Miks me kardame abi küsida, isegi siis, kui seda väga vajame?

Elan kõige tavalisemas kortermajas. Minu kohale kolisid ukrainlased, toredad, aga väga kärarikkad. Ühel hetkel otsustasid nad, et on parim aeg vannitoa remondiks. Kuidagi oskasid nad nii toimetada, et minu vannitoa laest hakkas vett tilkuma. Lakke tekkis inetu pruun niiskuseplekk. Mossitasin veidi, ukrainlased laiutasid käsi – tegijal juhtuvat ikka. Väikese arupidamise peale ostsin pisikese värvirulli ja hästi nunnu suurusega värvipoti. Otsustasin, et mina meistrimeest ei kutsu, mis see väike värvitöö ise ära teha pole. Mõeldud-tehtud. Kallasin värvi välja, lödistasin rulli värviga kokku ja küünitasin üles lae poole. Ja siis see käis. Praks! Seljast oleks nagu venelaste sõjakäik läbi tormanud. Niiiii valus. Oigasin ja samal ajal sõimasin ennast: pidid sa, kurat, jälle kõike ise tegema! Sa ju tead, et selg on hell teema, pealegi, meistrimees on ainult ühe telefonikõne kaugusel.

Hiljem, juba rahunenult voodis lebades, jäin mõtlema. Miks on nii, et ma püüan (nagu vist iga keskmine eestlane) pigem ise asjad ära teha, selle asemel et abi küsida? Miks me oleme sellised pujäänid ja jonnijuurikad? Mõte meeldis. Seadsin ägisedes padjad paremini seljale toeks, sulgesin silmad ja keerutasin tekkinud mõtet edasi.

On hetki, mil me teame väga hästi, et me ei saa enam päriselt üksi hakkama. Me teame ja tunnetame seda iga ihurakuga.  Mõnikord on see lausa füüsiliselt tajutav. Päevad muutuvad raskemaks. Ööd pikemaks. Mõtted keerlevad sama koha peal. Mõni probleem, mida alguses tundus võimalik ise lahendada, on kasvanud suuremaks kui meie võimekus sellega toime tulla. Ja ometi ei küsi me abi. Me ütleme endale, et küll me saame hakkama. Ja siis proovime tulla toime. Veel ühe päeva. Veel ühe nädala. Veel ühe kuu. Mõnikord isegi aastaid.

Kuni probleem, mida oleks võib-olla olnud võimalik lahendada väikese abiga, muutub millekski, millega üksi toime tulla on juba väga raske. Miks me seda teeme? Miks on mõne inimese jaoks palju lihtsam teist aidata kui ise abi vastu võtta?

Miks me võime olla teiste inimeste jaoks olemas kell kolm öösel, aga tunneme piinlikkust, kui peame ise kellelegi ütlema: mul on praegu päriselt raske?

Ehk on üks vastusevariantidest selline: me oleme õppinud, et tugev inimene saab ise hakkama. See arusaam pärineb juba lapsepõlvest. Laps ju kuuleb pidevalt: ära nuta; ole tubli; sa oled ju suur poiss; tüdrukud ei jonni; küll läheb ise korda – tuleb tuttav ette?

Need laused ei ole tingimata öeldud halva kavatsusega. Sageli on nende taga soov kasvatada iseseisvat ja hakkama saavat inimest. Aga mõnikord õpime nende kaudu midagi muud. Õpime, et vajadus on nõrkus. Et nutmine on halb. Et teiste poole pöördumine tähendab, et me ei saanud hakkama. Et tugev inimene surub hambad kokku ja läheb edasi.

Ja nii võib inimesest saada väga tubli täiskasvanu: ta käib tööl; ta maksab arved; ta kasvatab lapsi; ta aitab vanemaid; ta lahendab teiste probleeme. Ainult üks asi on talle väga raske. Mõista, et  temalgi võib elus ette tulla mõõnaperiood. Sest selleks peaks ta tunnistama, et temagi vajab mõnikord kedagi.

Miks inimesed ei julge abi küsida? Levinumaks põhjuseks on lihtne vastulause: ma ei taha teisi koormata. Või, kõigil on niigi omad mured.  Selles mõttes võib olla palju hoolivust. Aga mõnikord on selles ka midagi muud: nimelt hirm.  Sest kui ma ütlen kellelegi, et mul on raske, annan talle võimaluse näha mind sellisena, nagu ma tavaliselt ennast ei näita. Mitte tugeva inimesena. Mitte naljaka ja enesekindlana. Vaid inimesena, kes ei tea, mida edasi teha. Ja see võib olla hirmutav. Me kardame, et teine inimene näeb meie nõrkust ja muudab oma suhtumist meisse. Me kardame, et ta hakkab meist vähem lugu pidama. Seetõttu hoiame suu kinni. Ja kannatame vaikides edasi.

Tõsi, mõnikord ei karda me abi ennast. Me kardame seda, mis tuleb pärast abi küsimist. See on hoopis teine asi. Sest abi küsimine tähendab mõnikord, et enam ei saa teeselda.

Kui ma ütlen kellelegi, et ma ei saa oma joomist kontrolli alla, järgneb sellele automaatselt mingi tegevus. Keegi võib vastu küsida: miks sa ei saa? Mida me saame sinu heaks teha?  Ja järsku ei ole probleem enam ainult minu peas.

Minu isiklikust, sisemuses hoitud probleemist on saanud välja lausutud sõnad. Ja sõnadega muutub probleem reaalseks. Sellepärast võib abi küsimine olla esimene samm muutuse poole, aga samal ajal ka väga ebamugav hetk. Sest nüüd ei saa enam probleemiga samamoodi edasi elada.

Häbitunde põhiline olemus on südamele koputamine: peida oma mure ära! Häbi on väga kummaline tunne. Häbi ei ütle tavaliselt, et sul on probleem, mida võiks lahendada. Oh ei, ta ütleb, et sinuga on midagi valesti.  See on tohutu erinevus. Kui ma mõtlen, et mul on probleem, siis mul ongi probleem. Aga kui ma mõtlen, et mina olengi probleem – siis tundub, et lahendust ei olegi. Sest kui ma usun, et viga on minu olemuses, siis tundub, et mul polegi midagi teha.

Sõltuvuste puhul võib see eriti valusalt välja tulla. Inimene võib aastaid teada, et tema käitumine teeb talle haiget, aga samal ajal olla täiesti veendunud, et abi küsimine tähendaks tunnistamist, et ta on nõrk, halb või lootusetu. Tegelikult võib abi küsimine tähendada hoopis vastupidist. Kui öelda endale, et ma olen valmis lõpetama iseendale valetamise, siis pole see nõrkus – see on ausus.

Abi küsimisel on veel üks väga inimlik hirm. Mis siis, kui ma pöördun kellegi poole ja ta ütleb: „Ei.“ Mis siis, kui ta ei mõista? Mis siis, kui ta ei viitsi? Mis siis, kui ma avan ennast ja saan vastu ükskõiksuse? See võib olla eriti valus inimesele, kes on juba pikalt tundnud, et ta peab kõigega ise hakkama saama. Sellepärast võib olla lihtsam üldse mitte küsida. Siis ei saa vähemalt äraütlemist. Aga siin on üks kurb paradoks. Kui me ei küsi, siis me ei anna teisele inimesele ka võimalust öelda: jah, muidugi. Ma olen siin! Me otsustame tema eest ära, et ta ei taha meid aidata. Ilma küsimata.

On üks lihtne ütlemine, mida ma pean endale aeg-ajalt üle kordama: abi küsimine ei tähenda, et keegi hakkab sinu elu juhtima. See on veel üks hirm. Kartus, et kui ma küsin abi, kaotan ma olukorra üle kontrolli. Või et siis hakatakse mulle ütlema, mida ma tegema pean.  Tegelikult ei pea abi vastuvõtmine tähendama oma elu loovutamist. Hea abi ei võta inimeselt ära tema otsustusõigust. Hea abi aitab inimesel paremini näha oma võimalusi.

Mõnikord on vaja kedagi, kes kuulab. Mõnikord inimest, kes aitab olukorda lahti mõtestada. Mõnikord spetsialisti. Mõnikord tugigruppi. Mõnikord sõpra, kes ütleb ainult: ära pabista, ma tulen sinuga kaasa! Ja mõnikord on vaja väga praktilist abi. Mitte suuri kõnesid. Mitte tarku õpetusi. Lihtsalt inimest, kes istub sinu kõrval, kuni kõige raskem hetk möödub.Abi küsimise juures võib kõige raskem olla esimene lause.  Võib-olla me kujutame abi küsimist liiga suure sündmusena. Nagu peaksime istuma kellegagi maha ja rääkima kogu oma elu korraga ära. Ei pea. Võib alustada palju väiksemalt. Näiteks öelda lihtsalt, et mul on praegu raske või ma ei tea, mida edasi teha. Sellest sageli aitab, et pall veerema lükata.  Võib öelda isegi nii: mul on abi vaja, aga ma ei oska täpselt öelda, millist.  See viimane lause on täiesti lubatud. Me ei pea abi küsides juba teadma, milline abi meid päästab. Me ei pea olema omaenda terapeudid. Me ei pea enne abi küsimist probleemile täiuslikku nime leidma. Piisab sellest, kui tunnistame: ma ei taha praegu üksi olla. Aga mis siis, kui me ei oska üldse abi vastu võtta? Ka see on oskus. Mõni inimene oskab suurepäraselt abi küsida, aga ei oska seda vastu võtta. Ta nagu alguses küsib mokaotsast abi, siis aga ütleb: aga ma saan tegelikult ise hakkama.  Ta justkui palub kedagi, aga hakkab kohe pärast seda teist inimest eemale tõrjuma. Miks? Sest abi vastuvõtmine tähendab haavatavust. See tähendab lubada kellelgi midagi sinu heaks teha. Ja kui oled terve elu õppinud ise hakkama saama, võib see tunduda kummaliselt ebamugav.  Aga noh, väikese harjutamise järel on täiesti võimalik õppida küll, kuidas inimkonna suunas abikarje lendu lasta.

Mõnikord tundub – mulle endale vähemalt –, et abi tohib küsida siis, kui asjalood on juba päris hullud. Aga ei. Me ei pea teenima välja õigust abi saada. See on üks mõte, mida tahaksin eriti rõhutada. Sa ei pea olema piisavalt katki, et abi väärida. Sa ei pea ootama kokkuvarisemiseni. Sa ei pea tõestama, et oled juba kõik muu ära proovinud. Sa ei pea olema olukorras, kus keegi teine ütleb: kuramus, nüüd on asi tõesti hull! Sul on õigus abi küsida ka siis, kui olukord pole veel katastroof. Tegelikult võib see olla üks targemaid hetki abi küsida. Siis on võib-olla rohkem võimalusi õigeaegseteks positiivseteks lahenduskäikudeks.

Üks asi veel. Eriti raske on abi küsida siis, kui oleme teiste jaoks alati tugev olnud. Kui ma läksin oma perearsti juurde nutulauluga, et mul on vist depressioon, tegi ta suured silmad: ”TEIE – ja depressioon?! Te tundusite kogu aeg tõelise raudmehena!” Nojah.  On inimesi, kelle identiteet ongi üles ehitatud sellele, et nad saavad hakkama. Nemad aitavad. Nemad kuulavad. Nemad lahendavad. Nemad lähevad kriisis esimesena tegutsema. Ja siis tuleb hetk, mil nemad ise vajavad tuge. See võib olla peaaegu identiteedikriis. Sest ujub ju esile küsimus: kui mina ei saa hakkama,  kes ma siis olen? Aga võib-olla on siin üks oluline ümbermõtestamine. Tugevus ei tähenda, et sa ei vaja kunagi kedagi.

Tugevus võib tähendada ka seda, et sa tunned ära hetke, mil üksi edasi minemine ei ole enam kõige mõistlikum variant. Tuletõrjuja ei ole nõrk sellepärast, et ta kasutab tule kustutamiseks vett. Kirurg ei ole nõrk sellepärast, et ta kasutab operatsioonil instrumente. Miks peaks inimene olema nõrk sellepärast, et ta kasutab oma elu parandamiseks teise inimese abi?

Kas abi küsimine on omamoodi alistumine?  Mulle tundub, et siin on üks oluline erinevus.

Alistumine ütleb: ma ei saa siin midagi ära teha. Abi küsimine ütleb:  ma ei saa seda praegu üksi teha, aga ma saan teha järgmise sammu. See ei ole üks ja sama asi. Mina julgustan alati, kui tunned end ummikusse jooksnuna, jookse kibinal- kabinal abi küsima. See EI OLE alistumise või kaotuse tundemärk. Vastupidi, see näitab sinu tugevust ja otsusekindlust.

Üks ilus mõte, millega oleks kohane lõpetada: me kõik vajame mõnikord kedagi. Nii lihtne see ongi. Inimene on oma olemuselt karjaloom, mitte üksik laaneserval ulguja.

Võib-olla oleme muutnud iseseisvuse liiga suureks väärtuseks. Me räägime sellest, kuidas inimene peab ise hakkama saama. Ise otsustama. Ise vastutama. Ise tugev olema. Aga inimene ei ole saar. Me vajame üksteist. Mitte ainult siis, kui kõik on hästi. Just siis, kui kõik ei ole hästi. Võib-olla ei ole küsimus lõpuks selles, kas me vajame abi. Me vajame kõik mingil hetkel abi. Küsimus on hoopis: kas me julgeme seda õigel ajal vastu võtta? Sest mõnikord võib üks aus lause muuta rohkem kui sada vaikides kannatatud päeva.