Mida saab teha üksinda oma elu parandamiseks?

Tänapäeval on palju võimalusi, kuidas oma elujärge parandada. Sageli on need seotud teiste inimestega, olgu selleks abikäeks kas sotsiaaltöötaja, terapeut või hoopis tugigrupp. Aga me kipume unustama, et ka üksinda on palju võimalusi, kuidas oma elu paremaks tuunida.

Vaiksed hetked iseendaga võivad muuta rohkem  kui inimesed arvavad

Paljud inimesed kardavad üksindust. Sellepärast nad täidavad vaikuse telefoni, sotsiaalmeedia, mürarikka seltskonna või pideva tegevusega. Sest üksinda olemine võib alguses tunduda ebamugav. Vaikus toob pinnale mõtted, mida inimene on kaua vältinud.

Aga paradoksaalsel kombel hakkab päris sisemine muutus sageli just seal: hetkedes, kus inimene õpib olema iseenda seltsis ilma põgenemata.

Üksinda olemine ei pea tähendama kurbust või eraldatust. Iseendaga tegelemine võib olla koht, kus inimene taastub, mõistab ennast, leiab rahu ja õpib lõpuks iseennast kuulama.

Ja vahel ei parandagi elu suured revolutsioonid. Seda parandavad väikesed vaiksed harjumused, mida inimene teeb iseenda jaoks.

Toon välja mõned punktid, mida saab enda heaks teha ise, ilma abikätt palumata.

Mine üksinda sööma ilma telefonita

See võib tunduda lihtne, aga paljudele inimestele on see väga ebamugav.

Miks? Sest üksinda söömine paneb inimese silmitsi iseendaga. Ilma telefonita hakkab inimene märkama ruumi, inimesi, oma mõtteid ja isegi oma rahutust.

Ja võib-olla ongi selles harjutuses peidus midagi olulist: õppida mitte vajama pidevat tähelepanu või segajaid selleks, et end hästi tunda. Inimene, kes suudab nautida omaenda seltskonda, ei vali hiljem suhteid ainult üksinduse vältimiseks.

Eelmise punkti jätkuks: mine üksinda kinno

Alguses võib tunduda kummaline minna filmi vaatama täiesti üksi. Aga selles on midagi vabastavat. Sa ei pea kellelegi muljet avaldama, kellegi tempoga arvestama ega ka pidevalt suhtlema. Sa lihtsalt koged hetke.

Mõnikord õpib inimene just üksinda olles aru saama, kui palju ta tegelikult sõltub teiste kohalolust selleks, et end “normaalsena” tunda.

Tee üksinda väike reis

See ei pea olema luksuslik puhkus. Isegi üks öö teises linnas võib inimese mõtteid muuta. Mina käin näiteks Tartust kas Pärnus, Haapsalus või Rakveres. Tallinn tundub kuidagi liiga suur ja kiirustav selleks, et õppida iseendaga olema.

Üksinda reisides hakkab inimene rohkem märkama, rohkem tunnetama ja rohkem ise otsustama. Ta õpib usaldama iseennast. Ja sageli avastab inimene sellistel hetkedel, et ta on palju tugevam, kui ta arvas.

Jaluta iga päev tund aega vaikuses

Mine õue ja ära kuula muusikat ega taskuhäälingut. Lõpeta ära lõputu telefoni tallamine ja uudiste edasi-tagasi kerimine. Jaluta lihtsalt vaikuses.  Alguses võib see tunduda peaaegu talumatu.

Aju on harjunud pideva stimulatsiooniga. Aga vaikuses hakkab inimene lõpuks kuulma oma päris mõtteid, oma väsimust, oma unistusi, aga ka oma valu.

Kõndimine rahustab närvisüsteemi rohkem  kui inimesed sageli mõistavad. Ja mõnikord sünnivad kõige tähtsamad taipamised just vaikses jalutuskäigus.

Valmista endale korralik söök

Mitte kiirustades. Mitte “mul suva, küll kõlbab”. Vaid päriselt hoolides. Kui inimene teeb endale teadlikult midagi head, saadab ta alateadlikult sõnumi: “Ma olen hoolitsust väärt.”

Enese eest hoolitsemine ei pea alati olema suur asi. Vahel algab see ühest rahulikult valmistatud õhtusöögist. Kindlasti ei pea üritama valmistada täielikku gurmeerooga. Pannil praetud värsked kartulid ja ahju pandud lihatükk ajavad kenasti asja ära.

Mine üksinda muuseumisse või galeriisse

Tänapäeva maailm liigub kiiresti. Kõik peab olema kiire, vali, meelelahutuslik ja koheselt saavutatav. Kunst õpetab aeglust. Kui inimene liigub üksinda läbi muuseumi või galerii, hakkab ta uuesti märkama detaile. Ta õpib hetkeks lihtsalt olema, mitte pidevalt tarbima.

Istu kohvikus ja jälgi elu

See võib kõlada kummaliselt, aga see on väga inimlik kogemus. Lihtsalt istuda.Vaadata inimesi. Kuulata maailma enda ümber. Sellistel hetkedel mõistab inimene sageli kui erinevad on inimeste lood või kui väikesed mõned tema enda mured tegelikult on. Ja vahel tekib ka ilus tunne: ma olen osa sellest maailmast.

Kes kohvikus ei viitsi istuda (liiga kärarikas), võib oma vaatlust teha kas Emajõe ääres istudes või Tallinna puhul sadama lähistel istet võttes ja mööda vuhisevaid turiste silmitsedes.

Kirjuta hommikuti päevikut

Tee seda kohe hommikul esimese asjana kohvitassi kõrval. Enne telefoni võtmist. Enne müra. Enne teiste arvamusi. Kirjutamine aitab inimesel oma mõtteid korrastada, emotsioone mõista ja ennast paremini tundma õppida.

Mõnikord avastab inimene kirjutades tõdesid, mida ta ei julgenud isegi valjusti mõelda.

Päevik ei pea olema ilus ega täiuslik. See peab olema aus.

Käi poes aeglaselt

Ka see võib olla omamoodi teadveloleku harjutus. Tähtis on mitte tormata. Mitte tegutseda autopiloodil. Lihtsalt võtta aega, vaadata enda ümber ja nautida ümbritsevat kirjusust.

Tänapäeva inimene elab sageli nii kiiresti, et ta ei märka enam omaenda elu. Aeglustamine õpetab kohalolu. Mõttega käidud poeskäik võib muutuda vastikust kohustusest meeldivaks harjumuseks.

Kes kohvikusse või raamatukokku ei viitsi minna: mine üksinda kontserdile või üritusele

Paljud inimesed jätavad kogemused tegemata, sest neil pole kaaslast. Aga miks peaks elu seisma jääma ainult sellepärast, et keegi teine ei tule kaasa?

Üksinda minek õpetab iseseisvust, julgust ja enesekindlust. Ja vahel kogeb inimene just üksi olles midagi väga vabastavat: ta ei pea kogu aeg kellegi teise pilgu läbi eksisteerima.

Tee kord kuus kohting iseendaga

See võib kõlada naljakalt, aga see on oluline. Ära kohtu endaga kodus, vaid mine jalutama, sööma, spaasse, raamatupoodi või lihtsalt loodusesse. Tähtis on, et saaksid ennast kuhugi välja vedada. Mitte selleks, et “aega parajaks teha”, vaid selleks, et päriselt iseendaga ühenduses olla.

Kui inimene ei oska iseenda seltskonda nautida, hakkab ta sageli otsima teistest inimestest pidevat päästmist.

Kes ei taha siiski kodust lahkuda: mediteeri või istu vaikuses

Kasvõi kümme minutit. Mitte midagi tegemata. See võib alguses tunduda peaaegu võimatu, sest tänapäeva aju on harjunud pideva stimulatsiooniga. Aga vaikus õpetab närvisüsteemile:sa ei pea kogu aeg võitlema. Meditatsiooniks sobib kõige paremini varahommik (valmistab sind ette päevatoimetusteks) või õhtu enne uinumist (rahustab ja lõõgastab närve).

Loe üks raamat lõpuni ilma katkestusteta

Tänapäeva inimese tähelepanu on katki. Telefonid, teavitused ja pidev info killustavad inimese mõtlemist. Raamatu sisse kadumine õpetab uuesti süvenemist. Ja süvenemine on tänapäeval peaaegu supervõime.

Raamatut ei pea poest ostma, meil on väga hästi töötav raamatukogude süsteem, kus on sageli kohad, kust saab täiesti tasuta mahakantud raamatuid (ei pea muretsema tagasi viimise pärast). Tartus on ka mitu kohta, kus saab tasuta raamatuid võtta ja tagasi viia (Lõunakeskuses ja Annelinnas näiteks).

Tantsi üksinda oma toas

See võib tunduda lapsik. Eriti veel, kui sulle on antud looduse poolt lopsakamad kehavormid.

Aga väga paljud inimesed on kaotanud võime olla vabad ilma hinnanguta. Tantsimine üksinda õpetab vabastama pingeid, olema spontaanne ja mitte häbenema oma olemasolu.

Vahel vajab hing rohkem mängulisust ja vähem kontrolli.

Minul on tantsimiseks välja kujunenud oma süsteem. Kuna ma ei viitsi hommikuti võimelda (harjutused tunduvad väga igavad ja kuivad), siis ma parem hommikuvõimlemise asemel tantsin. Liigutused on suvalised ja kõrvalvaataja jaoks kindlasti koomilised, aga mis mul sest.

Sõida ilma sihtkohata (kehtib ka linna piires)

Mitte alati ei pea kõigel olema eesmärk. Vahel on tervendav lihtsalt liikuda ilma kiirustamata, ilma surveta, ilma pideva produktiivsuseta. Inimene ei ole masin.

Mina sõidan vahest bussiga kesklinna ja sealt edasi esimese ettejuhtuva bussiga nendesse linnaosadesse, kuhu tavaliselt ei satu. Ja nii olen avastanud mitu ilusat parki ja rada, mida mööda ringi sõtkuda ja oma mõtteid mõelda.

Veeda aega looduses ilma plaanita

Loodus rahustab inimest sügavamalt  kui ta sageli mõistab. Puud. Tuul. Vesi. Vaikus. Need meenutavad inimesele, et maailm ei koosne ainult tähtaegadest, muredest ja telefoniekraanist.  Looduses hakkab hing aeglasemalt hingama.

Tartu inimestele on hindamatuks aardeks Emajõgi ja seda ümbritsevad matkarajad.

Vaata päikesetõusu või loojangut

Need on vaiksed hetked, mis panevad inimese elu korraks perspektiivi. Mitte kõik väärtuslik ei pea olema vali. Mõnikord piisab ühest vaiksest õhtutaevast, et inimene tunneks: elu on ikkagi ilus. Mul on vedanud, et ma ei peagi füüsiliselt õue minema, kuna hea tuttav käib aegajalt päikeseloojanguid pildistamas ja saadab pärast paremad palad mulle nautimiseks. Imeline energialaks.

Kirjuta kiri oma tulevasele minale

Aus kiri. Mida sa kardad? Mida sa loodad? Kelleks sa tahad saada? Sellised hetked aitavad inimesel näha, kuhu ta tegelikult liigub. Soovitan seda kirja kirjutada füüsilisele paberile tavalise pastakaga, arvutis kipuvad sellised dokumendikesed kuhugi taustale ära vajuma. Aga ilusas ümbrikus kiri sinu lugemist ootamas, kas pole tore mõte?

Proovi üksinda uut füüsilist tegevust

Mitte selleks, et olla täiuslik. Vaid selleks, et elada. Uus kogemus kasvatab enesekindlust, õpetab paindlikkust ja toob inimese tagasi kehasse. Ja vahel avastab inimene täiesti uue osa iseendast.

Jällegi toon näiteks Emajõe äärse ala, kuhu on mitmesse kohta üles pandud tasuta treeningmasinad. Mõned on täitsa arusaadavad ja lihtsad kasutada. Väärt proovimist! Värskes õhus natuke aega rassida ja siis rahulikult edasi jalutada teeb su ihule ja hingele ainult head.

Õpi märkama oma väikeseid võite

See on väga oluline. Paljud inimesed ei tunne kunagi rahulolu, sest nad tähistavad ainult suuri saavutusi. Aga elu koosneb väikestest sammudest, kasvõi raskest päevast läbi tulemisest või ühest hetkest, kus inimene ei andnud alla.

Kui inimene õpib märkama väikest edenemist, muutub ka elu kergemaks.

Üksinda olemine võib õpetada inimesele kõige tähtsamat

Mitte seda, kuidas teistest eemalduda. Vaid seda, kuidas olla rahus iseendaga ja mitte põgeneda oma mõtete eest.

Sest inimene, kes õpib olema terve ka üksinduses, loob sageli palju tervemaid suhteid ka teiste inimestega.

Ja võib-olla ongi üks suurimaid elutarkusi see: kui sa suudad luua endale hea elu ka üksi olles, siis ei vali sa enam inimesi selleks, et ennast päästa — vaid selleks, et oma elu jagada.