Miks edu ei ravi sisemist tühjust?

Mõned päevad tagasi tuli Tallinnast külla sõber. Edukas. Ilus. Rikas. Ühiskonnas lugupeetud.

Jalutasime mööda vanalinna ja märkasin tahtmatult, et sõber on kuidagi mossis. Mina, kelle mõtted oli vallanud katkine köögikraan ja taskutes vibelev negatiivne eelarve, tundusin tema kõrval otsekui muretu päikeselaps. Kõndisime mööda Rüütli tänavat, vaatasime sagivaid turiste ja viimases hädas otsustasin proovida sõbra peal oma olematuid psühholoogiandeid.

”Mis viga? Kas midagi vaevab südant?” Sõber ohkas, vaatas mulle suuril silmil otsa ja pahvatas: ”Tead, kõik on kuidagi puntras ja valesti!” Siis hakkas ta otsekui vedrust lahti paisatuna seletama, et tal on nagu kõik olemas: hea töö, armastav perekond, kallis kodu, luksuslik auto…aga midagi on nagu ikka puudu. Mis see olla võiks, uurisin ettevaatlikult edasi. ”Ma arvan, et mu edu ei ole teinud mind tegelikult õnnelikuks!” Oppaa!

Ta jätkas: ”Olen alati arvanud, et kui saan unistuste töökoha, olen õnnelik. Või kui ostan ilusa kodu, saan hingerahu. Võibolla isegi seda, et kui ma võtan kümme kilo alla, hakkan ennast armastama…aga see kõik on vale, nii vale!” Tundsin, et kui nii jätkame, hakkab sõber nutma. Tüürisin jutu neutraalsemale teemale ja varsti oligi suurem kriis möödas.

Pärast, kodus üksinda olles, ketrasin teema uuesti peas läbi. Jah, mäletan isegi, kui nooremana oli töö ja koduga kõik korras, aga hinges oli ikka värelev ja rahutu tunne. Teisalt, Soomes elades oli rahaline olukord väga vilets, aga ausalt, ma pole kunagi nii õnnelik olnud kui sellel säästuperioodil. Raha. Nojah, kahe otsaga vorst, ma ütleksin.

"Kui ma teen rohkem raha, siis kaovad kõik mu mured."

Kas oled kunagi endale midagi sellist öelnud?

Enamik meist on.

Me õpime juba varakult uskuma, et õnn ootab meid kusagil tulevikus. Et see on järgmise eesmärgi, järgmise palgatõusu, järgmise saavutuse või järgmise suure unistuse taga.

Ja pole midagi halba selles, kui inimesel on eesmärgid. Vastupidi – eesmärgid annavad elule suuna, aitavad kasvada ja pakuvad rahulolu.

Probleem tekib siis, kui hakkame uskuma, et edu parandab kõik selle, mis meie sees valutab.

Paraku ei ole inimese sisemaailm nii lihtne. Edu muudab elu, aga mitte alati inimest

Kujutle näiteks mägironijat. Ta unistab aastaid ühest tipust. Ta treenib, loobub mugavustest, pingutab ja ohverdab palju. Lõpuks jõuab ta tippu. Vaade on hingemattev. Ta tunneb uhkust. Aga mõne päeva pärast ärkab ta hommikul üles ja märkab midagi ootamatut. Tema mured on endiselt alles. Ta on ikka sama inimene, kes ta oli enne mäkke ronimist. Välismaailm muutus. Sisemaailm mitte tingimata.

See ei tähenda, et saavutus oleks olnud mõttetu. See tähendab lihtsalt, et edu ei saa teha meie eest sisemist tööd.

"Kui... siis..." lõks

Paljud meist elavad nähtamatus tingimuslauses. Kui ma saan parema töö... Kui ma leian partneri... Kui lapsed suureks kasvavad... Kui mul on rohkem raha... Kui ma kolin suuremasse korterisse... Kui ma lõpuks puhkan...

Selline mõtteviis lükkab elu pidevalt edasi. Õnn muutub sihtpunktiks, mis liigub meist alati ühe sammu võrra kaugemale. Kui üks eesmärk on saavutatud, tekib järgmine. Ja järgmine. Ja veel järgmine. Mingil hetkel võime avastada, et oleme veetnud aastaid tulevikku oodates, märkamata elu, mis toimub praegu.

Sisemine tühjus ei teki vähesest edust

Sageli arvame, et tühjus tähendab lihtsalt seda, et inimene pole veel piisavalt saavutanud. Aga vaata enda ümber. On edukaid ettevõtjaid, kes tunnevad end üksildasena. On tuntud inimesi, kes võitlevad depressiooniga. On sportlasi, kes pärast suurvõitu ei tea enam, kes nad on. On inimesi, kellel on ilus kodu, hea palk ja armastav pere, kuid kes ütlevad õhtul vaikselt: "Midagi oleks nagu ikka puudu."

See "midagi" ei ole alati uus auto, suurem palk või järgmine saavutus. Vahel on see hoopis kontakt iseendaga.

Me ei vaja ainult saavutusi

Inimene ei koosne ainult eesmärkidest. Me vajame siin elus paljusid asju, näiteks kuuluvust, lähedasi suhteid, tähendust, puhkust, loovust, vaikust ja kindlasti tunnet, et meid armastatakse sellisena, nagu me oleme.

Kui need vajadused jäävad täitmata, ei pruugi edu seda puudujääki korvata. See on natuke nagu janu kustutamine soolase veega. Mida rohkem jood, seda janusemaks võid muutuda.

Miks saavutused annavad ainult ajutise rahulolu?

Inimese aju on imeline. Aga tal on üks huvitav omadus. Ta harjub.

Psühholoogias nimetatakse seda – nüüd tuleb tark sõna – hedooniliseks kohanemiseks. Uus auto tekitab elevust. Mõne kuu pärast tundub see lihtsalt autona. Palgatõus valmistab rõõmu. Mõne aja pärast muutub uus sissetulek tavaliseks. Unistuste kodu tundub alguses imeline. Aasta hiljem märkad juba tapeeti, mis vajaks vahetamist.

See ei tähenda, et inimene oleks tänamatu. See tähendab, et meie aju kohaneb kiiresti uute oludega. Seetõttu ei saa ükski väline saavutus pakkuda lõputut rahulolu.

Edu võib isegi varjata valu

Mõni inimene töötab lakkamatult.

Kõrvalt vaadates tundub ta edukas, motiveeritud ja sihikindel. Kuid vahel peitub selle taga hoopis soov mitte peatuda. Sest vaikuses võivad pinnale kerkida küsimused, mida on raske kuulata. Kas ma olen piisav? Kes ma olen ilma oma tööta? Kas keegi armastaks mind ka siis, kui ma enam ei saavutaks?

Kui kogu eneseväärtus toetub saavutustele, muutub puhkus hirmutavaks. Sest siis ei jää midagi, mille taha peitu pugeda.

Eneseväärtus ei tohiks sõltuda tulemustest

Mõtle väikese lapse peale. Kas ta peab midagi tõestama, et väärida armastust? Ei, kindlasti mitte. Ta on väärtuslik lihtsalt sellepärast, et ta on olemas. Kahjuks kaotavad paljud inimesed selle teadmise suureks saades. Hakkame uskuma, et väärtus tuleb hinnetest, palgast, saavutusest või teiste tunnustusest.

Aga mis juhtub siis, kui töö kaob? Kui tervis halveneb? Kui eesmärgid muutuvad? Kas inimene kaotab siis ka oma väärtuse? Loomulikult mitte. Kuid sisemiselt võib seda olla raske uskuda.

Kuidas täita seda tühimikku?

Kindlat retsepti ei ole. Kuid paljud inimesed on leidnud, et sisemine rahu hakkab kasvama siis, kui elu ei keerle enam ainult saavutuste ümber. Õpi märkama väikseid rõõme Hommikukohvi lõhn. Jalutuskäik pärast vihma. Hea raamat. Lemmikmuusika. Vestlus sõbraga. Need ei pruugi muuta kogu elu, kuid muudavad tänase päeva. Ja elu koosnebki päevadest.

Küsi endalt teistsuguseid küsimusi

Mitte ainult: "Mida ma veel saavutama pean?"

Vaid küsi hoopis: Mis annab mulle tähenduse? Millal ma tunnen end päriselt elavana? Millal ma viimati siiralt naersin? Kes ma olen siis, kui keegi mind ei hinda? Need küsimused võivad viia palju sügavamale kui järgmine eesmärk.

Loo suhteid, mitte ainult tulemusi

Aastate pärast mäletavad vähesed, mitu e-kirja sa saatsid või mitu projekti lõpetasid.

Aga inimesed mäletavad, kuidas sa neid tundma panid. Investeeri suhetesse. Need on sageli palju väärtuslikumad kui järjekordne saavutus.

Õpi puhkama ilma süütundeta

Puhkus ei ole laiskus. See on taastumine. Kui kogu sinu väärtus sõltub tootlikkusest, hakkab iga puhkepäev tunduma raiskamisena. Tegelikult sünnivad paljud head ideed just siis, kui aju saab hetkeks hingata.

Luba endal olla ebatäiuslik

Sa ei pea olema igal hetkel edukas, inspireeriv ega tugev. Vahel piisab täiesti sellest, et oled kohal. Et kuulad. Et hoolid. Et elad.

Kui tunned praegu sisemist tühjust

Ära tõtta kohe arvama, et vajad suuremat palka, uut autot või veel üht saavutust. Võib-olla vajad hoopis und. Või puhkust. Vestlust. Andestamist. Leina läbitöötamist. Uut hobi. Tunnikest looduse keskel. Või julgust tunnistada, et oled väsinud pidevast tõestamisest. Sisemine tühjus ei ole märk läbikukkumisest.

Sageli on see kutse peatuda ja küsida: "Kas ma olen ehitanud elu, mis näeb hea välja, või elu, mis tundub seestpoolt hea?" Need kaks ei ole alati üks ja sama.

Mida me täna õppisime?

Edu on ilus asi.

See võib avada uksi, luua võimalusi ja anda kindlustunnet. Pole põhjust oma unistustest loobuda või saavutusi pisendada.

Kuid tasub meeles pidada, et edu on suurepärane kaaslane, mitte hea asendus sisemisele rahule.

Kõige väärtuslikumad asjad elus – armastus, lähedus, tähendus, sõprus, uudishimu, tänulikkus ja enese aktsepteerimine – ei mahu CV-sse ega pangakontole.

Need ei pruugi tuua aplausi. Aga just neist sünnib sageli see vaikne rahulolu, mida nii paljud inimesed kogu elu otsivad.

Ja võib-olla ei ole kõige olulisem küsimus: "Kui palju ma olen saavutanud?"

Vaid hoopis: "Kas ma oskan olla rahul ka siis, kui ma parajasti midagi ei tõesta?" Võib-olla algab tõeline edu just sellest hetkest.