Miks meil on ennast nii raske kiita?

Täna hommikul juhtus veidi pentsik lugu. Kõigepealt helistas sõber, kes teatas, et on oma naisega ära leppinud. Ma polnud kiidusõnadega kitsi, kiitsin teda päris hunnik aega. Seejärel lõpetasin kõne, haarasin kohvitassi ja avastasin imestusega, et olen selle juba automaatselt tühjaks luristanud. Mu aju ütles seepeale kohe: ”Aga valmista endale veel üks larts kohvi, milles küsimus?” Samas olen sellesama ajuga endale seadnud piirangu, et üle ühe tassi kohvi ma hommikuti ei joo. Mida siis teha? Järgida oma iha ja tungi ning rikkuda reeglit või kannatada ja käituda korralikult? Võitis kord. Ma ei teinud enam teist tassi, kuigi väga tahtnuks. Seejärel tuli isu ajule teha väike pai, et ta oli nii tubli.

Hämmastusega avastasin, et kui just olin sõbra ohtrate kiitustega üle külvanud, siis endale kasvõi ühte head sõna lausuda oli pagana raske. Miks on see nii, et teisi kiitmast me ei väsi, aga enesele pai teha ei taha või ei suuda?

See on väga kummaline, et me suudame end piitsutada ka siis, kui piitsa enam ammu vaja ei ole. Aga kiita? Oo ei. Kiitus on kahtlane. Kiitus on „liiga lihtne“. Enesekiitus on suurem defitsiit kui kunagi olid seda puukingad või Sangari velvetpüksid.

Ja nii me elamegi maailmas, kus väikesed edusammud ei loe, selle eest aga suured ebaõnnestumised loevad topelt. Kui tahame ennast kiita, siis käivitub meie sisemine hääl, kes sosistab: ”Ära nüüd hõiska, see pole ju veel midagi!” Aga miks see nii on?

Aju, kes kasvas üles kriitikas, mitte rõõmus

Mina olen üles kasvanud Nõukogude Liidus, kus ennast kiitma ei õpetanud keegi, igasugune kiitus üksikisiku tasandil oli sama sagedane kui näha tänaval tuiamas afroameeriklast. Samas õpetati koolis ja kodus raugematu hooga, et kriitika on kasulik ja edasiviiv jõud. Kus viga näed laita, seal tule ja laida – nagu mulgid siiani ütlevad, eks.

See on meisse sisse kodeeritud, et parem on pingutada kui rõõmustada. Nalja ja meelelahutust võib ju puhkehetkel tarbida, see on meie ühiskonnas tavapärane praktika. Aga enesele kenasti ütlemine ja kasvõi mõttes pai tegemine? Me pole selleks koolitatud.

Nüüd ma kipun taas üldistama, kuid olen enam kui kindel, et paljud meist on kasvanud keskkonnas, kus head käitumist on peetud iseenesestmõistetavaks. Tähelepanu saab pigem see, kes on midagi valesti teinud. Progress või edasiminek ei tähenda pausi tegemist ja tänu ütlemist, vaid uute eesmärkide seadmist ja peatumatu hooga edasi rühkimist.

Tulemus? Meie aju on õpetatud mõtlema nii: „Ellujäämiseks pean ma märkama ohtu, mitte progressi.“

See on aga väga kurnav. Pidev jooksmine, rabelemine ja pürgimine kõrguste poole – ilma tähelepanu ja kiituseta – nüristab pikapeale ära nii vaimu, aga ka füüsilise tervise.

Miks me ei taha märgata, et väikesed edusammud on tegelikult suured ja väärivad kiitust?

Minu teooria on see, et meie aju on õppinud ellu jääma, mitte rõõmustama. Ja väikesed edusammud ei ole tundu kunagi ellujäämiseks piisavad.

Ma ei taha mingil juhul öelda, et me elame endiselt koopaühiskonnas, kus tuleb iga päev võidelda näritud kondi pärast. Seda mitte. Aga nagu mainisin, meie aju on disainitud märkama ohtu, mitte progressi. Aju on meil selleks, et hoida meid elus, vältida vigu ja ennetada ohtu. See aga tähendab, et meile jääb paremini meelde kõik negatiivne ja positiivne info lihtsalt ”libiseb maha”.

Teine põhjus, miks me ennast eriti kiita ei suvatse, on tõsiasi, et väike samm ei tundu ”päris” muutusena. Meie peas tähendab muutus midagi suurt, midagi nähtavat ja püsivat. Väike samm tundub kuidagi juhuslik, ebakindel ja ajutine. Näitena torgatas meelde koduremont. Kui paneme paika ühe ukseliistu, vaevalt me ennast selle eest premeerime või tehtut isegi tähele paneme. Võibolla teeme tordi ja tunneme rahulolu alles siis, kui terve koduremont on tehtud. Me lihtsalt oleme sellised.

Veel üks põhjus napis kiitmises võib olla selles, et me ajame segi kiituse ja peatuse. Paljud kardavad, et enesekiitus teeb neid laisaks ja ajendab teekonnal peatuma. Mis omakorda tähendab meie röövkapitalistlikus ühiskonnas sisuliselt enesetappu. Tegelikult on asjad sootuks vastupidi. Siiras kiitus on puhas energia, mis ergutab veelgi tõhusamalt edasi liikuma. Pigem on märkamatus see, mis kurnab ja tõmbab kiirust allapoole.

Meenub kuskilt loetud mõttetera: edusamm, mida ei märgata, kipub hääbuma.

Inimesed, keda pole kaua kiidetud ja kes ei oska endale hästi öelda, on tekitanud isikliku identiteedi, kus domineerivad sellised fraasid nagu „ma olen läbikukkuja“ või „ma ei saa hakkama“ või „minuga on midagi valesti“. Kui selline inimene teebki edusammu või saab kiita, tekitab see pigem segadust ja süütunnet kui head meeleolu. Tema aju ei võta kiitust vastu positiivse laksuna, vaid lahendab selle umbes nii: „Ah, see polnudki oluline, las olla“.

Milline kiitus tegelikult loeb?

Trikk ongi selles, et sundkiitus sageli ei aita. Töötaja saab ju kohe aru, kui ülemus läheb mööda, kalapilk silmis, ja patsutab automaatselt õlale: ”Tubli, tubli”. Sellise kiitusega pole midagi peale hakata. Samuti ei aita väga üldistatud kiitus stiilis: ”Ole positiivne!”

Oluline on kiituse juures – nii endale kui teisele andes – selle siirus ja sellele tähenduse andmine. Kui kiitus tuleb siirast südamest, olgu siis kasvõi väga pisikese asja eest, teeb see rinna rõõmsaks ja paneb agaramalt edasi tegutsema.

Väike edusamm ei ole väike sellepärast, et ta oleks tähtsusetu. Ta tundub väike, sest me oleme harjunud mõõtma muutust valede mõõdupuudega. Aga väikesed kiitused võivadki olla need, kes pikapeale loovad meile uue identiteedi ja teevad meist paremad inimesed.

Võibolla mõni arvab nüüd, et tahan elada maailmas, kus iga hingetõmbe eest peaks andma medali. Ei, muidugi mitte. Minu sooviks ja unistuseks on, et inimesed ennast rohkem positiivselt müksaksid. Näiteks: „Täna oli raske, aga ma ei andnud alla“ või „ma tegin ühe

asja teisiti“ või „Ma jäin siia, kuigi tahtsin põgeneda“. Väikesed asjad, aga loevad ja töötavad pagana hästi.

Mida me täna õppisime?

Kui sa ei õpi ennast tunnustama, jääb järele ainult kriitik ja pelgalt kriitika ei vii kedagi kaugele. Aga kui sa ütled endale: „Ma näen sind. Sa pingutad. See loeb!“, siis juhtub midagi väga vaikset ja väga olulist. Nimelt sinus tekib soov edasi minna, mitte poole tee pealt põgeneda. Ja nii, samm-sammult, väikeste kiituste kaupa, ehitadki endast üha paremat, lahkemat, rikkamat ja vahvamat inimest.

Lõpetuseks toon ära ühe praktilise harjutuse moodi elemendi, kuidas asendada sisemine kriitik sisemise toetajaga.

Eesmärgiks ei ole mitte kriitikut vaigistada, vaid õpetada talle uus roll. Sisemine kriitik ei ole su vaenlane. Ta on vana turvamehhanism, mis pole saanud vajalikke uuendusi.

Oluline on tunnetada, millal su kriitik sinu sees pead tõstab. Ära mine paanikasse, ütle endale lihtsalt: „Ahah, see on kriitik“. Kui märkad sisemist häält, mis ütleb näiteks: „Sa oled nõrk“ või „sa ei tee piisavalt“ või „teised saavad hakkama, sina mitte“, siis ära lasku temaga vaidlusesse. Jää neutraalseks, ütle endamisi: ”Ahah. See on mu sisemine kriitik ja ta arvab nii.” Kui suudad seda öelda ilma emotsioonita, siis selline nipp töötab, sest sa saad aru, et hääl sinu sees ei ole tegelik sina, see on vaid osa sinust, mis arvab nii.

Mind on aidanud selline praktika, et ma annan oma sisemisele kriitikule mitte võimu, vaid konkreetse kuju ja nime. Minu ettekujutuses on sisemine kriitik kole krõnksus nõiamoor, suur soolatüügas ninal. Lapitud katkise seelikuga. Ta sisiseb ja vingub pimedas nurgas, aga tal ei ole minu üle tegelikku võimu. Kui ma kriitiku pead tõstes sellist peletist ette kujutan, siis valdab mind süütunde ja ebakindluse asemel hoopis muhe tunne ja ma ei võta oma naaksuvat kriitikut enam kuigi tõsiselt.

Muidugi pole kaval kriitikut täielikult eirata. Ta ei karju niisama. Aga ta räägib hirmu, mitte tõe keeles. Kui ta jälle esile kerkib, küsi endalt rahulikult: ”Mida sa tegelikult kardad?” Sageli tuleb kriitiku sõnad enda jaoks ümber tõlkida. Näiteks kui ta ütleb, et see, mida sa hetkel teed, pole piisav, tähendab see tegelikult, et vajad oma ellu rohkem kindlust ja järjepidevust.

Dialoog sisemise kriitikuga vajab harjutamist, aga see on täiesti teostatav ettevõtmine. Oluline on esimest mõtet, mida ta sulle ette kerib, mitte südamesse võtta ja püüda seda positiivsesse võtmesse ümber sõnastada. Kui sa seda suudad, oled oma sisemisele kriitikule leidnud hoopis uue ameti. Ta ei ole enam see, kes muudab sind ebakindlaks ja ärevaks. Nüüd on kriitik see, kes hoiatab sind ohtude eest ja aitab otsustada, kuidas edasi tegutseda.

Seega, ära viska kriitikut minema. Anna talle uus ülesanne ja sa tunned ennast hoopis rahulikumalt ja enesekindlamalt.