni

Ära tee korraga kümmet asja, jättes need lõpuks pooleli. Võta üks projekt ja vii see lõpuni. See muudab sind rohkem, kui esialgu tundub.

4. Õpi ebamugavust taluma

Tugevus ei tule mugavusest. See tuleb hetkest, kus sa mõtled: “Ma ei taha seda teha…” …ja teed ikkagi.

5. Ära usu iga mõtet

Mõte, mis kipub kergelt tulema: “Ma ei saa hakkama.” Tegelikkus: sa ei ole veel proovinud piisavalt, kääri käised üles ja tee veel üks katse.

Mida sellest kõigest õppida on?

Ma ei usu enam väga “nõrkadesse” ja “tugevatesse” inimestesse. Ma usun pigem mustritesse. Mõned mustrid hoiavad meid kinni. Teised viivad edasi. Kasulik teadmine on aga see, et me saame neid mustreid muuta. Tõsi, see muutmine käib aeglaselt, ebakindlalt ja vahel komistades. Aga siiski, see käib.

Ja võib-olla tugev inimene ei olegi see, kellel ei ole nõrkusi. Vaid see, kes on lõpuks julgenud neid ausalt vaadata… ja midagi nendega ette võtta.