Paljud koormad pole tegelikult sinu kanda

Nii mulle öeldi, kui end korraks unustasin ja väiksemas seltskonnas välispoliitilistel teemadel ohkima ning puhkima kukkusin. Esimese hooga isegi veidi solvusin: et mis mõttes nagu! Siis aga rahunesin, isegi naeratasin ja õhtul, kui aega oli volilt käes ja sain üksinda köögis teetassi kõrval mõtteid mõlgutada, hakkas mulle see ütlemine isegi meeldima.

Tegelikult ju ongi sageli nii, et aeg-ajalt muutume vabatahtlikeks kaameliteks ja tassime kaasas asju, mis ei kuulu tegelikult meile või mille muutmiseks pole meil absoluutselt mingit võimu. See on veider inimlik harjumus, kanda koormaid, mis pole meie omad. Millegipärast isegi siis, kui meil endil on raske, kipume võtma oma õlgadele pisukese osa teise inimese murenatukesest.

Ja asju, mida me kipume enda omaks tegema (ning mis seda tegelikult ei ole), on mustmiljon ja veel üks. Näiteks võtame osa kolleegi pahast tujust, elame kaasa sugulase ekstentsiaalsele kriisile, noogutame murelikult kaasa, kui naaber räägib oma koera allergiast või ärritume solidaarselt, kui välisuudiste diktor pragab laisa poliitiku peale.

Miks me seda teeme? Täpse vastuse suudaks anda ilmselt mõni tark psühholoog või Astrid Kannel, aga minu teooria on see, et me kõik soovime olla – kasvõi sisemuses salaja – kontrolli maailmameistrid. Inimesse on lihtsalt sisse kodeeritud, et talle meeldib kõike kontrollida. Ja kui meie sisemuses tiksub mõte: ”Kui ma muretsen, siis kontrollin olukorda”, tekib meie sapipõie ja põrna vahele veider hetkeline rahulolu. Justkui me tähendaksime midagi suurt ja olulist, justkui meie sõna maksaks ka suures pildis. Muidugi on see üks pirakas illusioon, aga mis sellest – korraks on hea olla ja sageli sellest piisabki.

Kõik oleks ju hästi, kui me suudaksime muretsemise ja kontrolli janunemisega piiri pidada ning tunneksime neid hetki vaid viivuks, tervislikul määral. Päris tihti juhtub aga nii, et inimene kaevub liiga sügavale teiste inimeste eludesse ja muredesse ning satub seeläbi ise keerulisse olukorda.

Kurb eluline fakt: me ei saa elada teiste täiskasvanud inimeste elamata jäänud elusid või võtta vastutust kellegi teise valesti tehtud otsuste eest. Samuti ei sõltu ühest tavalisest inimesest kogu maailma kliima või rahu sõlmimine Venemaa ja Ukraina vahel. Lihtsad, isegi elementaarsed tõdemused – kas pole? Ometi teeme lausa igapäevaselt selle vea, et kujutame endale ette nagu me suudaks igas teemas kaasa rääkida ja mistahes probleemile omapoolse lahenduse leida. Ja siis imestame, miks meil on nii palju stressi ja miks eestlane on depressioonis.

Lahendus vähesema stressiga eluks on tegelikult lihtne. Ela oma elu nii hästi kui oskad ja lase ülejäänud maailmal oma rada libiseda. Muidugi ei pea ma silmas, et igaüks peaks end koju lukustama, kardinad ette tõmbama ja pimeduses mossitama. Uudiseid ja kollast ajakirjandust võib soovi korral ikka tarbida, aga seda tervislikul moel, pelgalt harival ja meelelahutuslikul eesmärgil. Kui maailmaga normaalselt suhelda ja samal ajal meeles pidama, et sa ei pea kõike parandama, mõnikord isegi mitte osalema, on kõik hästi.

Aga ikkagi, kustkohast see ”ma vastutan kõige eest” sündroom tuleb? Üks võimalus on, et see pärineb juba sinu lastetoast. Sulle õpetati väikesest peast, et ”hea inimene aitab alati” või midagi sinnapoole. Sa võtsid selle teadmise suureks saades endaga kaasa ja nüüd, täiskasvanuna, on sul tahtmatu refleks igale poole käed külge lüüa ja üritada muuta maailma paremaks.

Mõnikord on põhjus ka selles, et oled ülemäära empaatiline. Sa ei saa sinna midagi parata, sest see on sinu geneetiline kood, et pead kõiki aitama ja igaühe probleemidele kaasa muretsema.

Mina ise süüdistan liigses osavõtlikkuses oma lapsepõlve. Mitte, et mu vanemad oleksid midagi valesti õpetanud. Lihtsalt ”vanasti” ei õpetanud lastele mitte keegi, et piiride kehtestamine on normaalne ja see on täiesti lubatud. Kõik ju arenesid ja kasvasid nii nagu torust tuli või loodus soovis.

Ma ei taha öelda, et inimese enda ego on maailma naba ja pole üldse tarvis teisi aidata või neile kaasa tunda. Ikka võib – aga nii, et enda vaimne tervis kahju ei saa. Nojah, aga kuidas olla siis teistele toeks, ilma ennast ära kaotamata?

Alljärgnevalt mõned tervislikud nipid ja soovitused:

Kuula – aga ära võta üle

Teise inimese probleemi ära kuulamine on igati lubatud. Aga sa ei tohiks kohe tema paati karata ja entusiastlikult hüüda: ”Ma lahendan selle sinu eest!” Selle asemel võid oma osavõtlikkust välja näidata neutraalsel viisil: „Mul on kahju, et sa nii tunned.” Ja sellest piisab täiesti.

Küsi: „Kas sa tahad nõu või lihtsalt rääkida?”

Üks väga vastik asi inimeste juures on see, et peaaegu kõik kipuvad sulle kohe nõu andma – isegi siis, kui sa seda ise ei soovi. Ära tee sina sama viga. Alati küsi, enne kui tuled lagedale oma nõuannete esmaabipakiga. Uuringud on näidanud, et lausa 80% juhtudest tahab inimene lihtsalt rääkida. Kui tunned, et oled selleks valmis, võid asetuda tähelepaneliku kuulaja rolli, ise aktiivseid ettepanekuid tegemata. See säilitab vestluses sinu neutraalsuse, ei lisa sinu õlgadele uusi kohustusi ja võid olla suht kindel, et sinu vestluspartner on pärast väga tänulik. Sest et sa lihtsalt kuulasid ja ei üritanud end tema ellu toppida.

Luba endale mõne asja peale mitte reageerida

Kui vaatad uudiseid ja selgub, et järjekordne riigitegelane on sahkerdamisega vahele jäänud või humanitaarabiks mõeldud kaup pättide poolt pihta pandud, tahaks ju kohe püsti karata ja tervele maailmale näidata, kuidas panna õiglus võidutsema. Ent stopp! Mõni asi siin ilmas laheneb ka ilma sinu abita ja mõni probleem jääbki lahendamata. Usu või mitte, aga maailm ei kuku kokku kui sa jääd rahulikult diivanile lebotama, selle asemel, et üritada kõike muuta.

Harjuta maagilisi sõnu:

„See ei ole minu vastutus.” Mõnikord kipume selle lihtsa lause unustama ja võtma endale kohustusi ja muresid, mis pole tegelikult üldse meie vastutusalas. Selle lause ütlemine ei tee sinust halba inimest. See teeb sinust täiskasvanu, kellel on terve maailmapilt ja võime ratsionaalselt mõelda ning teha õigeid otsuseid.

Mida siis ette võtta, kui naabrimutt tuleb saja kuuendat korda kaebama, et ühistu esimees ei luba tal majaesisel haljasalal oma koera kusetada? Õnneks on olemas mõned kontrollküsimused juhuks, kui keegi tuleb oma murega sinu jutule. Sellisel juhul küsi endalt: kas see on minu elu? Kas see on minu otsus? Kas ma olen ainus, kes saab seda probleemi lahendada? Kas inimene on minult üldse abi küsinud? (Mitte vihjamisi. Päriselt). Kui sa saad anda vastusteks ”ei”, siis võid olla päris kindel, et see mure pole tegelikult sinu kanda.

Kas see on egoism? Ei ole, see on enesesäilitamine, enda vaimse tervise hoidmine. Egoism tähendab seda, et sind ei huvita mitte keegi. Aga sina küll hoolid naabrimutist, ent sa ei taha end segada tema ja ühistu esimehe vahelisse kätši. See on tervislik piir, mille oled enda jaoks kehtestanud. Ja selle ning egoismi vahel on terve ookeanijagu ruumi.

Millised oleksid lahendused, kui tunned, et kogu maailma (või konkreetse naabrimuti) mured kipuvad su õlad längu vajutama sul ei jätku enam rammu oma probleemide jaoks? Minu jaoks sobivad sellisel juhul samad võtted, mida soovitatakse ka sõltuvusest vabanemiseks. Ikka vana hea jalutamine, hingamisharjutused, väike mõnus uinak, pilvede jälgimine (väga meditatiivne tegevus!), raamatu lugemine või korraks enese välja lülitamine ehk lihtsalt molutamine.

Lõpetuseks tuli meelde üks vana ütlus, mis kõlab umbes nii: sageli juhtub nii, et kui lõpetad probleemi kandmise, tuleb välja, et sellel on jalad all. Ehk siis alati pole tarvis võtta kogu raskust, piisab sellest, kui natuke toetad.

Mida me siis täna õppisime? Aga seda, et meie kanda on eelkõige meie enda elu. Me küll austame teiste elusid, aga me ei saa kaasa võtta kogu universumi muresid. Jah, meile meeldib asju kontrollida, aga seda ei tohi teha oma vaimse tervise hinnaga. Kui me seda meeles hoiame, on meel rõõmsam, selg sirgem ja meie elu palju stressivabam.